Leszek Kołakowski pihib „Horror Metaphysicus’es”: „Teadmise akt ise, asjaolu, et meie vaim suhtleb maailmaga, mis ta ise ei ole, ning et ta võib seda maailma omaks muuta või temas eneses teadlikke sündmusi esile kutsuda, see kõige tavalisem fakt on ilma eelarvamusteta vaadates kõige imelikum asi, mida võib ette kujutada”. Nii ka keelega. Keelevõime on midagi nii kummalist, et ei jõua ära imestada, kui end kord juba märkama unustad. Kui kergelt ja ladusalt võib mõni päris rumalgi inimene muudkui lobiseda! Rääkimata siis mõnest virtuoosist. Olen kuulanud Jaak Tombergi loenguid: ta rääkis pikkade kiil-, rind-, kõrvallausetega, otsekui deklameeriks vilunud näitleja Prousti! Mäletan ka, millise mängleva kergusega tegi Andres Luure ad hoc täiesti sisukaid filosoofilisi eristusi – kasutades selleks sünonüüme!
Olgu, need on erandlikud inimesed, aga keelevõime ise. Kui ma ise räägin, või kui ma praegu kirjutan – kust hüppavad need sõnad mu meelde, kust nad ilmuvad? Kust teab lause, millega ta lõpeb – ja kuidas ta alati lõpeb õigesti?! Minu sisekõne, minu eneseteadlikkuse tipp on korraga nii automaatne ja ei kuskilt ilmuv! Vastata ma ei oska, ainult imestada.
Keelevõimel on muidugi gradatsioon, sõnavararikkusest retoorilise meisterlikkuseni. On keelevõime ja keeleanne, talent. Ja siis on ka luuleanne, riimianne. Samuti ei usuks, kui ei näeks. On riimid, kus tõesti on mõte sees! Ja avaram, ruumilisem mõte, selline, mida saabki ainult riimis väljendada!
Kui tihti võib kuulda tobedat klišeed, et riim, rütm ja vorm ahistavad, et riimimine jõge mööda ja vabavärss seilamine meritsi. Tegelikult on ju otse vastupidi! Mis juhtuks proosakeelega, kui selle vormi vähendada, kaotada grammatika? Kas selle kommunikatiivsus suureneks, kui ei „surutaks enam oma mõtteid vägivaldselt etteantud vormi”? Ei, järele jääks poolearulise lalin või umbkeelse turisti kohmetus, kes loetleb kelnerile üksikuid nimisõnu. Grammatika korsetita keel on primaadi hõikumine, mis ehk midagi signaliseerib, aga midagi sisukat ei ütle. Kommunikatiivsus ja vahendatav vaimuruum hoopis suureneb vormi komplitseerumisel. Loomulikult on siin teatud triviaalsed ääremärkused: jah, võib olla sisutuid lauseid, mis on grammatiliselt korrektsed, jah, võib olla tühiriime, jah, ka vastuvõtja vaim peab olema vähemasti samamõõtmeline jne.
Eda Ahil on luuleanne, on riimianne. Tema parimad luuletused – head on nad kõik – on tõlkimatud, ürgüdini eestikeelsed. See tõlkimatus ei tulene sellest triviaalsest riimitõlkimatusest, sellest, et mõnes teises keeles on raske leida sama tähendusega sõnapaare, mis ühtlasi samamoodi kõlaliselt kattuks. Teadu­pärast sõna tähendus ei ole atomistlik, vaid orgaaniliselt kontekstitundlik tähenduspilv, kust tuttav ja meeleliselt vahendatav häälikuühend –
sõna – pelgalt maa-ankruna alla ripub. Seal mängib Ahi, nende pilvedega, luues või pigem leides neist kombinatsioone, mis tõesti on ruumiliselt sisukad, täis ruumilist, tõlkimatut tähendust. Ühte sellist „võtet” võiks nimetada homonüümia tähenduslike lühiste leidmiseks.
tee on külm ja tee on pikk.
asjalik ja kesine.
aga milleks igavik?
meil on siingi mesine. (lk 26)
Kas siin juuakse või käiakse teed? Mõlemat, see on auk, lühis homonüümias. Ruumiliselt tähenduslik ja võimalik ainult eesti keeles.
Mõned read on semantiliselt nii läbipõimunud, et ei kujuta ette intellekti, mis võiks seda haarata etteloetult kuulates, näiteks
Ja kui palju asemeid on
üheainsa asemel? (lk 16)
Aga võib olla ka nõnda, et kirjapilt vaesestab ja tähenduse harunemine mitmeks tuleb etteloetult paremini esile, näiteks
sa lenda kah, mis lõunamaadel viga,
sust kirjutada võin ka pliiatsiga
sulg olgu sulle kerge, viimne honey! (lk 8)
Viimane näide ilmestab ka seda, et see „meetod” ületab ka keeli ja võib sealt üsna vähehermeetilist värskust leida. Võib ju mõelda, karta, arvata, et selline luule ükskord „kirjutatakse ära”, ammendub, nii nagu on väidetud riimilise luule kohta, et see projekt on lõppenud, sest riime pole lõputult. Puhtmatemaatiliselt võiks ammenduda ka grammatika või kõnegi, kuid nii pöörased eukleidilise mõistuse hirmud ei vääri eriti tähelepanu.
Triviaalsuse ohu eest hoiatada võiks igal pool, ilmub ju palju sellist vabavärssigi, mis on nii argine ja ajakirjanduslik, et isegi pehmete kaante vahelt seda leides tundub kõige ajatum asi sellise luulekogu puhul just ja ainult see trükitehniline liialdus.
Inimesed sünnivad ja alustavad nullist ning on mõneti paratamatu, et enne kui jõutakse piisavale luulekogemuse tasemele, riimitakse vähemalt korra „arm” ja „karm” ning ollakse selle saavutuse üle uhkegi. Küllap avastatakse ka mõningaid triviaalsemaid homonüümilisi lühiseid samasuguse vaimustusega, avastatakse oma emakeelt, et meie keeles on armil ja armul sama sõnatüvi, et samamoodi vannutakse truudust ja kurja, puhketakse õide ja nutma, või mis veelgi võluvam – puudutus on ilmaütlev puudu – ning lühim armastusluuletus, mis tõesti luuletu, on lihtsalt keelest üles korjatav kõikSus.
Ja mõistagi saab mängida ka fraasi või idioomi tasandil ning nõnda edasi kuni romaanipikkuste kummastusteni šklovskilikus mõttes.
Mis painutanud kord, sind lõpuni painab (lk 42)

Sisu ja sõnum
Vaevalt et suurt William Jamesi saab süüdistada lihtsakoeliste dualismidega opereerimises, tema inimeste kaheks jaotamine eksistentsiaalse üldhäälestuse kaudu loomult rõõmsameelseteks (healthy-minded) ja loomult raskemeelseteks (morbid-minded) tundub olevat ka siin võtmeliselt tabav. Nii veider kui see ka pole, meenub mulle ainult üks luuletaja, keda praegu võiks kõrvutada Eda Ahi sügavalt rõõmsameelse loomusega – see on Contra. Raskemeelsus ja verega kirjutamise nõue tundub olevat saanud sedavõrd kanooniliseks (eriti nooremate luuletajate seas), et loomine mängulustist ja jõudude ülejäägist (muide, samuti Nietzsche kirjeldus) võib tekitada paljudes ületamatut võõristust – kelmikas elurõõm ja pulbitsev riimimisvõime eristub lihtsalt nii drastiliselt tavapäraseks saanud vabavärsilisest südame- ja hingeveritsemisest, mis jonkleb – vist fs-ist saati – pideva nirena läbi noorema eesti luule.
Eda Ahi luulest võib välja tuua kaks peamist liini, mis on – antagu mu vanemlikkus andeks! – üsna eakohased, nimelt, suhted vastassooga ja eksistentsiaalsus. „Gravitatsioon” – Maa külgetõmme – on hea ja tabav pealkiri, sest Eda Ahi eksistentsiaalsus on rõõmus maisus: Jumal on surnud ja taevas on tühi ja nii ongi tore! Korduvalt võib leida vastavaid motiive, näiteks nimiluuletuses:
peas sinu maadligivajutav kroon,
sinna, kus juhid mind, kuulekalt astun.
armastan raskelt sind, gravitatsioon,
ega vahetaks tiibade vastu. (lk 53)
Samuti on väga ilmekas luuletus „peetrusele”, mille avavärss algab lausa häh-iga:
häh, eks hoia kinni taevavärav,
piidle aga põlastavalt, vaata –
olen oreoolitagi särav.
tean, et jäängi tõotatud maata. (lk 47)
Ja juba varem tsiteeritud: „aga milleks igavik? / meil on siingi mesine”
(lk 26), korduvalt läbib ka saatuse motiiv: maailm on aineline ja vääramatu, aga siin on ka lõbud ja elurõõm. Pole mõtet haliseda ja tühja taevast needa, kiunuda Ciorani kombel sündimise ebaõnnest või elust kui lõksust, salmidest õhkub lausa programmilist saatusearmastust. Näiteks luuletuses „manifest”: „kahetsust ei võta eales pähe – / tean, et iga tee ei viigi Rooma. / pärast vihma iialgi ei lähe / lootusrikkalt lompidest ma jooma. // võtan vastu kõik, mis täring annab”
(lk 50) või teises tähendusliku pealkirjaga luuletuses „otsus”: „nüüd aeg on lüüa reipalt kokku kandu / ja tunnistada: söör, see laev ei randu. / said pihta? seda rutem tuleb põhi. // mis muud see ilm kui võimatuse kants, / kus kaotajad kõik. kas veel üks tants?”
Teine peamine liin, nagu öeldud, on inimsuhted, täpsemalt selle vitaalse ja dekameronlikult elujaatava tütarlapse romantiline suhtumine noormeestesse. Ütlen nimelt tütarlapse, sest selles suhtes puudub igasugune naiselik küpsus, olgu argitõsine partnerlus, kaotuse- või titevalu, saati leselein. See on romantiline lahus- ja eemalolek, mida iial ei ületata, aga ka see on reibas ja tore. See sagedasti korduv sõna „iialgi” ei kraaksata kordagi süngelt ja pahaendeliselt, vaid lausa võidukaltki, just selline tütarlapselik õrritus poiste suunas: „Hi-hi-hii! Ha-ha-haa! Iial mind te kätte ei saa!”.
See tütarlapselikkus aga ei implitseeri lihalikku karskust, süütust ja neitsipuna, vastupidi, korduvalt kohtab dionüüsilist joovastust – „ma tahan lihtsalt tantsida end segi” (lk 37) –, sängki kohtab lihateadlikku mitmust: „see ei õpi reegleid, kes ei mängi. / ma ei ole jõgi ega vaja / üht ja ainsat muutumatut sängi” (lk 50) ja „kõik on võrdselt kordumatud – / milleks tahta ebamaist? / siiralt sooritatud patud / ainult kaunistavad naist”(lk 22), aga selles puudub igasugune seksuaalne painajalikkus, igasugune armulämbe iharus, igasugune rauge lembus, saati taltsutamatu niudejanu meheseemne järele.
Eda Ahi vormiosava ja loomult rõõmsameelse luule iseloomustamist saaks jätkata veel pikalt (näiteks väga paljud luuletused suhestuvad erinevate kultuurilooliste karakteritega, piiblist kirjandusklassikani), aga tahtsin esile tuua just need paar karakteristikut, milles nägin (positiivset) irdumist praeguse eesti luule peavoolust (kui üldse oletada end midagi sellist aduvat).
Üks osa nooruse ilust ja elurõõmust seisneb tuleviku avatuses: nii palju on elustsenaariume, mis kõik võivad realiseeruda! Siis on kunsti roll neid stsenaariume avada, pakkuda valikuid, võimaldada mõttes läbi elada erinevaid tulevikke ja elusid. Ka „Gravitatsioon” sisaldab muu hulgas piisava galerii pöördumatult traagilisi elusaatusi, mis iial ühte reaalsesse ellu ei mahuks, aga vaimustavalt kutsuvad on kõik (pöördumatult traagilisel elusaatusel on nooruses suur esteetiline kütkestavus). Ületanud mingi elutunnetusliku ekvaatori, hakkab inimene loomingu fiktsionaalsetes maailmades nägema elustsenaariume, mis kunagi oleks ehk võinud olla – ei ole enam tuleviku, vaid minevikuvõimalikkused. Mina leidsin siit ühe sellise õnneliku lapsepõlve, mida mul pole kunagi olnud, aga nüüd on. Kogeme ju mälestusi ja unistusi nii äravahetamiseni sarnaselt.
Aitäh, Eda!

Elli Soolo, Sirp 24.01.2014

Kui paar nädalat tagasi üritati Jüri Üdi saates näppu ajastu pulsile panna ja tõsteti teemaks Eesti noored energilised naisluuletajad, kes on asunud mühinal vabavärssi avaldama, siis äsja teise luulekogu valmis saanud Eda Ahi polnud saatekülaliseks kutsutud. Ka tema on loojana jõuline, kuid üks vähestest noortest, kes on valinud väljendusvahendiks riimitud luule.
„See on minu jaoks loomulik kirjutamise viis, mis pigem võib tekitada uusi ideid ja anda vabaduse väljendada seda, mida vabavärsis ei saaks,” ei näe Eda Ahi riimimises ei kammitsevat korsetti ega elitaaritsemist. „Head vabavärssi on palju raskem teha kui riimi – nii et luuletus püsib koos, mõjub ja jõuab pärale,” ütleb ta. „Õnneks meil Eestis seda tehakse.”

Ahi esimene kogu „Maskiball” ilmus mullu ja pälvis kiiresti tähelepanu. Doris Kareva kirjutas raamatust Sirbis, et see on „kerge ja mänguline, sündinud otsekui ilma vähimagi püüdluse, pretensiooni või pingutuseta, järgimata ühtegi äraproovitud loovkirjutuse retsepti, trügimata ühtegi kaanonisse”. Lisades veel hoiatavalt, et kas me tunneme ära, kes on suured, ja oskame neid hoida, kui nad vajavad toetust, mitte ülistada neid tagantjärele.

Kuidas Kareva tunnustus mõjus? „Dorisele olen väga tänulik, ta on üks neist inimestest, kes on mind väga toetanud minu avaldamistee alguses. Kohtusime Prima Vistal, kui olin 18-aastane pikajuukseline, rõõmus ja sinisilmne plika. Saatsin talle mõned oma tekstid ja ta luges neid. Aga tollal polnud ma veel luulekogu kokkupanemiseks valmis.”

Teise koguga ei tundnud Ahi mingit soorituskrampi ega vajadust kiitust õigustada. „Esimese koguga hüppasin tumedasse tundmatusse vette, ma ei teadnud, mis vastukaja ma saan ja kas see kedagi puudutab. Sest avaldamine on dialoogi otsimine. Teise koguga soovisin mingeid asju enda silmis parandada. Loodan, et suutsin teist kogu kokku pannes olla palju nõudlikum oma luuletuste suhtes.”

Jalgratta leiutamine

Kui Ahi paari aasta eest lõpetas Tallinna ülikoolis itaalia keele ja kultuuri õpingud, läks ta romanistika kateedrisse tööle ja astus ka magistratuuri, aga avastas end seal ainsa tudengina. „Kuid ma vajan enda ümber kaaslasi, kellega arutleda ja diskuteerida.” Luuletajana leidis ta ka, et soovib oma keeleoskusele praktilisemat väljundit, kui on seda näiteks morfoloogia tudeerimine, sest keel on talle alati olnud vahendiks. Nüüd õpib Tallinna patriootide perest pärit luuletaja Tartu ülikoolis Euroopa Liidu Venemaa uuringuid.

„See on segu võrdlevast politoloogiast ja rahvusvahelistest suhetest,” selgitab Ahi. „Mu kursusel on palju tudengeid, keda see eriala huvitab ja kes tahavad pidevalt dialoogi pidada.” Kas oli erialavahetus mõjutatud ka hirmust, et keelt edasi õppides kuulud varsti teiste töötute humanitaarmagistrite hulka? „Ei, praktilisem oleks olnud itaalia keelt edasi õppida. See on kitsas eriala, aga kui sa oled spetsialist, siis leiad igal erialal tööd.”

Eestisse suhtumises ilmutab Eda üldse mõnevõrra alternatiivseid vaateid. Ta on nimelt meie ühiskonna suhtes üsna optimistlik. „Muidugi on mul siin tulevik. Eesti pole mineviku-, vaid tulevikumaa. Olen elanud Itaalias ja tean, mida tähendab minevikumaa, see on varemete keskel elamine. Elasin Firenzes ja mul oli pidevalt tunne, et ma elasin muuseumis.”

Eda meelest oli Itaalia õhus tunda, et kohalikud ei tunne, et neil oleks helge tulevik. „Nad on uhked oma mineviku üle. Passiivsel moel isegi. Kui nad käivad mööda palazzo’sid ringi, siis nad ei vahi iga kivi nagu turistid. Mina olin esimesed paar nädalat igast sambast vaimustuses, pidin ära minestama või nutma hakkama suurest ilust, aga harjusin sellega ruttu.”

Suud kinni ei teibi

Tema sõnul peavad eestlased olema õnnelikud, et me riik pole ummikseisu jooksnud. „Mõte liigub siin vabalt. Nagu noorte inimestega, nii on ka noore riigiga. Eestis on potentsiaal vabaduse tunnetamiseks väga suur.”

Hmm, aga mida arvata siis eelmises Eesti Ekspressis ilmunud teibitud suudega kultuuritegelaste galeriist? Kas ta tunneb, et loojate häält ei võeta kuulda?

„Mingites situatsioonides võib see nii olla, aga kultuuriinimesed siiski saavad sõna võtta,” ütleb Ahi. „Kleebivad oma suud kinni ja sel moel teevad häält ja näitavad, mida nad asjast arvavad. Mõnes riigis, sugugi meist mitte nii kaugel, pole see võimalik.”

Rütmilis-riimilist luulet kirjutades on teatavasti üks suurimaid raskusi see, et uusi riime, mis kirjandusloo jooksul viledaks kulutatud pole, on pagana raske leida. Kuid see Eda Ahit ei heiduta. Ka vaikimine poleks luuletaja jaoks lahendus, enda sõnul ta isegi ei suudaks seda. „Mina pole vaikiv inimene, aga ma hindan, kui inimesed suudavad õigel ajal vaikida. See on võib-olla ülim kunst.”

Militaarne

päevakene, ära rutta
täna veel ma lähen sõtta,
enda vastu ees su palge:
võtan kõik, mis annab võtta,
nutan kõik, mis annab nutta.
surman kõik, mis kurb või kuri.

ja kui maa kaob alt mu jalge,
olen heisatud ja valge –

aga mitte lipp, vaid puri.

Mari Peegel, Eesti Päevaleht, 25.11.2013

Debüütkogu „Maskiball” oli üks markereid, teetähiseid, et me luule leiab taas lohtu ja lähtekohti ka sellest, mida kaua on „luulena” tajutud (ning mis tavateadvuses ja koolikirjanduses on siiski veel valitsev ja ehk just seetõttu protestilainena toonud me tänase kauni vabadusepuhangu) ja mida pealiskaudselt kirjeldataksegi vaid vormitunnustena, formaalselt. Kuigi küsimus on pigem kõneldavas keeles (keelemärgi osade ühendamises ja mingis püüdes igasugust formalismi ületada), tolles vaimses järjepidevuses, konnotatsioonide reas…

Ei, ma ei kõnele siin millestki postmodernist, too Ahi, ta luule, on täis küpsevaid vihjeid-viiteid, me maja on täidetud lõhnadest, mis meenutavad maailmu, toovad tagasi mälupilte, mille arvasime kaotanud olevat, aga see pole mitte säärane järelmoodne intertekstuaalsus, vaid — vähemalt minu jaoks — midagi palju algelisemat, loomulikumat, ägedamat.

Sa kuulud poeetide kilda, oled osaline tos maagide tsunftis, mis ajast aega on sõna käest kätte edasi andnud, et see leek ei kustuks, et tolle tulega saaks süüdata uusi ja uusi — inimestes, me mõtteis, olemises. See on võlukunst tuimuse vastu, härra Tühjuse valitsetud kõikeneelava ruumi vastu.

Muide, sama mõte on mul ka Sveta Grigorjevat lugedes, need kaks kogu („Kes kardab Sveta Grigorjevat” ja „Gravitatsioon”) riimuvad mu pääs, need on võib-olla kõige vastandlikumad uued raamatud, ja ometi sama asja teenistuses: Grigorjeva poeesia pole mingi uus, keeleliselt tänavakoest ja lõhkumisihast loodud lateksperverssus, ta on dialoogis tolle valusa ja ausa õpetusega, mida poeedid on aegade algusest võlukunstina pruukinud, et inimeselooma puudutada, ülendada, vabastada (minu jaoks pea kloosterlik traditsioon). Lugege Hasso Krulli imelist esseed 2013. aasta viimasest „Vikerkaarest”: „Teil pole õigust olevikku ära põlata”!

*

Kellega Eda Ahi kõneleb? Esmalt muidugi meiega, lugejatega, aga saate ju aru küll, et mõtlen praegu muud. Mind muidugi vaimustab too deemonlik, lilithlik või vabastatud Eeva moodi dialoogi astumine nende alglugudega. Ütleme ausalt, Peetrus oma paradiisiga saadetakse lausa kurale… Aadam aga saab üsna ühemõtteliselt teada:

kuigi kauaks jääb su vari

minu laeva mastipuuks,

ma ei muutu iial, Aadam,

küllalt kondiseks, et saada

kellelegi küljeluuks.

(„Aadamale”, lk. 5)

Ma ei taha siin otsida mingit lihtsat-esmatasandilist emantsipatsiooni- ja feminismimudeldamist, aga siivutu sinisukk piilub vahel küll muigamisi lehekülje serva tagant, selles on irooniat, sutsuke sarkasmi, mängulusti, ning tütarlaps/noor naine (Eda Ahi on oma luuletegelaskuju kunagi nimetanud „parajaks plikaks”, see plika on nüüd küll maagiameredele piraadistunud, aga ikkagi sääl tekstide sisimas-salajas peidus ja olemas) on teadlik oma rolli vabaks mängimise, improvisatsiooni tohutust võimalusest.

Ja rõhutan nüüd: Eda Ahil pole ses raamatus toda üht, autoriga samastatavat häält, see vilksatab varjuna, aga loodud on tohutu hulk kõnelejaid, nad on lihtsalt suures plaanis luulekogu, Ahi (meta)füüsikalise jõu teenistuses.

kõik on võrdselt kordumatud —

milleks tahta ebamaist?

siiralt sooritatud patud

ainult kaunistavad naist.

(„eevaline”, lk. 22)

*

Eda Ahi kõneleb muidugi parimatega, siin on müütilised olendid võrdselt nii nood, kes tindiga lehekülgi tallanud, kui ka lugudest me ellu jalutanud vaim­olendid, kellele aeg on luud-liha-närvikoed ja nahagi kasvatanud. Ja seda nahka ei hoita. Ahi mängu-, tantsu-, dialoogipartneriteks on näiteks Dostojevski, Anna Karenina, Faust, Visnapuu, Frida Kahlo, Tolstoi… Temale saabub, muide, kiri muusalt, Dostojevskiga aga kõneleb deemon! Kuigi see muusagi on deemonlikult kirjutaja elu üle võtnud, tekitanud „tindi- ja teadmistejanu / anarhistlikke võõraid ideid” (äkki ajan ma Fausti-luuletusega sassi? ei, võimatu…) ja tõdeb lõpuks: „on valikuid kaks sul, nii ütleb mu vaist: / kas petad sa ennast — või oma naist.” (Lk. 40.)

Pean tõdema: kunst on ülim armuke, hirmutavalt seisab ta su lastegi kõrval, sama lihase, loomuliku ja armsana. Tänapäeva kunstnikku selle eest muidugi enam risti ei lööda, vaadatakse kahetsevalt ja ohatakse, et „ta pole ikka üldse aru saanud, mis on elus oluline… tal pole prioriteedid paigas”.

Eda Ahi, ega ma tea, aga tundes su gravitatsiooni, on mul küll tunne, et siin on prioriteedid paigas! Eks emake maa, ta ligitõmme… jah, eks see olegi naiselik jõud ju, muidugi! Vabandust, mitte säärasesse triviasse triivima ei tahtnud ma langeda.

*

Jõuame olulisimani: „Gravitatsioon” on teatav kirjutamise manifest, kirjutamise kohustuse kuulutamine ja tunnetamine, ja püüd kirjeldada toda deemonlikku, domineerivat tungi.

ei taha sa, kuid — надo, Федя, надo.

nii lihtsalt dostojevskiteks ei saada.

(„destruktiivsusedeemonilt F. D-le”, lk. 7)

Autor adub küll ka ambitsiooni, seda võib nimetada mingis mõttes ehk edevuseks, milleta kunsti säärasena päris polekski. Autor mängib rolli, ja kui ta on ka surnud, siis keerutame täna küll tantsu maailma parimate zombide ja kooljate hordidega! Kogu moodne kirjanduskäsitlus on seega nagu mingi hüsteeriliselt naljakas, samas traagiline, tragikoomiline õudusfilm, eriti muidugi meedias — ma ei kõnele vaimu­aris­tokraatidest, aga vist ka nendega — ja ka noorte lugejate seas (nii vähe, kui neid jäänud ongi), kes ikka toda inimest sääl taga näha ihkavad, sest inimesed annavad edasi kogemust, mis ehk küll nende maisele kehastumusele ei kuulugi.

ei kannagi ma moodsat okaskrooni,

sest talle piisab pulkadest mu peas.

kui kuulen vaid ta hääle kupjatooni,

ta tunnen ära tuhandete seas.

(„ambitsioon”, lk. 12)

*

Et viimasel ajal on — auväärselt ja põhjusega — enam räägitud noortest realistidest, kes tekitavad ärevust ja täiesti talumatuid, eksiteele või lausa sohu juhatavaid vaidlusi teemal, kas „lühikestesse ridadesse laotud vilets arvamusartikkel on ikka luule”, siis esmapilgul paistab Eda Ahi tollest lainest kõrvale jäävat, ja pakub nõnda ehk koos Helen Kallaste ja veel mõne autoriga lohutust „tõelise luule” igatsejatele. Pean tunnistama, et Ahi ja Kallaste kuuluvad mu lemmikute hulka, ma ei loe neid küll hubiseva küünlaleegi valgel punaveiniklaasi taga, vaid kuskil mitteruumides ja eksirännakuil ja enesekaotamishetkil, aga…

Tegelikult valdab Ahigi toda me aja tuuma, ta seikade-seikluste, labasuse ja labiilsuse talletamise kunsti, suudab peaaegu paroodiliselt, aga samas siiski seda ka täiesti siira luulena luues rakendada toda realistlikku kaanonit… oma vormivallas. Ta pakub realistidele vastet, oma malekäiku:

siis, kui päike on vajunud looja,

tärkavad lootused, lood, nende loojad,

kratid näkid absindijoojad.

karjudes karjades mööda Karjat

kui harjumuspärasem, mööda Harjut

lähevad nende veiklevad varjud

ikka ja alati sinna, kus Vabadus

või tänna, kus elu on Pikk veel. Või Uus.

(„Nokturn”, lk. 27)

*

Kui täiesti tahtlikult, teadlikult võrdlesin Ahi esimest raamatut „Maskiball” Alveriga, kasutasin isegi epiteeti bettialverlik, siis nüüd astub Ahi sonetivormis dialoogi Marie Underiga („Marie”, lk. 23) ja kuigi bettialverlik intellektuaalsus, tihedus, keelekulg on ta arsenalis alles — Marie Under oli lihtsalt (noorena) alati lobedam-lõbusam-lohakam, siis mingi teadliku, naiseliku seksuaaltungi, võrgutamisvõime ja värsiga kiusamise mõttes on Ahi siin nüüd kõige paremas mõttes ka marieunderlikult tulikuum. Meelega rõhutan, nüüd: olen mõne vana pahura ja oma tilkuvast ninaotsast mitte kaugemale nägeva kriitiku vuntsist kuulnud mingit epigoonia-agoonia-pahinat, aga jumal küll, tõmbame siis juba kogu luuleloole vee pääle, sest meistrid-sellid-õpipoisid, võistlevad-võitle­vad maagid ja koolkonnad on ikka toda püha mängu jätkanud…

tantsivad sinuga, gravitatsioon,

kõik. aga tunnevad samme vaid julged.

sul on see julm, aga võrdsustav joon:

meelitad mõlemat: kivi ja sulge.

(„tantsutunnid gravitatsiooniga”, lk. 53)

Jürgen Rooste, Looming nr 1/2014

Noor luuletaja, Eesti nüüdisaegse riimluule lipulaev Eda Ahi toob eksiarvamusel lugeja maa peale tagasi. Vorm vormiks, riimluule riimluuleks, aga Ahi kirjutab ikkagi tunnetest ja kohtadest, mida pole raske ära tunda. Võtame kas või rea kõik romantikud, litsid ja ossid (lk 27). Sarnase olustikukirjelduse leidmiseks piisab, kui põigata läbi suvaliselt noorema luule õhtult või võtta kätte mõni Värske Rõhk. Ahi elab samas maailmas, kus ülejäänudki praegusaegsed luuletajad, sõnastades seda küll paljudest kvaliteetsemalt ja teisiti. Ta ütleb isegi karmimalt, kui paljud teised julgevad. Muidugi järgneb sellele reale peenelt vanamoeline põgusalt süüdatud paberossid (ibid.). Riim hea, kõik hea.

Eespool tsiteeritu pole ahile iseloomulik ja on ilmselt kõige markantsem näide. Ahi tõeliseks kaubamärgiks on luuletuste lõpus särav ärapanemine. Mõtlesin kaua, kuidas ärapanemise asemele mõnda muud sõna leida, millega silme ette kohe Mart Juur ja Peeter Oja ei ilmuks, aga just seda Ahi teeb. Pilkab ja nähvab, teravalt, aga heasüdamlikult, ise omaette muheledes. Mitmel kavalal vabavärsisepal on „Gravitatsiooni” lugedes ilmselt kade meel. Ahi on elutervelt eneseteadlik: ma ei muutu iial, Aadam, /​küllalt kondiseks, et saada /​kellelegi küljeluuks. (lk 5). Kõige tipuks sobiks vahest luulekogu tsiteerituimad värsiread (leidsin lausa kaks sellist pealkirja kandvat arvustust!): siiralt sooritatud patud /​ainult kaunistavad naist. (lk 22). Need read teevad Ahi luuleminast paraja femme fatale’i.

See on selge edasiminek Ahi 2012. aasta debüütkogust „Maskiball” (Värske Rõhk, 2012). Kuigi ka „Maskiballi” minajutustaja oli krutskeid täis julge plika, oli temas siiski rohkem naiivsust, kogenematust ja armuvalu. „Gravitatsioonis” Ahi enam kellegi järele ei õhka. Ka vormis on aina rohkem kindlust. Kui „Maskiballi” eksis veel niisugust vabavärssi nagu päike paistab harva /​aga karmilt /​hommikuti ootan tulematuid tramme (lk 52), siis „Gravitatsioon” on vormiliselt palju ühtlasem ning sellevõrra parem ja küpsem kogu.

Sellisel tasemel bravuurile ja sõnamängule on raske vastu panna: signore, olge ettevaatlik muga, /​ma sülitan ja suudlen sama suuga /​ja madratsiks mind kutsuda ei maksa: /​/​prauh. /​/​ja äkki viskan vedru välja. (lk 39). Ühteaegu stiilne ja nolgilik. Ahi kombineerib elegantset väljendusviisi ja peenutsevaid sõnu nagu signore slängiga, mille peale korralikud prouad lõunalauas kulmu kortsutaksid. Niimoodi on raske Ahi koketsust täie tõsidusega võtta ja see ongi hea – kes ikka edvistava preiliga liialt palju aega tahaks veeta.

Veel üks oluline nihe on „Maskiballiga” võrreldes toimunud – kui varem vaatas Ahi pigem lääne kõrgkultuuri poole ning sellest andsid tunnistust ka luuletuste pealkirjad, nagu „la vie en rose”, „Liszt”, „barcelona”, „Taavet” ja „Vergiliusele”, siis nüüd on pilk suunatud idanaabri kirjanduslegendidele. Loetlen nende pühendusluuletuste pealkirju: „destruktiivsusedeemonilt F.D.-le”, „Anna K.-le”, „muusalt Tolstoile”, „vürst Mõðkinile”. Ilus nimekiri, mis vihjab teatavale familiaarsusele – kirjutatud on omadele.

Ahi tekstides ja isikus tundub olevat aristokraatlikkust – ning mitte selle ennasttäis hoolimatut vormi, vaid peenetundlikku traditsioonidest lugupidamist. Noort Eesti luuletajannat pole raske ette kujutada Mihhailovskoje mõisapreilina. Kõige armsam neist austusavaldustest vene suurkujudele on destruktiivsusedeemoni manitsus: ei taha sa, kuid – надо, Федя, надо. /​nii lihtsalt dostojevskiteks ei saada. (lk 7).

Välismaistest kummardustest veel liigutavam on luuletus, mis kannab meile kõigile tuttava Marie nime, kellega Ahi ennastki on vahel võrreldud: polnud kuigi taevalik su maine, /​ise aga olid taevalik – /​printsess, päris oma eestimaine, /​häbitu ja võimatumalt ðikk. (lk 23). Noor luuletaja vaatab legendile küll alt üles, aga ei imetle teda pimesi. Seetõttu arvan, et ka Ahi kõrvutamine Underi või Alveriga teeb lõpuks kõigile ülekohut.

Kohal on ka „Gravitatsiooni” eelkäijast tuttav Läänemeri – sama külm ja kõle kui varem. Võrdluseks „Maskiballi” meremeditatsioon: vajub vaikselt ühest kopsust teise /​külm ja kriipiv /​läänemere liiv. (lk 50). Ühe aastaga on Tallinna kaldal loksuva halli käsitlus muutunud märksa meisterlikumaks: laht on laht on läänemerel /​laht on tal ja lahedus /​köha on ja kähedus. /​aga kus on lahendus, /​liiati veel lähedus? (lk 16). Ahi ei lähene Läänemerele enam argliku poetessipilguga, vaid vaatab veekogule julgelt otsa ja söandab tollelt veel aru pärida. Mere olemuse ning tegude küsitavaks pidamine pole mingi lapsemäng.

Endiselt on Ahi luules aukohal Tallinn: karjudes karjades mööda Karjat /​kui harjumuspärasem, mööda Harjut /​lähevad nende veiklevad varjud /​ikka ja alati sinna, kus Vabadus /​või tänna, kus elu on Pikk veel. või Uus. (lk 27). Selline pealinn on korraga nii geograafiliselt loogiline kui ka sisuliselt laetud. Laetud just selle elutungiga, mis noori maakohtadest ja väikelinnadest igal aastal tuhandete kaupa kilulinna toob. Ning seesama elutung sunnib neid õige varsti Tallinnast lahkuma, kuna peagi osutuvad ka selle linna valikuvõimalused liiga piiratuks: jõutakse ju ikka ja alati sinna. (ibid.).

Ei tea, kas tegu on siinkirjutaja soovunelmaga, aga eelneva luuletuse omamoodi peegelteosest „gaudeamus” piilub välja ka ülikoolilinn Tartu: veel oleme nii noored ju, et jube. /​me valikud ei ole läinud lukku. /​kuid mööda kõiki kõrtse, teid ja tube, /​mis praegu ei näi omavahel seotud, /​me jalutame juba ajalukku. (lk 28). Täpselt selline tunne tekib vahel Tartus pealtnäha tähtsusetuid öid veetes – kui nõnda palju tulevikuintellektuaale on nende tänavate pimeduses end ajalukku kirjutanud, miks siis meie ei võiks?

Minu isiklik lemmikluuletus „Gravitatsioonist” on sotsiaalkriitiline töötlus Debora Vaarandi „Saaremaa valsist”, mis kannab sobivalt nime „Tallinna valss”. Kui seda arvustust siin peaks juhuslikult sattuma lugema mõne punkbändi liige, siis palun, võtke see tekst laulusõnadena kasutusele. Raimond Valgre hittlaulu tuules on meeldivalt nihkes vaatepunkt koos meediatähelepanuga garanteeritud: argiõhtuselt lõhnavad kased, /​ühtlases pilditus sinas. /​tänavad helgivad kullas ja vases /​ja kodudes pannakse tina. (lk 34). Tõesti, peab nõustuma – viinakuul kuivetund linnas lõhnavad kased igati argiõhtuselt.

Sotsiaalkriitika asemel vajub Ahi aga aina sügavamale eksistentsiaalsusse ja lausa meditatiivsusesse. Tundub, et see ongi ta luulele kõige õigem suund – selline, mis vormi kõige rohkem komplimenteerib. ainus me kindlus on pöörane juhus. /​ainuke valgus me enese peas. /​ettehoolduse soojapuhur /​meid siin ei hellita, Hüperboreas. (lk 17) on üks kaunis-​kurb näide. Ahi paneb sõnamängu meisterlikult suurema mõtte heaks tööle: nüüd aeg on lüüa reipalt kokku kandu /​ja tunnistada: söör, see laev ei randu. /​said pihta? seda rutem tuleb põhi. (lk 21).

Luuletaja kombineerib osavalt sõnamänge, argikeelt ja kõrgemaid maailmu: sust kestan vähem igaviku võrra. /​kuid kaduvuses seisnebki mu veetlus. /​ning usu – jah, pea pealegi mind mõrraks – /​su paradiiski lõtvub lõpuks, Peetrus. (lk 47). Peetruse poole pöördumine on surelikust tavamaailmast väljumine, kuid värsi lõpuks selgub, et isegi apostel ei suuda igavesti taevamannat valitseda. Niisugune lugeja kõrgele tõstmine ja siis maa peale tagasi kukutamine on Ahil meisterlikult selge. Muidugi võib Ahi keerutustest ja trikkidest raamatu lõpuks väsida. Ehk oleks „Gravitatsioonile” kasuks tulnud julmem toimetajapilk, sest raamatusse on mahtunud ei rohkem ega vähem kui 40 teksti. Kõik nad kubisevad omakorda eri kihtidest ja peidetud tähendustest. Eks selline imetlusväärsus olegi kurnav.

Kõigist neist eelnevaist näidetest peaks selge olema, et riimiraamid ei ahista autorit küll mitte kuidagi. Nagu ei ole nad kunagi ahistanud mitte kedagi, kes nende saladusi ja tehnikat valdab. Traditsioonidest inspiratsiooni ammutades ujub Ahi praegusele peavoolule omamoodi vastu, kuid pole sellegipoolest tagurlik ega minevikuigatsuses kinni. Ahi luule toimib siin ja praegu, kuid selliselt siin ja praegu, mis kuupäeva endale külge ei nõua ning seetõttu ka parim enne silti ei kanna.

Eriline kiituskiri saagu näppu kogu viimasele, otsi kokkusõlmivale luuletusele „tantsutunnid gravitatsiooniga”. Mulle on alati meeldinud, kui teosed, olgu nad siis romaanid, luulekogud või albumid, oma pealkirja õigustavad, sest külgetõmbejõu nime kannab kõnealune teos küll auga välja.

peas sinu maadligivajutav kroon,
sinna, kus juhid mind, kuulekalt astun
armastan raskelt sind, gravitatsioon,

ega ei vahetaks tiibade vastu.

(lk 53)

Ehk on just neis lõpuridades peidus saladus, miks „Gravitatsioon” on vähemalt siinkirjutajale oluliselt meeldivam kogu kui „Maskiball” (mis ei olnud muidugi üldse mitte halb raamat). Plikaliku kerguse ja mõningase naiivsuse on Ahi vahetanud jalgu maas hoidva vaatlejapilgu vastu. Ajal, kus suurt kära tehakse tihtipeale ei millestki, on selline tundeline neutraalsus värskendav.

Silvia Urgas, Värske Rõhk nr 39/ Sügis 2014

Vabavärsist ja proosataolistest luuletustest küllastunud eesti kirjanduses on Eda Ahi tekstid mõnus sõõm loomulikku riimi. Just vorm muudab ta luule võluvaks ja nauditavaks. „Maskiball” heliseb teise kogumiku kõrval küll võimsamalt, aga noore poetessi intelligentne sarkasm on ligitõmbav ja parajalt jõuline. Ta üritab seista naisena meeste allutada tahtva võimu vastu: „kuigi kauaks jääb su vari / minu laeva mastipuuks, / ma ei muutu iial, Aadam, / küllalt kondiseks, et saada küljeluuks.” („Aadamale”, muide, leiate ka luuletuse „eevaline”). Teisalt tõmbavad teda ligi suured kirjanikud Dostojevski, Tolstoi, Visnapuu („vürst Mõškinile”, „muusalt Tolstoile”, ”Anna K-le”, „visnapuine”). „Tallinna valss” on aga parafraseering „Saaremaa valsile” ning „Marie” on kõigile tuntud nimi: „polnud kuigi taevalik su maine, / ise aga olid taevalik - / printsess, päris oma eestimaine, / häbitu ja võimatumalt šikk.”

Leiab erksust pakkuvaid mälupilte (nt. „mesine”, „nokturn”, manifest”), on mõndagi säravat, nt. „ambitsioon”, igavaid ridu mitte ainustki. Sümpaatne lugemine suveks!

Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 76, nlib