Kõigel on oma aeg
On asju, milleks ei ole paremat ega halvemat aega, on üksnes nende oma aeg. Sellel aastal jõudis kätte Koguja raamatu uustõlke ilmumise aeg. See kaunis köites pealtnäha õhuke, ent sisult kaalukas ning kohati kole aus teos on jõudnud seekord lugejani Vello Salo ja Jaan Kaplinski tõlkes ning koos nende kommentaaridega. Tähelepanuväärne on sealjuures nii teos ise kui ka selle uus tõlge eesti keelde.
Täpselt kümme aastat tagasi ilmus Vello Salo sulest ülemlaulu uus tõlge pealkirja all „Saalomon. Laulude laul“, mis on ühtlasi esimene kommenteeritud piibliraamatu tõlge eesti keelde. Nii ülemlaulu kui ka Koguja raamatu kanoonilisuse üle on vaieldud. Nimelt on mitmes judaismi seisukohalt keskse tähendusega tekstikogumikus, nii mišnas (jadaijm 3:5) kui ka talmudis (šabat 30b) toodud ära diskussioon selle üle, kas ülemlaul ja Koguja raamat peaksid kuuluma pühakirjade hulka või ei, kusjuures suuremaid kõhklusi põhjustas just viimane. Põhjuseks selle sisemised vasturääkivused ja kohatine vastuolu toora õpetusega (näiteks teatab Koguja 3:12: „Ma tean, et pole miskit paremat inimestele kui rõõmustada ja teha head oma elus“ ja 7:3 jällegi, et „Meelemasendus on parem kui naer, sest kurb nägu kosutab südant“), nagu ka üldine pessimistlik ning ratsionalistlik hoiak, mis raamatust esmapilgul vastu kõlab. Koguja sõnumiks näib olevat elu absurdsus ja meie teadmiste piiratus.
Tegu on universaalse mõtisklusega inimese elu ja selle mõtte või ka mõttetuse üle ning selle mõtiskluse aluseks ei ole mitte ilmutus, vaid vaatlus ja elukogemus. Siin ei räägita Iisraeli rahvast ja selle esiisadest, personaalse Jahve asemel on Jumalast rääkides juttu pigem abstraktsemast Elohimist. Vana Lähis-Ida tarkusekirjanduse hulka kuuluvas Koguja raamatus, mis sisaldab endas nii Iiobi raamatule omast kontemplatiivset tarkust kui ka õpetussõnade raamatu stiilis tarkust, on nähtud paralleele epikuurlaste ja fatalistide mõttekäikudega, kuid on ka neid, kes leiavad, et teose autori puhul oli tegu jumalakartliku juudi realistiga.1 Ja tõepoolest on teos üdini judaistlik ning selle viimastest ridadest jääb kõlama sügavalt religioosne mõte: „Karda Jumalat ja pea käskusid. [—] Sest Jumal mõistab kohut kõige üle, mis varjul, olgu hea või paha (Kg 12:13). Nii pole ka ime, et Koguja raamat otsustati ikkagi pühade tekstide hulka arvata ja see on leidnud kajastamist juudi (Koguja raamatu kommentaar midraš Kohelet raba), samuti kristlikus traditsioonis (Gregorius Nyssast, Hieronymus). Ühtlasi pakub Koguja raamat endiselt nii oma vormi kui ka sisu poolest ohtralt uurimisainet piibliteadlastele.
Koguja näiline pessimistlik realism kätkeb endas siiski ka lootust. Sest kõige tühise üle, mis siin päikese all valitseb, on pealpool päikest midagi, mis on igavene ja õiglane: „Mis Jumal teeb, jääb igaveseks“ (Kg 3:14). See ehk aitab seletada sedagi, miks nii süngelt kõlavat raamatut on hakatud ette lugema just rõõmsa iseloomuga lehtmajade pühal (hag ha-sukkot). Nimelt lähtuvad juudid eeldusest, et Koguja ratsionalistlik mõttekäik ei vii mitte uskmatuseni, vaid just kõrgemate väärtuste hindamiseni – oluliste küsimuste esitamine pole see, mida tuleks vältida. Vastupidi, Koguja raamatu autoriga tuleb kaasa mõelda, temaga võib nõustuda või talle vastu vaielda. Nüüd on selleks taas võimalus ka eestikeelsel lugejal.
Muidugi võib juba enne raamatu lahtilöömist küsida, miks oli ilmtingimata vaja uut tõlget, kui siin päikese all pole miskit uut? Kas sellest, mis olemas, ei piisa? Kas uus ei korda teiste sõnadega juba ammu öeldud vana? Kas on vaja muuta tõlkeid, mille vahendusel on eesti keelde tulnud väljendid „ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9), „igale asjale on määratud aeg“ (Kg 3:1) ja ehk kõige tuntumana „kõik on tühi töö ja vaimunärimine“ (Kg 1:17)? Kaks esimest on küll Salol ja Kaplinskil samad, aga kolmas kõlab: „Kõik on tühi, tühja tuule tagaajamine“. Uus sõnastus avab võib-olla võimaluse märgata seda, mis tekstis kogu aeg olemas olnud, kuid seni tähelepanuta või varjatuks jäänud. Siinkohal on ääretult tänuväärne, et Koguja raamatu uuele tõlkele on lisatud peale vokaliseeritud heebreakeelse originaalteksti ka valik varasemaid eestikeelseid tõlkeid: 1739. aasta esmatrüki, 1939. aasta juubelipiibli ja 1997. aasta Eesti Piibliseltsi väljaande tekst. Nii saavad ka algkeelt mitte oskavad lugejad ometi aimata selle võlu ja valu ning ise otsustada, milline tõlge neile kõige kohasem tundub.
Ühtlasi tasub piibli tõlkimise vajaduse üle juureldes silmas pidada, et piiblitekstid on elavad tekstid, mille puhul mängib olulist osa just nende ettelugemine ja kõla, seda nii algkeeles kui ka tõlkes. Nii ongi piibliraamatute uustõlgete taga sageli soov teha need lugejale-kuulajale suu- ning kõrvapärasemaks. On ju Vello Salo ka ise sellele tähelepanu juhtinud, et keele muutumise tõttu oleks vaja piiblitekstid iga paarikümne aasta järel uuesti tõlkida. Teiselt poolt võib liigne innukus ja uuendusmeelsus tõlkele vastu töötada ning tulemus jääda lugejale kaugeks ning mõistetamatuks ja kõlada millenagi, mida Kaplinski nimetab estorantoks. Siinkohal tahan veel kord esile tõsta mõlema tõlkija kommentaare, mis avavad tõlkeprotsessi tagamaid (Kaplinski „Mõni mõte tõlkijalt“) ja Koguja raamatu tausta (Salo „Mõni sõna eksegeesist“) – mõlema autori sulest loeks hea meelega sel teemal veel pikemalt.
Ei ole lihtne jõuda tõlkeni, mida iseloomustab üheaegselt nii sisu- kui ka vormitäpsus ja loomulikult voolav keel. Vello Salol on see aga õnnestunud ja seda eriti just nn kahemehetöödes koos Indrek Hirve ja nüüd Jaan Kaplinskiga, mille puhul saavad kokku eksegeetiline ja tõlkealane vilumus ning peen keeletunnetus. Loomulikult on selle taga terve rida raskeid valikuid, sest paratamatult tuleb heebreakeelse originaali tõlkimisel mitmeid mööndusi teha: selle napisõnalisuses peituva kirevuse ja sõnamängude ning alliteratsioonide edasiandmine ei ole alati lihtne ega võimalik ning võib-olla ei ole see ka alati vajalik. Lõppkokkuvõttes on ju tervik see, mis kõlama jääb ja tekstist mulje loob. Koguja raamatu uus tõlge ei ole mitte üksnes sisult, vaid ka vormilt terviklik. Tegu on rütmilises proosas esitatud ning ka luulet sisaldava mõtisklusega ning sellisena see ka Salo ja Kaplinski tõlkes kõlab. Sealt leiab stiiliühtsuse, täpsuse, loomulikkuse ja ka luulelisuse ehk kõik selle, mille tõlkijad on endale eesmärgiks seadnud. Kuigi, mis puudutab luulelisust, siis tundub Kristiina Rossi tõlkeversioon Koguja luuletekstidest2 vähemalt minu kõrvale isegi ladusama ja rütmilisemana.
Vana testamendi uurija Urmas Nõmmik on öelnud, et Eesti kultuuriruum väärib palju ja väga kvaliteetseid, erinevate põhimõtete alusel koostatud piiblitõlkeid, kus on jälgitud ühtlasi ka teksti- ja vormikriitika printsiipe ning mis on varustatud kommentaariga.3 Sama mõtte on hiljuti välja käinud ka Kristiina Ross, kelle sõnul praegu kehtiv Piibliseltsi 1997. aasta versioon on „ettevaatlik kompromissvariant – eesti pikaajalist täpse tõlke traditsiooni järgiv, aga mitte just eriti särav ega leidlik“.4 Võib küll unistada uuest universaaltõlkest, kuid just erisugustel alustel koostatud uustõlked on need, mis avavad lugeja silmad nägemaks algteksti keerukust ja köitvust. Nii võib tekstile läheneda Nõmmiku kombel ja tulemuseks on Iiobi raamatu uue tõlkega5 sarnane põhjalik teaduslik tõlge, kus ei ole peljatud teksti lünklikuks jäämist, või siis nagu Salo ja tema kaaslased, kelle eesmärk on luua just ladus etteloetav tekst, millest kuulaja-lugeja ka aru saab. Mida rohkem erinevaid tõlkeid, seda parem, sest vaid nii saab tõlkepilt sama kirju, nagu seda on Piibli algtekst oma tuhandeaastase tekkelooga. Ühtlasi ärgitab iga uus tõlge uuesti mõtlema selle üle, mida võiks pidada eesti piiblikeeleks ja -stiiliks ning kas vana piiblikeele kõrvale on tekkimas uus.
Kui tulla aga lõpetuseks tagasi Koguja raamatu juurde, siis kinnitab see teos omaenda sõnu: ei ole miskit uut päikese all. Nõnda on see veidi üle 2000 aasta tagasi kirja pandud tekst oma mõttekäikudega jätkuvalt aktuaalne, kõnekas ja ärgitab küsima. Kui teil küsimusi ei ole, siis järelikult ei ole te seda veel lugenud, millest on kahju, sest tegu on väärt lugemisega uues ja väärt tõlkes.
1 Aron Pinker, Ecclesiastes. Part I: Authorship. – Jewish Bible Quarterly 2013. Vol. 41:2 (162), lk 85.
2 Kristiina Ross, Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet. Aviv, 1996. (Koguja originaaltekst ja tõlge lk 124–129, kommentaarid lk 343–345.)
3 Urmas Nõmmik, Eesti piiblitõlke olevikust ja tulevikust. – Kirik&Teoloogia 2011, nr 12.
4 Kristiina Ross, Hedi Rosma, Igal tõlkel on seletus. – Looming 2015, nr 6, lk 836.
5 Iiobi raamat. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Nõmmik. Rmt: Piibel kontekstis I. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014.
Anu Põµldsam, Sirp 26.08.2016
Loe edasi
Üht tarkust ma nägin päikese all
Vello Salo viimaste aastate panus piiblitõlkimisse on tähelepanuväärne: iseseisvalt eestindatud Markuse evangeeliumile (Älvsjö, 1970) ja „Laulude laulule” (Maarjamaa, 2006) on lisandunud Indrek Hirvega ümber pandud Joona raamat (Sirp 21.11.2008), Taaveti laulud ehk psalmid (Loomingu Raamatukogu 2008, nr 40; Maarjamaa, 2009), Johannese ilmutus (Loomingu Raamatukogu 2010, nr 21) ja Matteuse evangeelium (Maarjamaa, 2015). Tänavu ilmus veel üks pärl, Koguja raamat, mille kaastõlkijaks on sedapuhku Jaan Kaplinski.
Ja paistab, et praegune aeg on Koguja ülelugemiseks kuidagi eriliselt sobiv, ehkki sisult on ta ajatu. Tunne, mida ta tekitab, on ikka seesama – ühtaegu mõistatuslik ja kummaliselt tuttav. Veel hiljuti on Toomas Paul Koguja vaimus küsinud: Meie elu möödub otsekui pilve vari ja hajub nagu udu, taga aetud päikesekiirtest ja viidud nende palavusest. Miks peaks üks nii efemeerne ja eblakas fenomen nagu pilv vaevama end küsimisega: kes ma olen? Miks ma heidan varju siin ja mitte mujal?[1]
Koguja on Vana Testamendi üks vastuolulisemaid tekste ja poleks oma sisu tõttu pruukinud juudi pühakirja pääsedagi. Ühes Ülemlaulu ja Estri raamatuga kanoniseeriti see arvatavasti alles 1. saj lõpul m.a.j eeskätt seetõttu, et traditsiooniliselt on Kogujat samastatud kuningas Saalomoniga. Koguja (hbr k Qohelet – naissoo tegijanimi verbist qhl ehk ’kokku koguma’) pseudonüümi taga on aga tõenäoliselt hoopis mõni 3. saj e.m.a elanud anonüümne õpetlane, kes kuulus Jeruusalemma haritud ülemkihti ja võis selleks ajaks olla muu hulgas kokku puutunud hellenistliku filosoofiaga – viimase mõjudega seletatakse mõningaid Koguja epikuurlikke ja stoitsistlikke jooni, aga ka üldist resigneerunud eluhoiakut. 3. sajandisse e.m.a võib paigutada ka tekstis aimatavad poliitilised ja majandusolud, sh vihjed tugevale keskvalitsusele (8:2 – 5, 10:20) ning varanduse omamisele ja kogumisele (4:7 – 8, 5:10 – 17, 10:19). Pärast Aleksander Suure vallutusi, eeskätt Ptolemaios II Philadelphos valitsemise ajal (282 – 246 e.m.a) oli majanduselu Palestiina aladel kirev: edenes kaubavahetus ja põllumajandus, elanikkonna jõukamates kihtides tuli sageli ette finantsilisi õnnestumisi, aga ka katastroofe; ühiskonna arengut ei kammitsenud sõjad ega rahutused, mis pidanuksid vastasel korral kajastuma ka Koguja raamatus, eriti selle inimelu kaduvust kirjeldavates passustes. Peale selle reedab raamatu suhteliselt hilist päritolu aramea sugemetega piibliheebrea keel.[2]
Koguja tarkusest
Koguja õpetus oli arvatavasti suunatud jõudeaega veetvatele kõrgemat päritolu noormeestele – autoritekst lõpebki üleskutsega nautida nooruspõlve, millele järgneb kirjeldus vanaduspõlve viletsusest (11:9 – 12:7 ja kaks järelsõna 12:8 – 14, mis pärinevad hilisematelt toimetajatelt). Peamiselt eksistentsiaalse sisuga elutarkusi jagatakse Koguja raamatus üksikisikust lähtuvalt ja valdavalt vanasõnalises vormis, mis teeb sellest žanriliselt Vana Testamendi tarkuskirjanduse esindaja – sinna alla kuuluvad veel Õpetussõnad ja Iiobi raamat[3] ning apokrüüfidest Jeesus Siirak ja Saalomoni Tarkuseraamat. Tarkuskirjanduse traditsioon ulatub vanas Lähis-Idas tegelikult juba piiblieelsetesse aegadesse, Mesopotaamia ja Egiptuse kultuuridesse, jagunedes optimistliku ja skeptilise hoiakuga põhisuundadeks.[4] Algselt oli tarkuskirjanduse eesmärk elukorralduslike põhimõtete alalhoid ja edasiandmine. Kõige tähtsamaks peeti austust kehtiva korra vastu, kuna see võimaldas harmoonilist ja õnnelikku elu – Olemine on väike saar, mida ümbritseb mitteolemine, ähvardav kaos. Kord on võim, mis säilitab tasakaalu olemise ja kaose vahel, on toonast tarkust kokkuvõtvalt iseloomustanud Christoph Levin.[5] Ent Lähis-Ida kirjanduses ei puudunud ka konkureeriv mõttelaad, mis seadis vagaduse ja eluõnne seose kahtluse alla ning kõigutas üldkehtivaid arusaamu õiglasest maailmakorrast. Seejuures on märkimisväärne, et Koguja tõdemused ei kulmineeru optimismis ega skeptitsismis – julgeid samme tehakse küll mõlemas suunas, ent üleüldises loobumise vaimus pole see polaarsus lõpuks enam kuigi selgepiiriline. Õieti tuleks Koguja tarkust pidada paradoksaalseks, kuna üks tema peamisi sõnumeid on igasuguse tarkuse tagaajamise mõttetus: Mind ootab seesama, mis sõgedat, milleks siis minu ülem tarkus? (2:15); ja tulemusetus, sest inimene ei jaksa / aru saada kõigest, mis tehtud päikese all; / nähku inimene vaeva ja otsigu – ta ei leia, mida otsib. (8:17).
Tarkuse kättesaamatusele osutades on Koguja küll erakordselt süsteemne, ent oletatavasti mitte läbinisti originaalne – analoogseid mõttekäike võib leida nii sumeri-, akkadi– kui ka varasemast heebreakeelsest kirjandusest. Üks levinumaid sumeri päritolu ütlusi on näiteks „Ka kõige pikem ei ulatu taevani, ka kõige laiem ei hõlma allilma”, väljendades inimliku piiratuse algselt füüsilist ja geograafilist, hiljem vaimset mastaapi.[6] Meelevald tarkuse nii nagu kõige muu üle kuulub aga jumala(te)le. Ka Koguja kinnitab et Jumal on taevas ja sina maa peal (5:1) ja Kõik olev on kaugel ja sügaval-sügaval; kes jõuaks selleni (7:24). Ütluse parafraas leidub veel ühes üsnagi kurioosses 7. sajandi e.m.a akkadi tekstis pealkirjaga „Pessimismi dialoog”, mille järeldused – inimtegevuse absurdsus ja eesmärgitus – ja mõned muud motiivid on Koguja maailmavaatele üllatavalt lähedased.[7] Kaunikõlalisi paralleele leidub juba „Gilgameši eeposes”: Kes, mu sõber, on tõusnud taevani? / Ainult jumalad elavad igavesti päikese valguses, / inimese päevad on loetud, / mida ta iganes teeb, on tuul.[8]; vrd Kg: Sest kes teab, mis on hea inimesele tema elus, / tema tühja elu päevade sees, kus ta on nagu vari; / kes ütleks inimesele, mis tuleb pärast teda päikese all? (6:12).
Kuid nagu öeldud, kõlab Kogujas ka optimistlikumaid noote – vastukäivate kirjakohtade tõttu on tema õpetust nimetatud isegi dialektiliseks,[9] mis võiks seletada üksteisest äärmuslikult erinevaid põhisõnumeid, mida Kogujast läbi aegade välja on loetud. Näiteks Salo juhib vastse tõlke saatesõnas tähelepanu seitsmele katkendile, mille pigemini elujaatav moraal on jäänud raamatusse kuhjatud „maaliliste rusumägede” varjus tihtilugu märkamatuks (lk 49 – 51). Põhjalikem neist on: Käi oma teed, söö rõõmuga oma leiba, joo veini kerge südamega, / sest Jumal on sinu tegemised heaks kiitnud. // Olgu su riided ikka valged; ärgu jäägu su pea võidmata. // Ela rõõmsalt naisega, keda armastad, / kõik oma tühja elu päevad, mis sulle on antud päikese all, / kõik need tühjad päevad, sest see on sinu osa elus ja vaevas, / mis sa näed päikese all. (9:7 – 9). Need memento mori ja carpe diem vaimus elujuhised, mida on sageli seotud vanakreeka mõjuga, kõlavad aga taas väga lähedaselt ühele episoodile „Gilgamešis” (kus kõrtsiemand soovitab Gilgamešil igavese elu taotlemisest loobuda): Kõrtsiemand temale, Gilgamešile, kõneles: / „Elu, mida otsid, sina ei leia: / kui jumalad lõid inimkonna, / surma nad seadsid inimkonnale, / elu nad eneste kätte võtsid. / Sinul, Gilgameš, täis olgu kõht, / päeval ja öösel ole õnnelik! / Iga päev korralda rõõmupidu, / päeval ja öösel pidutse ja tantsi! / Olgu puhtad su rõivad, / sinu pea pestud, saagu sa kümmelda vees! / Vaata seda väikest, kes hoiab kinni su käest! / Su naine aina lõbutsegu sinu süles! / Selline on [inimkonna saatus]!”.[10]
Võib niisiis aimata, et Koguja ellusuhtumisel on ajas ja ruumis kaugeleulatuvad juured, ehkki otseseid kirjanduslikke laene, mille tuvastamisega tegeleb piibliteadus, võib olla raske tabada. Märksa selgemini tulevad viited esile Vana Testamendi siseselt, ohtrasti leidub Koguja raamatus sarnasusi näiteks Õpetussõnadega – nende tsiteerimisega ei tahaks aga lugejat koormata, paralleelid leiab huvi korral kerge vaevaga üles. Tuleks aga rõhutada, et just õpetussõnad ehk ütlused või vanasõnad moodustavad tarkuskirjanduse tuuma, ja mis samuti huvipakkuv – piiblitõlkimise kaudu on nad aegamööda eesti paröömikasse rännanud. Teadaolevalt on vanasõna üks rahvusvahelisemaid mõttevorme, mis tänu lakoonilisusele levib raskusteta üle keele– ja kultuuripiiride, pakkudes semiootilises plaanis kõige puhtakujulisemat intertekstuaalsuse kogemust – sõnad liiguvad kontekstist konteksti, säilitades sisulise ja vormilise terviklikkuse, luues samas lõputult uusi tähendusi. Koguja raamat, mis on Vana Testamendi üks õhemaid kompositsioone, avaldab muljet juba seetõttu, et on väiksest mahust hoolimata tähtsuselt neljas vanasõnade allikas eestikeelses piiblis. Levinumad Koguja päritolu ütlused on näiteks „Igal asjal oma aeg” (vrd Kg 3:1 ja 3:17); „Kahekesi on soojem magada” (vrd Kg 4:11); „Töötegija uni on magus” ja „Rikas ei saa rahuga magada” (vrd Kg 5:11); „Kuidas tulnud nii läinud” (vrd Kg 5:15); „Parem targa laitus kui lolli kiitus” (vrd Kg 7:5); „Kala ei tea, mil ta püütakse; lind ei tea, mil ta lastakse; inimene ei tea, mil ta sureb” (vrd Kg 9:12).[11]
Igapäevases kasutuses ei pruugi vanasõnade seos algkontekstiga alati ilmneda, seevastu paar Kogujast liikvele läinud fraseologismi – „Ei ole midagi uut siin päikese all” ja „Tühi töö ja vaimu närimine” – sisaldavad üsnagi äratuntavat kogujalikku kontsentraati (isegi kui sellest ei olda teadlik). Nende kindel positsioon eesti retoorilises varamus paistab välja üldkasutatavusest: näiteks Google annab esimese fraasi vastuseks ~ 350 000, ’tühi töö’ ~ 600 000 ja ’vaimu närimine’ ~ 14 000 tulemust. Laialdase leviku põhjal võib isegi oletada, et nende ütluste omaksvõtmiseks on siinmail olnud mingit laadi eelsoodumus; kuigi algimpulss pärineb piiblist, on folklooril teatavasti tänu ta suulisele käibele võimsad enesekaitsevahendid ning ta ei võta vastu midagi sellist, mille vastuvõtuks puuduvad eeldused.[12] Selle teadmise taustal tundub tähendusrikas, et põhipostulaadid, mis eesti vanasõnade massiivist välja kooruvad, solidariseeruvad Kogujaga pea üksüheselt. Esimesed kolm on Krikmann sõnastanud järgmiselt:
1. Maailm on vaenulik ja elus on halba kaugelt rohkem kui head.
2. Inimene (eriti üksikisik) on selle kurjuse vastu jõuetu.
3. Töö ja vaev on paratamatu.[13]
Koguja tõlkest
Võrreldes praeguse ametliku eestikeelse piibliväljaandega (Eesti Piibliselts, 1997; edaspidi P1997) on uus Koguja raamat ladusamini loetav – silutud on konarused, aga ka mõned teravamad ütlemised. Muutust on tunda juba esimese peatüki alguses, Koguja tunnuslauses Tühi mis tühi, ütleb Koguja, tühi mis tühi, tühi kõik (1:2), mis P1997 kõlab: „Tühisuste tühisus”, ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!”. Ka tervikut üle lugedes paistab silma, et 1) teksti tundelaad on ühtlustunud, kriitilisi hoiakuid väljendav sõnavara tasandunud – ‘tühisest’ on saanud ‘tühi’, ‘albist’ ‘rumal’ (2:14, 4:13 jne), ‘vihkamisest’ ‘sain vihaseks’ (2:17), ‘himu rahuldamisest’ ‘meele uitamine’ (6:9), ‘vaimunärimisest’ ‘tuule tagaajamine’ (1:17, 2:17) jne; 2) vähenenud on hüüumärkide osakaal (mida oli mõõdutundetult palju 1968. aasta tõlkes ja millest paljud on nähtavasti kandunud ka P1997 toimetatud väljaandesse) – vt 2:19, 4:4, 4:10, 5:6, 6:9, 11:10 jne; 3) ennistatud on üht-teist Thor Helle versiooni (1739) sõnavarast, nt ‘meel’ ja selle derivaadid ‘meelevald’ (8:8), ‘meelerahu’ (4:6; vrd ‘waikse melega’ Thor Hellel); lisatud on uusigi konstruktsioone – ‘ei jää meelde’ (1:11 – vrd P1997 ‘ei ole mälestust’) ja ‘ei püsi meeles’ (5:19 – vrd P1997 ‘ei mõtle nii palju’). Kokkuvõttes on tekst nii sisult kui ka vormilt varasemast koherentsem, tasakaalukam ja vastab Kaplinski saatesõnas esitatud tõlkepõhimõtetele, milleks on loomulikkus, stiiliühtsus, poeetilise vormi hoidmine ja lugupidamine traditsiooni vastu. Samas tundub kõiki tõlkeid paralleelselt vaadeldes, et eelmise versiooni kohati kohmakas ja lapsemeelses sõnastuses on voorusi, mis tagasivaates isegi reljeefsemalt ilmsiks tulevad (võib-olla muidugi eeldusel, et selle tekstiga on juba kodunetud).
Paar kohta olidki esialgu mõnevõrra harjumatud: näiteks värssides 1:4 ja 1:10 on kasutatud vanemat rahvakeelset väljendit ‘ilmaaeg’ (mitm ‘ilmaajad’), mis tähenduselt vastab sõnale ‘ajastu’ (vt saatesõna lk 43) ning mida enne on tõlgitud ‘igavikuks’ (P1997 1:4) ja ‘muistseteks aegadeks’ (P1997 1:10). Teisest küljest on ‘ilmaajal’ oma kõlaline võlu ning mõtlemapanev, kuid ilmselt tahtmatu seos märksa levinuma sõnaga ‘ilmaaegu’ (vrd ‘ilmaasjata, tuulde, kasutult, tühja, tühjalt’). Oluline muudatus on ka ‘vaimu närimise’ asendamine ‘tuule tagaajamisega’, seejuures tõlkelises plaanis ei ole kumbki väljend ebatäpne – heebreakeelne sõna ‘ruah’, mis selles väljendis sisaldub, võib tähendada nii hinge, tuult kui vaimu.[14] Sellest ka erinevad tõlkevariandid – juba Masingu tõlkes kasutatakse tegelikult sama tüüpi tuletisi, nt ‘aur ja tuulepüüdmine’ (1:14, 2:11) ja ‘tuule taotamine’ (1:17, 4:16). (Tühja) tuule tagaajamine on eesti fraseoloogiasse[15] juurdunud niisamuti kui vaimu närimine, mõjudes orgaaniliselt juba alliteratsiooni tõttu: tühi töö ja tuule tagaajamine.
Tänuväärne on heebreakeelse originaali ja varasemate eestikeelsete variantide kaasamine uude väljaandesse, ehkki Thor Helle ja Masingu tõlgete faksiimiled võinuksid olla suuremad ja parema kvaliteediga. Nelja tõlget kõrvuti lugedes pakuvad ilmselt kõige rohkem elamusi meeleseisundite kirjeldused ‘vaevanägemisel’, mida tehakse nt sure melepahhandussega, ja melehaigussega, ja sure vihhaga (5:16, Thor Helle tõlkes); suure meelehärmiga, ja meelehaigusega ja suure vihaga (Masingu tõlkes); tundes palju tuska, haigust ja meelepaha (P1997); olles suures mures, hädas ja hingevaevas (Kaplinski ja Salo tõlkes). Nagu öeldud, on uus tõlge sujuv ja mingeid märkimisväärseid arusaamatusi ei esine. Lugejal võib ehk siiski tekkida küsimus, mis täpsemalt peitub ütluste taga nagu elus koer on parem kui surnud lõvi (9:4), Kui madu salvab enne maosõnade lausumist, / pole lausujal sõnadest miskit kasu. (10:11) ja Viska oma leib vette; hulga aja pärast leiad ta jälle. (11:1)[16]
Mida võiks pakkuda Koguja uus tõlge eesti lugejale? Võib-olla äratundmis– ja taaskohtumisrõõmu. Kindlasti kinnitust sellele, et piiblitekste neljandat korda (või viiendat, kui arvestada 2015. aasta varianti Jehoova tunnistajatelt) ümber tõlkides on võimalik saavutada tulemus, mis mõjub ühtaegu moodsalt ja arhailiselt, eksootiliselt ja koduselt. Koostoime, mis tekib mitmekihilisest parallelismist (see iseloomustab peale vanaheebrea poeesia ka eesti rahvaluulet), rütmilisest proosast, rahvusvahelistest vanasõnadest ja kohalikest fraseologismidest, kaotab ära barjäärid vana teksti vastuvõtmisel. Ja veel – see võib kõlada ketserlikult, aga Kogujat ei tarvitse minu meelest alati võtta nii surmtõsiselt.[17] Raamatu süsteemset puuslike lammutamist (Salo saatesõnast, lk 49) ja konventsionaalsete tõdede õõnestamist saadab sageli ka mingi iselaadne, leevendav huumor. Eesti kirjandusest võiks Kogujat võrrelda näiteks Tammsaarega – mõlemad on ühtaegu targad ja tarkuse mahasalgajad; teravmeelsed, läbinägelikud ja halastamatult skeptilised. Mõlemaid on püütud lugematuid kordi ära defineerida, nende mõju jääb aga igas ajas mõneti seletamatuks.
[1] Toomas Paul. „Kuhu jääb rusikas?” – Maaleht 12.05.2016.
[2] Taustaks tasub lugeda veel Kristiina Rossi tõlkekatket ja kommentaari heebrea luule valimikust „Uni Jeruusalemmas”. Tallinn: Hortus Litterarum, 1996, lk 342 – 344. Samuti Rudolf Smendi „Vana Testamendi tekkelugu”. tlk Kalle Kasemaa. Tartu: Greif, 1996, lk 235 – 237.
[3] Iiobi raamatust on samuti ilmunud ilmunud uus, tekstikriitiline tõlge – vt Urmas Nõmmik. „Iiobi raamat”. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. Urmas Nõmmikut tänan ka mõnede nõuannete eest siinse artikli täiendamisel.
[4] Vana-Idamaa tarkuskirjandusest ja teistest eksistentsiaalsete motiividega tekstidest on eesti keeles olemas Amar Annuse tõlgitud akkadikeelne „Poeem õiglasest kannatajast” (2011), sumeri „Šuruppaki nõuanded” (2005) ja arameakeelne „Ahiqari lugu ja tarkusesõnad” (2005, tlk koos Michael Heltzeriga); Peeter Espaki tõlgitud „Su’ en-šamuh’i kiri jumal Enkile” (2008) ja „Sumeri Gilgameši surm” (2013); Sergei Stadnikovi tõlgitud „Ptahhotepi elutarkus” (2011) ja „Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile” (2014).
[5] Christoph Levin. „Vana Testament”. Tlk Kadri Metsma, toim Urmas Nõmmik ja Amar Annus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 41.
[6] Tsiteeritud vanasõna ja selles väljenduva mõtte levikust ja teisenemisest võib lähemalt lugeda – Nili Samet. „„The Tallest Man Cannot Reach Heaven; the Broadest Man Cannot Cover Earth”– Reconsidering the Proverb and its Biblical Parallels”. – The Journal of Hebrew Scriptures 10⁄2010. Tekst saadaval: http://www.jhsonline.org/Articles/article_146.pdf.
[7] „Pessimismi dialoogis” on ütlus formuleeritud küsimusena: Kes on nõnda pikk, et tõusta taevasse? Kes on nõnda lai, et täita allilm? Tekst saadaval: http://www.gatewaystobabylon.com/myths/texts/classic/dialoguepessimism.htm. Sarnasust Kogujaga peegeldab veel järgmine kirjakoht: Naine on kui püünis, kraav, auk maa sees, / Naine on kui terav rauast pistoda, mis lõikab mehel kõri läbi!; vrd Kg: Ja leidsin, mis on kibedam surmast – naine; / tema süda on püünisepael ja võrgud; tema käed on köidikud. (7.26).
[8] „Gilgameši eepos”. Akkadi keelest tõlkinud ja seletused kirjutanud Amar Annus. – Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2010, lk 85.
[9] Robert Norman Whybray. „Ecclesiastes”. Sheffield: Sheffield Academic Press, 1989, p. 16.
[10] „Gilgameši eepos”, lk 160 – 161.
[11] Arvo Krikmann. Peatükk 3: Sissevaateid folkloori lühivormidesse. 2. Saadaval võrguteavikuna: http://www.folklore.ee/~kriku/ALLIK/allik3.htm.
[12] Samas. Ptk 3.1.2
[13] Muidugi tulevad mängu erinevused sotsiaalsete tegurite vallas, mis vastavate hoiakute tekkele on kaasa aidanud. Erinevalt Kogujast on eesti vanasõnad läbi-lõhki ka üsna julmade sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus. Pealegi on nad valdavalt varata ja võimuta inimeste tõekspidamiste peegeldus. – Krikmann. Ptk 6.3: Sissevaateid folkloori lühivormidesse. 1. Saadaval: http://www.folklore.ee/~kriku/LEX/LOENG6.HTM.
[14] Sarnased on ka kreekakeelne ’pneuma’ ja ladinakeelne ’spiritus’ ja isegi eestikeelne ’hing’ (vrd hingus, hingama). Vt Jaan Kaplinski. „Millal hingus hingab ja hingusele läheb?” – Keel ja kirjandus 4/2015, lk 271 – 273.
[15] Näiteid vaimu närimise ja tuule tagaajamise kohta leiab „Eesti fraseologismide elektroonilisest sõnastikust”. http://www.folklore.ee/justkui/sonastik.
[16] Krikmann toob välja, et esimene neist – elus koer on parem kui surnud lõvi – on Lähis – Ida folkloorides väga üldlevinud, selle tagamaid aga ei ava. Ptk 3.1.1: http://www.folklore.ee/~kriku/ALLIK/allik3.htm. Viimase – Viska oma leib vette; hulga aja pärast leiad ta jälle. – päritolu on uurinud Uku Masing. Vt „Piiblitekstide paralleele Lähis-Ida folklooris”. – Uku Masing ja Piibel. Koost Kalle Kasemaa, eessõna Urmas Nõmmik. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 454 – 462.
[17] Selline mulje tekib mõnikord, kui lugeda sekundaarkirjandust. Ka Levin ütleb Koguja kohta natuke manitsevalt, et need mõtisklused ei ole kohased ei turuplatsil ega kantslis. „Vana Testament”, lk 147.
Värske Rõhk nr 48/talv 2016
Loe edasi