Hulgakesi nirvaanasse
Triin Soometsa tekstid on mind varemgi raputanud. Kuigi sisimas teadsin juba ette, et nõnda juhtub ka tema uue luulekoguga „Hulgakesed“, ei osanud ma arvata, et kogen midagi nii võimast.
Ei saa öelda, et „Hulgakesed“ oleks Soometsal midagi kategooriliselt teistsugust. Antud kogust võib autori kergelt ära tunda, kas või tema hääle järgi, mis selgesti läbi sõnahulga kostub. Kohati mõjub „Hulgakesed“ isegi eelmise luulekogu jätkuna. Võimas raputus oli osalt tingitud sellest, et uus luulekogu sattus mulle kätte õigel ajal õiges kohas, kuid hilisematelgi lugemiskordadel sain salamisi imestada, kuidas see kogu niivõrd köita suudab.
Luulekogu „Hulgakesed“ tekitas kange soovi veel kord uudistada ka Soometsa varasemaid luulekogusid „Asjade omadused“ (2013), „Varjatud ained“ (2009) ja „Väljas“ (2006). Tema teoste nimekiri on tegelikult palju pikem, seda enam, debüteeris ju kirjanik juba 1990. aastal koguga „Sinine linn“. Sellest ajast on Soomets olnud Eesti kirjanduselus tegus figuur, keda hinnatakse kõrgelt. Eelmine luulekogu „Asjade omadused“ tõi kirjanikule Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna võidu, ka uus kogu „Hulgakesed“ oli 2015. aasta kulka kirjanduspreemia kandidaat.
„Hulgakesed“ mõjub otsekui näkku visatud kapatäis külma selget vett. See värskendab ning tõmbab mõtte klaariks. Soometsa luule kaudu avaneb tõde elu kohta − korraga justkui teaks, mis on elu ning kuidas sellega hakkama saada, kui see kord juba meile antud on. Teiselt poolt aga nii selge pilguga elule vaatamine tarretab ning teeb jõuetuks. Lihtne tõde, et me kõik siin hulgakesi koos olles oleme tegelikult üksinda, on vahest kõigil kusagil kogemuspagasis olemas, kuid tihtipeale selle vastu võideldakse, see hirmutab. Soometsa lugedes on tunda elu(tõe)ga leppimist − klaari jõuetust, mis on omamoodi nirvaana. Niisugune jõuetus ei tähenda sugugi, et nende luuletuste vastuvõtmine palju energiat nõuaks (selle luule ees hirmu tundma ei pea). Pigem on Soometsa teos kerge, kuna luuleridade vahetu mõte jõuab kiiresti kohale. Olgugi et need read on tihti nukravõitu, ei mõju luulekogu kuidagi rusuvalt, sest kurbus ei ole siin domineeriv toon. „Hulgakesed“ on ühtlasi nii terav ja jõuline oma sirgjoonelisuses kui ka malbe ja rahulik oma meditatiivsuses.
Soometsa luulekeel on paeluvalt mänguline. Ridadesse on asetatud kõrvuti kontrastsed vastandid, mis peavad möödapääsmatult teineteisele otsa vaatama. Tuleb tunnistada, et see lisab luulele kõditavat pinget: asjad näitavad ennast / õiges valguses / vales valguses / näitavad ennast varjud […] mõlemad vastavad tõele / mõlemad vastavad valele […] küsid sosistades / ta vastab karjudes (lk 9). Keelemängulist lusti esineb ka metafoorides, pannes mõneti isegi muigama. Tihti tekkis mõte, et oh, kus nüüd ütles − nii täpselt õigesti. Näiteks niisugused read: väärikus on kivi / mille all hingitseb elu / solvumise kalts kurgus (lk 30). Leidlikud kõnekujundid mähivad lugeja täielikult endasse ning köidavad lugeja pilku ning meelt, lausa nõnda, et neist välja tulla on päris raske. Neis kujundeis on just seda materjali, mis annavad kuju (ja värvi, lõhna, maitse …) abstraktsele, n-ö (seni) püüdmatutele aspektidele. Mõnusa hoo ning kandva kerguse annavad kogu luuletustes kasutatud kõlakujundid: kivi jääb kivile / vesi jääb veele / käimine käijale / tee jääb teele // yhtlus jääb yhele / kahtlus kahele // järg jääb järele // vahe jääb vahele (lk 45). Lugeja mõte, hääl ja keel painduvad vabalt ja kiiresti kaasa luuleridades peituva mõtte ja häälega.
Luulekogus „Hulgakesed“ põimuvad minu silmis põnevalt omavahel põhjamaa, lõunamaa ja idamaa. Neis on tunda põhjamaist värsket tuult, lõunamaade kuuma päikest ning idamaade spirituaalset eksootikat. Värske tuul jahutab, lohutab ning hoiab maapinnaga kontaktis, samal ajal kui kuum päike lennutab fantaasiate kütkeis. Rohkem kerkib siiski esile idamaisus. Soometsa luule filosoofilised mõtted elust kulgevad justkui rahuliku jõe voolamisena kividest ning mägedest mööda (ja ka läbi). See on niisugune jõgi, mis algab kusagilt lõpmatusest ja suubub kuhugi lõpmatusse. (Lõpmatusele viitab ühtlasi ka luulekogu kaanekujundus, kus on näha tohutu hulk lõpmatuse märke.)
Jõgede, mägede ja kivide kujundid Soometsa luules tõid meelde Hasso Krulli loomingu, eriti teose „Kui kivid olid veel pehmed“ (2014). Iseenesest see mind väga ei üllatagi, sest Krulli ja Soometsa luule on alati olnud minu meelest üsna sarnase laenguga. Ent lisaks sellele tuli „Hulgakesi“ lugedes nappide vahenditega saavutatud jõulisuse ja teravuse tõttu meelde ka Doris Kareva luulekogu „Perekonnaalbum“ (2015). Võib-olla pole ka selle seose puhul midagi imestada − mõlemal on suurepärane anne ja oskus oma sõnadega lugejaid lummata.
Igatahes veel kord: Triin Soometsa kogu „Hulgakesed“ luulet ei pea kartma. Suure tõenäosusega võivad paljud lugejad saada hoopis võimsa kogemuse!
Annika Heinsalu, Sirp 17.06.2016
Loe edasi
„jne“
„Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number kaheksa küljeli; lõpmatus lõpeb armastusega, sest see on niisuke siga. Tema on otse armastuse isa ja ema kokku, sest armastuses on ikka kas null või lõpmatus. Niisugune on armastus. Nii et seda pidage meeles, seda kaheksat, mis küljeli. Kõik muu, mida raskem ja keerulisem, seda parem. Lõpmatus ei ole nimelt sugugi raske ja sellepärast lõpebki ta armastusega“ (Tammsaare, „Tõde ja õigus II“).
Triin Soomets on mulle võrdlemisi oluline autor. (Ei teagi, mis värk mul nende Triinudega on.) Aastate eest sai ostetud Lasnamäe Uuskasutuskeskusest kaks luulekogu, üks oli Soometsa debüüt „Sinine linn“ (1990), teine Kalev Kesküla „Aeg rannal“ (1988). Mõlemad raamatud on tänapäevani ühed mu lemmikutest. Kusjuures, Soometsa kogudest on siiamaani mu lemmik ikkagi ta debüüt.
Kui autori algusperioodi loomingut meeldis paljudele kriitikutele käsitleda läbi psühhoanalüüsi ja feministliku diskursuse (ekstreemsetest kehalistest kannatusist pungil tekstid sillutasid muidugi kenasti sellele teed), siis alates „Toormaterjalist“ (2004) saab rääkida pöördest Soometsa luules. Võib öelda, et autor pöördus kehast ära kehatute ideede, (näilise) lihtsuse ning asjade poole.
Asjad, millest autori tekstid kõnelevad, pole seejuures mingid francispongelikud argipäeva objektid, mis hääletult ning tummalt ootavad sõna, toomaks esile selle varjatud (ja mitte nii varjatud) olemasolu tahkusid (mitte et see oleks kõik, mida Ponge nendega tegi), vaid pigem asjad nagu „see“, „too“, „kõik“ – selgeltpiiritlevust siin ei leia. Ses mõttes Soomets mitte ei kõnele noist isegi mitte ümbernurga, vaid teebki asjast „ümbernurga“: „tuleb sinuga kaasa. / tuleb sinuga sisse. / tuleb sinuga välja. / läheb sinuga mööda“ (lk 17).
Varasem „Randmes unejanu“ (1994) luule muundub „Toormaterjalist“ peale vaikselt ja järjepidevalt püüdluseks vaevu käegakatsutavat kirjeldada, meenutades nüüd pigem mõtte- ja tajuluulet. Pingeliste kujundite armastus asendub lihtsusejanuga – luuletused on enamjaolt napisõnalised, selgemad, minimalistlikud, võib lausa öelda, et haikulikud. Uuema luule metafüüsika pakub nüüd rahulolematuse ja kaootilisuse asemel lausa lohutust (ja mõjub ehk isegi teraapiliselt?).
Autori stilistiliseks meelisdominandiks saab nimelt n-ö idamaiselt õpetuslik-filosoofiline veendumusväljendus, neid võib hulganisti leida ka käesolevas kogus: „kui see, mida sa tahad / ei ole su teha // kui see, mida sa võtad / ei ole su oma // siis mida sa teed / mida sa tunned // see, mis sa annad / ei ole su asi“ (lk 12); „edasi tuleb minna / edasi endast / et jääda ellu. / muidu aastaid su kesta / kõrbenud silmaaugust / pudeneb kõdu“ (lk 28); „ykskõik mida teed / riivad kurja ja õiget / riivad vale ja kurba // ise saad kogu aeg“ (lk 44).
Kuigi autorile meeldib töötada läbi vastanduste, antinoomiate, paradokside, vastuolude, apooriate ning võimaluste paljususe, mille läbivaks motoks on siiani: „mul on sulle nii palju anda / vihjeid / vihjeid / vihjeid / tõelisele“, siis nii mõnigi kord leiab lugeja end olukorrast, kus autor ikkagi teab, kuidas on: „eksimine pole võimalik / iga koht on õige / iga tunne on õige / iga viga on õige / sul on neid vaja / muidu poleks nad juhtunud“; „kõik mida sa oleks pidanud tegema, aga ei teinud: / jumalale tänu / muidu poleks sa siin / aga siin on sul vaja hädasti olla“ (lk 42). Teisalt jälle küsib autor nii mõnigi kord lugeja enese arvamust. Mitmesse luuletusse pikitud fraas „mida sa teed“ ei mõju kohe teps mitte olukorraga leppimise tädiliku ohkena, vaid nõuab pigem vastust ja vastutamist sellelt, kes neid ridu parasjagu lugema juhtub.
Kuigi Soometsa vihjamise poeetika on debüüdist tänaseni andnud ruumi lugeja enese fantaasialennule, leian, et lõplik tõde libiseb eest ära ikkagi pigem autori varasemas loomingus. Soometsa praeguseid luuletusi kirjeldaksin pigem kui harjutusi – täpsusharjutusi: „kas ma olen öelnud mida ma mõtlen / jah kyllaltki täpselt / kas see on oluline / jah on / miks ma seda teen / sellepärast et kui sa mind puudutad / saaksid seda teha võimalikult täpselt.“ Samas on üsna kindel, et autori metatekstidele väga täpselt ligi jõuda pole siiski võimalik. Ja see on ehk nende luuletuste suurim võlu.
„Hulgakesed“ on heas mõttes juba midagi väga tuttavat, korduvad motiivid eelmistest raamatutest (kogudest „Varjatud ained“ ja „Asjade omadused“), endiselt on oluline raami ja ruumi, üksiku ja üldise, ühe ja teise, ühe ja nulli, minu ja sinu, selle ja tolle vahekord. Varasema loomingu üht kesksemat võtet, soolise identiteedi ähmastamist, esindab ka Underi-uusversioonide antoloogiasse läinud luuletus „sina ütled“ (lk 24), samas on see siingi varasemaga võrreldes ikkagi n-ö minimalistlikus stiilis.
Teemad, millel autor peatub, on enamasti seotud inimese ja tolle eksistentsiga: sündimine, surm, armastus, olemine ja igavik, läbivaks (katkematuks) niidiks on erinevate nähtuste ja asjade üksteisest sõltumine. Suurt rolli mängivad „Hulgakestes“ ka ürgalged-elemendid – maa, vesi, tuli ja õhk. Mitmes luuletuses on olulisteks sümboliteks mägi ja jõgi. Tekstid, mis mulle enim mõjusid, olid pigem sellised, kus avaldus varasemale Soometsale omane jõhkruse-alatoon (nt „Tsoon nr 2“ ja kogu lõpuluuletus).
Päris mitu luuletust on kogus üles ehitatud ühe korduva motiivijada peale: „lonkasin lombaka ees / tema terveks ei saanud. / nutsin leinaja ees / tema rõõmsaks ei saanud. / mängisin lapse ees / tema suureks ei saanud“ (lk 6); „naised teavad, kuidas peab olema / mehed teavad, kuidas on / kummal on õigus // inimesed teavad, kuidas peab olema / loomad ja taimed teavad, kuidas on // kummal on õigus“ (lk 19); vihma tee on mööda tyve / maasse / välgu tee on mööda tyve / maasse / linnu tee on mööda tuult / maasse“ (lk 39). Soomets oskab kahtlemata kirjutada selliseid ühel motiivijadal põhinevaid tekste väga hästi, seejuures tänuväärselt ka enamjaolt klišeedesse laskumata, aga pikapeale mõjub selliste tekstide rohkus monotoonsena ja ühekülgselt.
Siinkohal peab lugeja mõistma (sest peab), et siinne arvustaja on armastanud (ja armastab edasi) pigem seda Soometsa luulet, kus valitsevad veidi oksüümoronlikumad meeleolud kui näiteks: „luule pole luuleline / tõde pole tõsine“ või: „kivi jääb kivile / vesi jääb veele / käimine käijale / tee jääb teele / yhtlus jääb yhele / kahtlus kahele / järg jääb järele / vahe jääb vahele“ (lk 45).
Tõenäoliselt eelistan Soometsa varasema luule barokset paradokslemist hilisemale „lihtsusele“ seetõttu, et mulle on sümpaatsed sellised tekstid, mis määrivad. Tekstid, kus on liigseid sõnu, tekstid, mis on justkui rasvase näpu jälg puhtal paberil. Varasem luule eritas vedelikke, oli brutaalsem, ürgsem, tumedam ning jättis lugemisel mõnusalt räpaseks. Muidugi mõista on Soometsa varasema autorimina hävinguiha, enamjaolt iseenda vastu suunatud destruktsioon läbisegi õrnuse motiividega, mulle eriti südamelähedane – mis sest, et see, kuidas seda tehakse, on näiteks minu luule täielik vastand.
Kunagi ütles autor Eesti Ekspressis Kalev Keskülale intervjuud andes: „Tekst peab elama. Seda ei tohi tappa sellega, et teed selle täiuslikuks. Täiuslikkus on lõpetatus ja surm.“ Kirjutab ta ju praegugi: „käest kätte käia / lasta ennast lihvida / et saada täiuslikuks / selle jaoks // kes tuleb viimasena /.../ kui viimaks küütlen nagu kallis kivi / ta haarab kõvasti // jääb seisma üksinda ja liivasena“ (lk 25). Võib ainult loota, et Soometsa luule ei muutu kunagi nii täiuslikuks ja lihvituks nagu kallis kivi. Selliseid siledaid kivikesi on terve maailm täis. Hakka või oksele.
Sveta Grigorjeva, Vikerkaar nr 6, 2016
Loe edasi