Kausi kahe aasta eest ilmunud miniatuuriraamat „Tallinna kaart“ oli mulle tolle aasta ilukirjanduslik tippsündmus. See pakkus hooaja suurima lugemiselamuse, millesarnase kordumist pidin päris pikalt ootama. Ilmselt kuni Paavo Matsini „Gogoli diskoni“.

„Tallinna kaardi“ paine tükkis enne „Läheduste raamatu“ kättevõtmist paratamatult meelde, sest autor on sama ja þanr on sama. Lootus taaskogeda varemkogetut ja veel suurem kartus seda mitte kogeda on lugeja kõige suuremad vaenlased ning neist vabanemine nõuab veidi vaeva.

„Läheduste raamat“ ei ole kindlasti „Tallinna kaart 2“, aga ometi sellega ideaalselt koos loetav. Kui „Tallinna kaart“ kõneles pigem otse sellest, mis juhtub, siis „Läheduste raamat“ toob lugejani juhtumite, seikade ja taustal toimuva ehk mõtted, järeldused, allusioonid ning tunded, palju tundeid Piia Ruberi kaunis kujunduses.

Raamatu pealkiri kirjeldab sisu väga täpselt. Tekstid selles on tuntavalt äärmiselt isiklikud. „Läheduste raamat“ on kogu Kausi senise elu ja loomingu joonealune märkus, midagi, mis aitab lugejal mõista teda ennast ja seda, mida ta on ütelnud või kirjutanud või mida ta edaspidi ütleb või kirjutab.

Nõnda moodustub „Läheduste raamatu“ peotäiest väiksemast ja ühest pikemast („Kiri“) tekstist mõttelooline elulugu, milles vilksatavad tegelikud seigad, tõelised inimesed, olulised kirjanikud ja filmid ning see, kuidas nad autoris midagi helisema või vastu kajama pannud. Ma ei usu, et Jan kunagi päris eluloo- või mälestusteraamatut kirjutama hakkab, aga mine tea. Parem oleks, kui ta seda siis traditsioonilises vormis ei teeks, sest „Läheduste raamat“ juba ongi elulooraamat ja parem kui tavalised elulooraamatud. Aga „Läheduste raamat 2“ või kolmes köites „Kirjad iseendale ja teistele“ – miks mitte, väga hea oleks.

Nagu Kausi kogumike puhul tavaks, sisaldavad need siis miniatuure, proosavormis luulet või luulevormis proosat, on „Läheduste raamatki“ laitmatu ülesehitusega. Iga miniatuur paikneb omal loogilisel kohal, kuigi tekste peale autori suurt miski ei seo, pole ei aja- ega ruumitelge ega märkimisväärseid võnkeid meeleolus. Raamat töötaks tervikuna sama hästi, kui miniatuurid pandaks teise järjekorda, säilitades siiski avaloo „Ei peakski muud …“ ning kahe lõpuloo „Kiri“ ja „Tan Twan Engi „Õhtuste udude aias“ …“ asukoha.

Kõik, mis nende vahele jääb, moodustab enamasti leheküljest lühemate mälestus- ja mõtterännakute rütmiliselt ja vormiliselt sarnase raja. Kaus ei pane rõhku konventsionaalses mõttes detailsusele, mõnd kirjanikku tsiteerides piisab talle perekonnanimest ja puudub viide konkreetsele teosele või, hoidku jumal selle eest, konkreetse teose konkreetsele leheküljele. Ligematest või kaugematest inimestest, kes „Läheduste raamatus“ esinevad, kõneleb Kaus samuti sageli kas vaid eesnime või siis hoopis nimetähti kasutades, aga mälestustes ja meenutustes puudubki absoluutne täpsus. Võib-olla annab see lugejale midagi juurde, kui ta saab aru, kes on KMS või kes botaanikatundja Veronika, aga võib-olla ei anna. Mina tundsin nad oma arust ära, kuid nad ei tulnud mulle silme ette – nägin ikka ja alati ainult Jani. (Veidi häiris vaid, et Kaus nimetas Roy Battyt lk 39 klooniks. Roy oli rohkem nagu android (ingl replicant). Andke mulle, Philip K. Dicki fännile tähenärimine andeks.)

Kausi miniatuurid „Lähedaste raamatus“ ei ole teravalt puänteeritud. Ta juhib sellele ise tähelepanu tekstis „Kalle Blomkvisti kombel …“, milles autor vahetab mõtteid oma kujuteldava kaaslasega. „Võtkem kas või needsamad miniatuurid,“ ütleb ta, „väheke rohkem vurtsu ja vürtsi võiks neis olla, miks sa ei kirjuta lugusid, mida lugeja pilk oleks sunnitud jälgima nagu põlevat süütenööri, kuni puänt talle vastu vahtimist plahvatab“ (lk 29). Lehekülje pöördel saab teema mõttelise jätku järgmises miniatuuris: „Oli periood, kus arvasin: realism ennekõike. Aga realismiga paistab olevat üks jama: see ammendab ennast kiiresti“ (lk 30).

Üks käik, mis Kausi miniatuurides päris sageli ette tuleb, on kokku võetav lihtsa sedastusega, et mõtlev inimene vaatleb maailma. See on äärmiselt nauditav, kuidas argihetked toovad autorile meelde mõne tsitaadi või üldistuse. Jutustaja vaatab herilasi ja jõuab märkamatult ja loogiliselt selleni: „Ei pidanudki ühtegi maha lööma, polnud vaja viia ellu Canetti sõnu, et putukate „veri ei tule kunagi meie peale, see ei meenuta meie verd. Me ei vaata nende kustuvasse silma““ (lk 24).

Mõtleja astub inimtühja bussi. Argisemat situatsiooni ei saa olla, aga kui Kaus on teejuht, siis kõik muutub: „Taevas säras Merkuur, Päikese kõrvetatud. Mõtlesin, kas äkki täna on see päev, mil olen juhuslikkusest korraks prii“ (lk 32). Fakte ilmaruumist tuleb taas Kausi tekstides sageli ette ja need tekitavad soovi, et ta kunagi poeetilise populaarteadusliku astronoomiaõpiku kirjutaks.

„Läheduste raamatu“ tekstid on väga tihedad, neis pole midagi liigset ja ühestki lausest ei anna kui täitematerjalist üle hüpata. Nii mõnigi kord pidin märkmete tegemiseks näppude vahel keerutatava pliiatsiga hoopis lugemisjärge vedama, eriti raamatu peateksti, armastusest ühtaegu kõneleva ja mitte kõneleva „Kirja“ lugemisel.

„Kiri“, mis erinevalt teistest raamatu miniatuuridest ulatub üle mitme lehekülje, ei allu õigupoolest arvustamisele. Osalt on see, nagu autorgi mainib, armastuskiri, osalt kiri armastusest, vahetu, kuid hüplik, rohkem tunnetatav kui loetav, aga kindlasti, tean juba ette, Jani loomingust midagi sellist, mille juurde ma veel sageli tagasi pöörduma hakkan. Mitte et mul „Kirja“ lugedes parem hakkaks, pigem vastupidi, aga ma leian sellest olemasolu õigustuse, nii nagu on „Kiri“ „Läheduste raamatu“ ja Jan Kausi enda olemasolu õigustus.

Kaupo Meiel, Sirp 3.06.2016

Kui räägitakse ruumist, siis räägitakse inimlikust lähedusest, ja vastu­pidi: ruumikujutuse kaudu kaardistatakse lähisuhteid, kuid ühtlasi osutatakse suhetes üldisemalt hädavajaliku õige läheduse, õige distantsi leidmisele.

Kausi eelmine miniatuurikogu, 2014. aastal ilmunud „Tallinna kaart” lõppes tõdemusega: „Mul poleks selle vastu midagi, kui mu aknale oleks kleebitud mu tunnete kaart.” (Lk 51.) Tunnete kaardi metafoor sobiks ka „Läheduste raamatut” hästi kirjeldama — isegi nii hästi, et mulle meeldiks selles näha „Tallinna kaardi” edasiarendust, (elu)tunnetuslikku ja emotsionaalset kaarti, mis projitseerub „Tallinna kaardi” mitmehäälsema, argisema tasapinna kohale. Kahe kohakuti asetseva kaardi muljet süvendavad kahte raamatut siduvad mõttekordused, näiteks: „Talle meenus millegipärast, et kohe maakera kohal on talumatult külm ja maakera koore all talumatult kuum.” („Tallinna kaart”, lk 5.) „Maailm pole muud, kui põletava magma ja jääkülma laotuse vaheline piiriala, mille vaatamiseks läheb jumalatel vaja korralikku mikroskoopi.” („Läheduste raamat”, lk 16.) Või: „Nad olid just tutvunud, ta oli tüdrukule nende esimesel kohtamisel häbitult külge ajanud, igasugust hämarat soga suust välja ajanud, aga tüdruk pidas vastu.” („Tallinna kaart”, lk 36.) „Mäletad meie esimest kohtumist? Püüdsin sind oma jutuga jalust rabada. Rääkisin maad ja ilmad kokku, vehkisin kätega, loopisin kalambuure, need lendasid kaugele ette, pidin korduvalt käpuli käima. Kui kunagi on metafoori „rajalt maha rääkima” püütud täiesti sõna-sõnalt ellu viia, siis olin see mina. Tulemus oli muidugi puhas null. Minult mull ja sinult null.” („Läheduste raamat”, lk 12.)

„Läheduste raamatu” tundekaart on peaasjalikult emotsionaalne ja mälestuslik; toponüümidega, mis eelnevates miniatuurikogudes kujutlust tegelikus ruumis ankrus hoidsid, pole sellisel kaardil enam midagi peale hakata. Mis loevad, on lähedased inimesed, nendeni viivad rajad, radade ristumis- ja hargnemispunktid, vahemaade kaugus ja lähedus; kõik need tähenduslikud ja juhuslikud jäljed, mille inimesed elu jooksul üksteisesse jätavad. Nende jälgede tunnetamine, sõnastamine ja jäädvustamine ongi üks „Läheduste raamatu” põhiteemasid; katsed püüda kinni see „ammu surnud, kuid mitte kadunud hetkede visa kujumuutev elu. [—] Tunda inimeste jäetud jälgede kiirgust — teed algallikani pole, kuid selle õhkus jätkab rännakut läbi sünapside lõputu kosmose.” (Lk 5.)

Inimese elukaar joonistub „Läheduste raamatus” välja kord kosmilise ruumi taustal, siis jälle selle sees. Kujunduses on kasutatud Hubble’i kosmoseteleskoobi ülesvõtteid kaugetest galaktikatest, teleskoobiga uurib ilmaruumi ka „Läheduste raamatu” jutustaja. Ent sinna, kuhu vahetu kogemus ei ulatu, võivad jõuda pilk või kujutlus. Kosmiline mõõtkava teeb inimelu ebapüsivuse, hapruse ja selle paratamatu lõplikkuse selgemini nähtavaks. Ruum kord avardub, siis jälle aheneb, kujutlus liigub kosmilise ja mikroskoopilise maailma vahet, see liikumine virgutab omakorda, võimaldab tunnetada olulist ja laseb igapäevasel imestusväärsena esile tulla. „Läheduste raamatule” iseloomuliku ruumikujutuse sihiks võikski olla eelkõige püüd end oma harjumuspärasest vaatenurgast võõritada: „Asjade paremaks nägemiseks tuleb neist kaugemale minna, tuleb läbida kontsentriliselt kõik ringid ja kihid, leida vaatepunkt, kust enda vaatepunkt tunduks omajagu kummaline.” (Lk 10.)

„Asjade” paremaks nägemiseks ei pea neist siiski valgusaastate kaugusele eemalduma. Oma vaatepunkti kummalisust võiks ehk tajuda kokkupuuteis teiste liikidegagi, kuid miskipärast jäädakse just siin läve taha pidama. Kaus küll hoidub „Läheduste raamatus” antropomorfiseerimast, kuid suurt rohkem selle „asja” üle ei mõtle. Sellest on pisut kahju, esimese hooga tundus, et minnakse kaugemale. Jutustaja uudishimulik ja empaatiline hoiak kaasinimes­te suhtes on mulle jällegi läbinisti sümpaatne, just nagu miniatuuride stiilgi — siin-seal tihenevad need tabavateks aforismideks, lühivormideks lühivormis. Paar näidet: „Linn saab omaks siis, kui tema vaatamisväärsused sind enam ei suuna.” (Lk 20.) „Püsivuse illusioon avab tee magusale elule.” (Lk 39.) Raamat tervikuna kõigub aga „luule ja proosa piiril, ühele poole kõvasti kaldu” (lk 16).

„Inimesed unustavad enamiku asju, ainult ehk mitte paari õhtut kohvikutes, lumme mattunud majades, tavalises pärastlõunases lörtsis, eemalolekus, ja neid meil õnneks jagub.” (Lk 68.) „Läheduste raamatu” põhimiseks mälukujundiks on pilt: mälestus on maal või foto, jäädvustus, mis on staatiline, raamitud, tardunud. Bachelardlikult võiks Kausi mälutaju kohta öelda, et ta kirjeldab fikseeritud hetkede järgnevust olemise stabiilsuse ruumides, et „Läheduste raamat” sisaldab ja säilitab kivistunud kestuse eksemplare.[2] Neis mälupiltides, „mälu välklambihetkedes” (lk 21) kandub edasi mäletaja enese pidevus — seda ka siis, kui ülesvõtted näivad juhuslikud, kui „pole ühtegi suurt käänakut ega murrangut, millega seda ümbritsevast lahti murdunud pilti siduda” (lk 21). Enesetaju kõrval on samavõrra oluline ka vajadus hoida teisi lähedal — nii neid, kellest ollakse lahus, kui ka neid, kes on elust lahkunud. Vananemise ja surma kohalolu on „Läheduste raamatus” tugev (kas saakski elu mõista surma arvesse võtmata?), kuid sellesse öösse ei minda vagusalt. Minevik kasvab ja tulevik kahaneb, oleviku välgatus nende vahel on aga erk ja elav.

„Kiri” (lk 56—68) kinnitab kindlalt ruumi ja armastuse seotust. Ent arusaam tunnete ja ruumi ühtsusest on üksikute stseenide ja paikade kokkukuuluvusest totaalsem. Õige lähedus (mis on ühtlasi ka õige kaugus) jääb kuhugi algseid tundeid „paakuva hallitusena” (lk 59) katva argipäeva ja püsiva erutusseisundi vahepeale. Veab, kui mõistad seda välja mõõta. Küllap on ses ühest äärmusest teise jõudmises ka midagi üldinimlikku, ikka ollakse esialgu rajalt maha rääkimise, hiljem loiuks tegeva argielu poole kiivas. Aga vana tõde on muidugi ka see, et „romantika on pigem eemalolek, ning et just selles eemalolekus viibid Sa korraga mu lähedal…” (lk 61). Nagu öeldakse: absence makes the heart grow fonder.

Voyager 2 pardal, mille poole raamatus korduvalt kiigatakse, on ka nn Kuldne plaat — võib-olla üks optimistlikumaid žeste, mis kosmoseajastul välja mõeldud. Neile, kes ei tea: plaadi mõte on saata võimalikele maavälistele eluvormidele sõnum meie koduplaneedi keelelisest, kultuurilisest ja looduslikust mitmekesisusest. Muu hulgas on Kuldsel plaadil salvestus ühe selle koostaja, Ann Druyani ajulainetest. Druyan oli salvestuse tegemise ajal värskelt armunud plaadi koostamist juhtinud Carl Saganisse, nii et teatavas mõttes kannab see plaat ka jälge inimlikust armastamisvõimest. Ometi ei usu ma, et Kaus armastusele metafüüsilist mõõdet andes just seda asjaolu silmas peab. Lause „Me pole mitte armastuse tegijad, vaid selle vahendid” (lk 64) viib mu mõtted aga sootuks äärmuslikumatele juhtudele, sellele, kui armastatakse oma tunnete eest vastust andmata, enesehävituslikult või lämmatavalt. Ent see pole ju üldse see, millest „Läheduste raamat” räägib.

Tegelikud mõjutavad ja innustavad paigad kirjanduslikku loomingut, niisamuti nagu ilukirjandus kujundab lugejate paigataju. Võimalik, et astronoomiahuvilisest Kausi Tallinna-kaardistused juba teevadki seda. Mine tea, võib-olla jalutab mõnel Tallinna kõrvaltänaval just praegu mõni lootõbine (nagu Kaus nii tabavalt ütleb), käes „Tallinna kaart”, või seisab pea kuklas äärelinnas, kus valgusreostust pisut vähem, ja vaatab sügispimeduses üles tähtede poole, kujutledes, kuidas Voyager 2 meist oma kosmilisel teekonnal kaugeneb.

Kui ma hiljuti Tartu Kunstimuuseumi linnaplaneerimise teemalisel näitusel „Kes loob linna?” väljapandud kirjandustekste sirvisin, tabasin end siiski küsimast, et huvitav, miks käiakse Tartuga kirjanduses ringi julgemalt, kohati päris hämaralt-subjektiivselt, aga selle võrra lennukamalt kui Tallinnaga. Nii mulle vähemalt tundub. Linn saab omaks siis, kui tema vaatamisväärsused sind enam ei suuna. Kaus julgustab mittekohti mitte pelgama, neist võiks kirjutada rohkem, neist loeksin ma (edas­pidigi) huviga.

[1]  „Kaus ei jutustagi niivõrd ühe linna lugu: ta kujutab linnainimese lugu Tallinnas; tema teed (siin) linnas,” ütleb Elle-Mari Talivee Kausi linnakujutust kokku võttes. Vt E.-M. Talivee, Jan Kausi linn. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr 6, lk 377—384.

Maarja Pärtna, Looming 11/2016

Tõepoolest võiks öelda, et tegemist on uneraamatuga. Mitte küll selles tähenduses, et see soodustab unne suikumist, vaid hoopiski selles mõttes, et teos viib lugeja ära argisest, viib ta rännakule tunde– ja mõttemaailma. Sellesse eemalolekusse, milles autor oli ilmselt ka teost kirjutades. Need on unenäovalgusega tunnid, kui inimesed teretavad võõraid kasse ja kilomeetrite kaugusel sõitva rongi hääl mõjub nagu tunnete kaja. Kõik luhtunud soovid on korraga kerged kanda. (lk 52).

Kuigi raamat on väga õhuke, teevad selles peituvad mõtted ning tunded ta väga mahukaks. Nagu autor isegi ütleb, kõigub tema tekst luule ja proosa piiril, kuid on ühele poole kõvasti kaldu (lk 16). Kui mõelda, et tundemaailm on pigem lüüriline ja teos väljendab just seda, siis on tõepoolest tegemist ühtaegu luule ja proosaga. Kummale poole see aga kaldu on, sõltub ilmselt sellest, kas otsustamisel lähtutakse vormist või sisust.

Teos koosneb miniatuuridest, mis erinevad üksteisest nii stiililt kui ka sisult. Raamatus on palju poeetilisust, kuid see käib käsikäes tavakeelega ning erinevus nende stiilide vahel torkab hästi silma. Poeetilisust ilmestab näiteks tsitaat pöördumisest Kristi poole: Tule kas või lõunapoolkeralt, ookeanide kohtumiskohast, okastraatidega jagatud maalt, tule isegi siis, kui kõrbed ajavad üle kallaste, inimesed liiguvad ja segunevad, vend ei tunne venda, võõras võõrast, jõgedest saavad rentslid, veresoontest jõed. (lk 33). See näide oma veresoontest jõgedega ilmestab ka teoses leiduvaid lausete harmooniat rikkuvaid kõnekujundeid. Lause või lugu algab ühe tonaalsusega, aga järsku hüppab selle sekka midagi, mis sellega kuidagi kokku ei taha sobida. Seevastu minevikusündmuste kirjeldused on enamasti tavakeeles (Ladusin ettevaatlikumalt, asetasin puid vaiksemalt üksteise otsa. Hakkasin otsekui mängima – terve järelkäru on vaja tühjaks laadida, nii et herilasi vihale ei aja., lk 24). Tavakeelt kasutab autor, et meenutada kedagi või midagi ning jääb lugeja enda otsustada, miks see minevikuseik on oluline. Sellised miniatuurid on justkui retk autori siseilma äärealadel. Poeetilise keele kasutamisel on tajuda Kausi suuremat mõtlikkust ning selle kaudu juhatatakse lugeja nii autori kui ka iseenda hinge sügavustesse. Palju kasutatakse tsitaate ning viidatakse kõiksugustele kirjandusteostele ja nende tegelastele, alates Astrid Lindgreni Kalle Blomkvistist kuni Aino Perviku mereröövlite ja Alexandre Dumas’ musketärideni. Kuigi teos on fragmentaarne ega moodusta mingit sisulist tervikut, ilmneb see tervik tundena, millele on keeruline nimetust anda.

„Läheduste raamatu” kaanekujundus loob teosele kosmilise mõõtme ning mõjub justkui uksena, mis juhatab lugeja autori siseilma, kus saab rännata tema mõtetes ja tunnete jälgedes (lk 63), rääkimata minevikupiltidest. Sealne olustik on väga dünaamiline ja kõik on pidevas liikumises – esile kerkivad minevikupildid, et seejärel uuesti haihtuda ja vabastada oma koht mõnele teisele mälestusele, taaselustuvad tunded, et siis jälle hääbuda, ilmuvad inimesed, et peagi kaduda. Selles kõiges peegeldub väline maailm; reaalsus ja illusioonid; aeg ja ruum; minevik, tulevik ja olevik; eemal– ja kohalolu.

Miniatuurid ei räägi mingitest erakordsetest sündmustest ega inimestest. Pealtnäha ei tundu kraaksuvad varesed, sumisevad herilased, bussi pildistav mees, Märt-​Matise naer, kola minema viskav Andres ega mingi kassett eriti tähelepanuväärsetena. See kõik on teisejärguline, märkamatu ja ebaoluline. Tähtsaks muutuvad need tähelepanekud hoopis tunde– ja mõttemaailmas. Nimelt suudab Kaus pealtnäha lihtsate lugudega tõmmata lugeja enda sisekosmosesse, kust too saab edasi liikuda isiklikult kogetusse. Miniatuurid ei pane mitte niivõrd kujutlema seda, mida autor on tundnud, vaid lasevad lugejal uuesti läbi elada enda minevikupilte. Kui enamikus miniatuurides tundub esikohal olevat mõte või tundmus, siis leidub teoses ka paar-​kolm lugu, milles domineerib pigem faktilisus (nt lugu Voyagerist, lk 10). Need lood mõjuvad ootamatu väljaviskamisena – esmalt kutsutakse lugeja autori sisekosmosesse rändama, kuid ühtäkki visatakse ta armutult Maa peale tagasi. Selline järsk jutustamislaadi vahetus ei ole aga Kausi puhul midagi uut. Näiteks Peeter Helme ütleb Kausi romaani „Koju” kohta samuti, et ta justkui ei lase lugejal oma linnas olla.[1]

Kui oma eelmises miniatuuride kogumikus „Tallinna kaart” (Loomingu Raamatukogu 20⁄2014) keskendus Kaus peamiselt ruumile, siis „Läheduste raamatus” lisab ta sellele veel ka ajalise mõõtme, mis on seekord esimesest tähtsam. Ta käsitleb aja kulgemist, selle mõju inimestele ja objektidele. Inimeste areng ajas on paratamatult seotud ka vananemise ja surma temaatikaga: Mineviku kasvamine, tuleviku kahanemine, oleviku välgatus nende vahel. (lk 21); ühel päeval ärkab maailm ilma minuta. (lk 28). Vanadust ja vananemise rõhuvat raskust näitlikustab lapsepõlve mängukaru kirjeldus: Ta on muide siiani alles. Karv on luitunud, nina krobeline, ühest silmast tükk väljas. Ikka veel voodinurgas, ei valva kellegi und, võib-​olla iseenda unetust. Karu vanadekodu asub minu vanematekodus. Kui mu poisid sinna satuvad, ei tee nad karust väljagi. Nii ongi parem. Kui ma teda haruharva näen, siis on paar korda olnud tunne, et loen ta näost iseenda tundeid. (lk 13). Ilmneb ka aja subjektiivsus (kas meie päev on herilaste aastakümme, sajand?, lk 24) ja illusoorsus (Aeg on kokkuleppeline ja sestap peitub aja lineaarsuses vale., lk 25) ning erinevate ajavormide segunemine: Vahepeal oli kätte jõudnud korralik augustiöö, nii et kui majast väljusin, meenutas see oleviku valguslaiku, mis on ümbritsetud minevikust, mida me ei mäleta või tulevikust, mida me ei tunne. Või mõlemast. (lk 54). Samuti on teoses rõhutatud hetke olulisust, selle möödumist ja taasilmumist kujutlustes ning minevikuga seotud kõhklusi: Ikka kipun aeg-​ajalt mõtlema, et mis oleks saanud, kui oleks mõningaid asju teisiti teinud. (lk 18). Muutused ümbritsevas juhivad inimese tähelepanu aja kulgemisele. Ajal pole kuju ega piirjooni, tema liikumistee ei ole sirge, mistõttu näeb teda tunnetega palju paremini kui silmadega. Sama lugu on ka armastusega, mille aegruumist Kaus samuti räägib.

Kuigi autor tundub rääkivat eelkõige iseendast, räägib ta samaaegu ka inimesest üldiselt. Pilk, millest peegeldub asjade tegelik seis. (lk 19) viitab sellele, et reaalseks peetav ei olegi nii reaalne, tegelikkus asub hoopiski inimese sees. Nii nagu kaanel olevad jooned omavahel mõnes kohas lõikuvad, lõikuvad ka inimeste siseilmad mingites punktides. Just nende punktide kaudu autor lugejat kõnetabki, kuid see, millist trajektoori mööda lugeja edasi kulgeb, sõltub juba temast enesest. Neile, kellele meeldib sammuda mööda ainelisi argiradasid, see teos huvi ilmselt ei pakuks. Või siiski? Vahest on just see teos kellegi jaoks see The Cure’i kassett, mis muudab tema maailma.


[1] Peeter Helme 2013. „Jah, vigadega – aga suurepärane”. – Looming 5/​2013, lk 734.

Rita Mets, Värske Rõhk nr 47/sügis 2016

Kuigi nii tema pikemates (romaanid) ja lühemates tekstides leiab emotsioone, prevaleerib hoiakutes valdavalt intellektuaalne lähenemisnurk. Kausi lähedus ükskõik millega või kellega on analüüsiv, kaalutletud ja enamasti varjatult hinnanguline. Parafraseerides kogumiku kõige pikemat lugu „Kiri“, võiks öelda, et ta teeb lähedusastmeid sõnastades rangelt vahet, mis on armastuskiri ja mis kiri armastusest, kuigi peab läheduse suurimaks vormiks armastust. Leian lause „Kontekst enne teksti“, selle kolmesõnalise lause üle tasuks vahel mõtiskleda.
Kaus oskab väheste lausetega rohkesti öelda, selle kinnituseks sobib meenutada eelmisel aastal ilmunud jutustust „Tõrv“. Ka esseist Jan Kausi erudeeritusega pole enam lihtne kaasas käia. Järgnev on üks minu meelisminiatuure sellest kogumikust: „Jalutada, jalutada, jalutada. Ükskõik kus, ükskõik kellega, üksi, kuhugi. Ei tasu karta mittekohti. Neid trajektoore, mis ei lase varjuda tegelikul elul – meeldetuletusi sellest, et eriline kipub alati olema mujal. Neid trajektoore, kus saab loobuda erakordse tagaajamisest. On üks rada, mis asub kõige tavalisemate tühermaade ja kõige tavalisema aedlinna piiril. See viib üle raudtee, lagunedes seejärel kohe haruteede rägastikus. Alati haugub kusagil üks koer. Liipritel sõidavad aeg-ajalt kaubarongid. Tean vähe paremaid asju, kui seista tühjal raudteel, millest loojuv valgus parajasti lahti laseb – kõik kaugusse viivad teekonnad tunduvad olevat kas juba möödas või alles ees. Õhtupäike soojendab roostet, umbrohi lõhnab, maailm on väsimuseni valmis ja pole muid teid peale lahkuvate.” Kes on põhjalikumalt Kausi tekste uurinud, teab, et raudtee ja raudteejaamad on teda alati huvitanud.
Aastakümneid kirjanduse vahendajana tegelenuna märkan üha sagedamini, kui raske on leida täpseid sõnu, kirjeldamaks lühivormide ja luule väärtusi, kui need oled üles leidnud. Kui neid pole, väärtusi siis, on lihtsam. „Läheduste raamatut“ tasub uurida!

Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 91, nlib

Therefore, in the context of Estonian literature, Jan Kaus (1971) is a positive example that good writers can also handle concise form, and can receive prominent awards for such texts. Kaus was given the 2014 Cultural Endowment of Estonia’s Award for Prose not only for his latest novel Ma olen elus (I Am Alive), but also for his second collection of miniatures, titled Tallinna kaart (Map of Tallinn).

Various forms of short prose comprise a very large part of Kaus’ works. The short-story collections Üle ja ümber (Over and Around, 2000) and Õndsate tund (Hour of the Blessed, 2003) came at the very start of his career. Kaus’ recently-published tiny book Tõrv (Tar, 2015) was classified as short prose. However, the roots of his miniatures lie more in the prose poems found in his collection Aeg on vaha (Time is Wax, 2005). His first collection of miniatures, Miniatuurid (Miniatures), was published in 2009, and even then stood out for its selection of form. The next of its kind were Tallinna kaart in 2014 and Läheduste raamat in 2016. It certainly may not be the most popular opinion, but in my belief, Kaus is a master of literature’s short forms. Everything in his novellas and miniatures is in exactly the right quantity, while in his novels, there is just a little too much of that “something”.

Läheduste raamat differs from its two older brothers in several respects. Firstly, in terms of the choice of topics. MIniatuurid is thematically divided into several parts, with the author cycling between writing about anonymous towns, museums, the media, people close to him, and ultimately, different sites around Estonia. Kaus’ second collection Tallinna kaart is not as fragmented: every compact text tells about a place in Tallinn that any more experienced resident of the capital has visited, as well as the author’s feelings or thoughts associated with that location. Läheduste raamat is an exception in the sense that every text addresses the phenomenon of closeness, which Kaus defines rather vaguely.

Concluding the author’s latest work is a much longer text titled “Kiri” (Letter), which is addressed informally and Kaus describes as “not a love letter, but a letter about love”. In it, he clarifies the closeness in focus throughout the work as follows: “Maybe there exists some kind of an objective spirit; an invisible field, in which we occasionally share. We share in it when we feel closeness – not only love, which is one form of closeness’ manifestation. We share in it when we feel something instinctive; a need for another person’s closeness, which leaves a deep mark. And here, all possibilities are open.” Every last one of Kaus’ miniatures is indeed this type of manifestation that describes instances of closeness; no matter whether they are associated with a particular person, place, memory, or something entirely different. Many readers often wonder whether that, which Kaus details in his texts has actually taken place in reality, too. This is not important, in my opinion, and is especially unimportant in the case of Kaus’ miniatures – what matters is that the text has an effect. Focus in the author’s earlier collections of miniatures was also placed on provoking and emotional moments, although the framing was set more firmly. Because of its thematic liberty, Läheduste raamat probably allowed Kaus more freedom in his writing; at the same time as it may startle readers already familiar with his short prose, and necessitate a more thorough reading than before.

This all clearly implies that Läheduste raamat was written for particular readers who enjoy slow contemplation and a narrator’s inner monologue, and who are not seeking any blood-curdling excitement. Kaus even has his imaginary companion speak up on the topic: “…they could have a touch more spark and spice – why don’t you write stories that might train the reader’s gaze like a burning fuse until the climax explodes in their face?” Re-reading the author’s earlier novellas might evoke this same question in many readers, but Kaus offers a response: “I don’t know. I’ll say that life is ordinarily a much paler, homogenous mass; something like unflavored cottage cheese. In life, stories mostly end with a sizzle or a hiss; things are left unfinished and unresolved.” Shortly later, he continues: “But there seems to be one problem with realism: it expends itself too quickly.” One must agree with his last statement, generally.

Läheduste raamat demonstrates that Kaus’ style continues to be polished and provocative. His metaphorical and nuance-rich language is one of the most masterful to be found in Estonian literature. So many writers have exhausted themselves handling topics just like these, but not Kaus. Even the most unremarkable details become meaningful and evocative in his expressive manner. Kaus’ prose is developing ever further and improving with each and every work.

Paul Raud (1999) is a literary critic who has also written short stories. Raud runs the cultural youth blog Kaktus.

Paul Raud, Estonian Literary Magazine 2/2016