Jan Kaus: Soometsa luulekogus puudub täitematerjal
Kulka kirjanduspreemia luule kategoorias võitis luuletaja Triin Soomets koguga "Asjade omadused", raamatule joonistas illustratsioonid Jan Kaus
Kultuur.err.ee palus kirjanikul, kriitikul ja muidu loomeinimesel Jan Kausil kommenteerida Triin Soometsa luulekogu.
"Soometsa luulekogus puudub täitematerjal. Siit ei leia üleliigseid tekste.
Enamgi: "Asjade omadustes" pole ühtegi üleliigset sõna. Kõik on paigas.
Aga hämmastav, kuidas väljenduslik nappus võimendab luuletaja julget ja
ausat otsepilku. Pilku, mis ei hakka inimlikke seisundeid ja käitumisi
jälgides ettevaatlikult või säästlikult kõrvale pöörama.
Soometsa luuletused on ühtaegu üldistusjõulised kui ka isiklikud. Neis on
tunda kummalist südamlikkuse ja iroonia tasakaalu. Tema sõnade sisemine
jõud tõukab lugejat endast eemale, et lugeja ennast nende sõnade valguses
paremini näeks. Meid asetatakse ühtaegu lõikuslauale ja pihitooli. Nii et
minu pildid sündisid lihtsalt täiesti intuitiivse reaktsioonina nende
luuletuste täpselt mõõdetud tulele."
Triin Soometsa kogust:
emast oled sa võetud
ja emaks pead sa saama
kõik algab kõhust
yhed trygivad sisse
teised trygivad välja
populaarne koht
vahejaam
teel läbi järgmiste kõhtude
sinna kuhu tasub ilmselt tõesti minna
mis nad muidu niimoodi trygivad
Triin Soometsa luuleraamatu "Asjade omadused" on välja andnud kirjastus Verb.
Illustratsioonide autor on Jan Kaus, kujundas Piia Ruber.
Triin Soomets on luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1999. Avaldanud kümme luulekogu täiskasvanutele (2009 "Varjatud ained", 2006 "Väljas" jm) ja kaks lastele ("Unerong" 2013, "Miks sul pole saba" 2012). Triin Soomets on osalenud erinevates luuleprojektides, tema luulet on kasutatud heliloojate poolt (Wim Henderickx Belgiast, Tiit Born Eestist).
Jan Kaus, kultuur.err.ee 12.03.2014
Loe edasi
Asi, ese, ise
Asjadel on oma koht eesti luules. Meenuvad Debora Vaarandi märgiline luuletus „Lihtsad asjad” ning Viivi Luige luulekogu „Maapealsed asjad”. Hando Runnelgi on tunnistanud: Ma armastan asju ...
Triin Soometsa luulekogu „Asjade omadused” on käepärane kena asi. Selle luuletused ei räägi aga ainult asjadest: millest sa kirjutad? küsis / jordaania luuletaja. / vastasin: armastusest. / midagi muud ju ei ole (lk 10).
Armastusega näivad lood esmapilgul küll kesised, ehkki koguni kaks meest / mind armastasid yhel suvel (lk 14). Suved ja mehed lähevad, jäävad vaid need linnad kus oled armastanud (lk 15), ja süümepiin, sest ega armastanud sind nii palju kui vaja (lk 21). Kui aga paned käed kõige lähedasema inimese ymber (lk 30), polegi vaja armastust sõnades väljendada. Armusõnu õhaku sentimentaalne lurjus, kes suvalise suitsupausi käigus muudab meelt / muudab suunda (lk 25). Seevastu püsisuhteks võimetu neljakümneaastane mees heidab rohu sisse / paneb käed rinnale / jääb yles vaatama / seal pole midagi (lk 37).
Võidakse küsida, kuidas mõjutab isiklik elu teie loomingut (lk 20). Rida Soometsa luuletusi käsitlebki luuletaja, lugeja ja lugejate suhteid. Suhetes paraku: Kõik sõnad valetavad (lk 8); Ma teile valetasin / ning valetati mulle (lk 9); ja petsin mõlemaid, ma / petetu (lk 14). Petetut vaevab janu õigluse järele (lk 13) ning puhas ebaõiglus ajendab ohvri pigem paroodilises luuletuses „Idioot“ otserünnakule (lk 17). Võlgu ja süüd on kõigil, sestap vaimule nii nagu verele / antakse armu … yks kord antakse andeks (lk 13).
Asjadest kõneleb Soomets enamasti laias tähenduses. Näiteks: on asju, millest ei räägi (lk 32) – see luuletus on ilusamaid kogus. Kui aga asjal on mitu tahku (lk 6), võib see asi kitsamas, eseme tähenduses olla tetraeeder. Kogus on mitmeid loetelusid, näiteks mu käes on olnud mitmesuguseid asju: šokolaadikomm, koera koon, solgiämber, sigaretid, jpm, eriti tihti seep (lk 41). Autor nendib, et asjad võtavad ruumi, ning loetleb, mida saab inimene teha asjadega ja vastupidi (lk 43).
Kogus kohtab ka hulganisti eitusi: mis mida ja milline ei ole – seda võiks pidada negativismiks või nihilismi ilminguks, kuid küllap on eituste taust emotsionaalne. Juba luulekogu avarida heidab meelt: midagi pole teha (lk 5). Eriti viljakaks osutub mantra „ei saa”: ei saa aru … pole kunagi aru saanud (lk 11); ei saa endast midagi anda (lk 17), ei saa rääkida (lk 20) jne. Liiatigi: Kõik kordub nagunii. / Kõik nagunii veab kiiva (lk 8), räägi või tee mis tahes (lk 39). Seega tühi töö ja vaimunärimine ehtsas Koguja stiilis. Autor küsib: mis yldse on enda teha / mis yldse on kindel (lk 35)? Liiatigi: ykskõik mis on ees / või mis möödunud ongi / ykskõik mida teed / kaunistad enese kongi (lk 12). Siiski kui kõõlun serval nagu alati, astun tagasi / nagu alati (lk 16).
Hingetuge pakuvad asjad. Nende kaudu kujundame oma elu: mida puudutad, jääb su pihku / raku tasemel / selle kujutis sealt ei kulu (lk 34). Või kujundavad asjad meid? Võib lausa kuulda, et asjad itsitavad (lk 6). Ka luuletada tasub pigem asjadest kui pettumust toonud armastusest: Luuleline on rääkida asjast / vaadata tõele näkku … lillede ja liblikate eest / vastutab keegi teine (lk 36). See keegi jätab / tõukab ja tõmbab (lk 19), keegi saadab / sõnumeid ja tuult (26). Kes ja kus see „keegi” on, jääb lahtiseks. Kui aga sa oled endast tõesti palju andnud / võib-olla kõik (lk 30),
kui oled teinud kõik mis vaja …oled teinud kõik mis taipasid (lk 45), oleks hea, kui keegi (kõige lähedasem inimene) naerataks mõistvalt: muidugi on sul vaja puhkust / luuletamine on ju ka töö (lk 30).
Soometsa luuletööd on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnaga. Kas kirjanik puhkab nüüd pisut loorberitel või luuletab hommepäev edasi – õnne igatahes!
Merike Mäemets, Sirp 27.03.2014
Loe edasi
Kirjanikusüü ehk Asjade poolt, sõnade vastu
“Kõne oleks seega vaimu asjade jaoks nende kindlapiirilisem seisund, viis, kuidas nad püsti püsivad väljaspool oma kogu. Kui seda kord on mõistetud, leitakse meelerahu ja naudingut juba sellest, et võib pikkamisi, usinalt ja üksikasjus uurida mahaarvatavaid omadusi” (Francis Ponge, “Asjade teisendamisest kõne abil”).
1.
Triin Soomets on poola luuletaja. Ta püüab eimiski olemust tabada miski kaudu. “Asjade omadused” on täis tekste, mis tuletavad meelde, kui julgelt kipume ümbritsevat lõpuni seletama, selmet näha sõna jõuetust. Poola sõjajärgne luule (Zagajewski, Herbert, Szymborska jt) vihjas pidevalt tõsikindluse ohule. Argise poetiseerimine, asjadele sõna andmine madaldab ja ülendab inimest ühtaegu. Sedasorti luulest puudub üleolev pilk, puuduvad hierarhiad, ranged kategooriad. “Hoopis midagi muud on sibul,” alustas Wisùawa Szymborska luuletust “Sibul” ning lõpetas sõnadega “Ja meile ei ole antud täiuslikkuse idiootsust.”
Luule on lünk, paradoksaalselt on vaikuseks tarvis müra ja sõnatuse propaganda käib luule kaudu. Jätan ütlemata banaalsused, nagu “Soometsa luules on ütlemata jäetu samavõrd tähtis kui öeldu”, ja juhin tähelepanu tema tekstide metatasandile. “Ainus tee välja on läbi teksti / ja see on vale tee /…/ sa jääd teiselepoole sõnu /…/ pakuvad välja, mida tahad sellega öelda / sa saad preemia” (lk 29). See on väljakutse lugejale, mulle. Arvustus läheb paratamatult luhta. Kirjeldan tekste, mis räägivad igasuguse kirjelduse ebaõnnestumisest. Jääb küsimus, kuidas jõuda luhale, kui sääl juba ollakse?
2.
Kirjanik püüab leida õiget sõna, kirjeldab mingit tunnet, olukorda, lugu, inimest. Luuletaja on justkui eos leppinud, et otse öeldes tegelikkust ei taba. Ainus võimalus on proovida keelt üle kavaldada, kuidagi ümber nurga seletades, vihjates, rütmiga trikitades, lünki jättes. Luulekogu “Asjade omadused” eesmärk on ebatäiusliku sõna kirjutamine täiuseni püüdleva asemele, Soomets püüab müstifikatsioone paljastada, kirjanduse püüdlusi tühistada. See on ohvriand kirjanikusüüst vabanemiseks.
Milles on poeet süüdi? Luulekogu juhatab sisse veidi tüütu konstateering inimese kehalisusest, sellega paratamatult kaasnevast vabaduse puudumisest. Esialgu liiglihtsustatult mõjuv liha madaldamine, piiratuse väljendus, saab uue mõõtme juba järgmisel leheküljel: “asjal on mitu tahku /…/ lased end ära petta / kirjeldad kõhklemata / asjad itsitavad” (lk 6). Elu ei lase end kirjeldada, inimene on oma keele vang. Sõna on alati ebaõnnestunud ja see ongi kõige suurem kehalisus, inimese puudus ja patt. Liha iseenesest pole vangikong, ta kukub läbi alles vahendina maailma mõistmisel. Koopamüüdi ahelateks on sõnad. Inimesed istuvad ja vaatavad varje, ütlevad ja kuulavad, kirjutavad ja loevad, arvates, et see ongi tegelikkus, et nii saab tõe kätte. Selle asemel aga: “iga sõna ja teoga / kujundad enese puuri” (lk 12).
Laseme end keelel haneks tõmmata. Asjad on kavalad, sõna on salakaval ja eksitab. Soomets kirjutab, et “luule pole luuleline / tõde pole tõsine” (lk 7). Tõepoolest, sõnapesad moodustuvad keeleloogika, mitte eluloogika järgi. Ka viimast väidet võiks ebaõnnestunult seletada Platoni koopamüüdi abil: varjud seinal ei arvesta maailma ruumilisust, aheldatud võivad reaalsuses üksteisest eemal seisvaid objekte näha ühe varjuna. Sõnakimbud jätavad tegelikkusest väära mulje. Igasugune analoogia mudeldab tegelikkust. Soometsa luules ei põhjusta maailm iseeneses (tegelikkus) maailma meie jaoks (varjud seinal, sõnad).
Kui asjad ei eelne sõnale, võiksid sõnad eelneda asjadele. Luulekogu üks mõjuvamaid, lausa loitsuna mõjuv tekst algab värssidega “kõik saab tõeks / mida räägid” (lk 33). Vana Testamendi loomisloo järgi tegi jumal maailma ütlemisega (1Ms 1:1–30) ja kui ta oli mullast inimese valmistanud, siis puhus temasse eluhinguse (1Ms 2:7). Tööriist kujundab töö. Kui keeleloogika ja eluloogika ei klapi, on loodu üsna juhuslik, abitu ning asjad võivadki looja üle vaid itsitada. Siiski väidab Soomets, et “asjal on omadused / asjast nemad ei lahku / pysivad kõvasti kyljes” (lk 6). Miskit nagu ikkagi oleks enne sõna. Luulekogu tõde sünnib erinevate vaatepunktide koosmõjul, see on omamoodi ühendväljaluule. Teost läbivad vastandlikud seisukohad lubavadki Soometsa poola poeetidega ühte patta panna.
Kirjanikusüü tuleneb eesmärgi täitmise võimatusest, sõna paratamatust madalusest. Millest ei saa rääkida, tuleks vaikida, aga luuletaja peab vaikimiseks või sellele tähelepanu juhtimiseks kasutama sõnu: “on asju millest ei räägi / mida ei seleta / neist ei teagi keegi” (lk 32). Ka kõike seletada püüdev kriitik jääb vahele, tema loodud hierarhiad ja mudelid naeruvääristatakse.
3.
Metafoor võib esmapilgul tunduda maailma keerukusele vastava poeetilise võttena. See paistab säilitavat kõik võimalikkused, jätab tähenduse justkui avatuks. Soomets tühistab ka selle katse keelt ja tegelikkust lepitada. Kirjanik näeb vaeva, tal on kohustus: “võiksid kirjutada veel viimase luuletuse / sellise, mis muudaks lugeja elu” (lk 11), kuid igasugune metafoor on enesepett, see annab vormitule vormi, peatab tähenduse, kuid jätab avatuse mulje. Keele nurjumise tajumisest kujundatakse lausa käsk: “kui oled selle lahti seletanud / seleta see uuesti kinni” (lk 39). Musternäidis kinni seletamata, tähendusest tühjaks jooksnud keelendist on selles luulekogus “asi”: “Asjad võtavad ruumi /…/ asi saab välja tulla /…/ asjast saab üle olla /…/ asja saab vaadelda / asi vaatleb sind vastu / asjatundliku näoga” (lk 43). Keele piiratus sulgeb elu, kuid teeb võimalikuks luule.
Kirjanikusüü paratamatus seisneb selles, et autor ja kirjutaja ei jõua kunagi lugejani, lugeja ei jõua kunagi nendeni. Tekst on lünk: “äratad kujutlusi / ylejäänu teevad teised / kujutavad ette mida oskavad” (lk 29). Kriitik luges äsja Talvikut, nüüd on luulekogus “Asjade omadused” juttu ööst. Kriitik loeb kogu ülejäänud teksti Talviku valguses, kuigi “…on asju, / mille külge tark ei puutu”. See on vana Barthes’i jutt: teadagi, kes on surnud, teadagi, kus tähendus sünnib.
“Asjade omadused” on hea krimka. Leitakse autori laip, lugejale jääb kahtlus, kas mõrvar on lugeja või on tekstide kaudu tehtud poeetiline enesetapp. Loo poleemilisus peitub selles, et ilma tekstita pole autorit. Autori sünni hinnaks on teksti loomine. Absurdist pääsemiseks on tarvis elu lõputu absurd vormi valada, enesetapp eeldab sündi.
4.
Siiski, “Asjade omadused” pole pelgalt metaluule. Soometsa tekstide juured paistavad olevat mujal. Ta ei asunud teele, et sõnaga kimbatusse sattuda: “millest sa kirjutad? kysis / jordaania luuletaja. / vastasin: armastusest. / midagi muud ju ei ole” (lk 10). Sellele värsile vaatamata ei pulbitse Soometsa tekstid kirest, ei röögi armsama poole ega mõtesta tundeid. Kui peale armastuse muud ei ole, siis milleks see metavaht ning kirjanikuäng? Adam Zagajewski, Hendrik Lindepuu arvates tulevane Nobeli preemia laureaat, on asjade omadusi kirjeldanud järgmiselt: “Ja järsku hakkan rääkima: asjad, / kas te teate, mis on kannatus? / Kas olete kunagi olnud näljas, eksinud, üksi? /…/ Kas olete armastanud? Või surnud kunagi / öösel, kui tuul lükkab akna lahti ja imbub / külma südameni? Kas olete tajunud / vanadust, aega, kaduvust? Või tundnud leina? // Vaikus. / Seinal tantsib baromeetri osuti.” Asjade omadus on vaikida, inimese omadus on kõnelda. Ülimaterialistlikus maailmas tekkinud reaktsiooniline asjade madaldamine on meie jaoks ühe maailma sulgenud. Soomets ei tõsta asjust kirjutades neid inimese tasemele, ta kaotab hierarhiaid ise laskudes, alistudes, mõista püüdes: “igayks seletab ennast /…/ kyll see on huvitav / kui järsku ei seletagi” (lk 31).
Need on resignatsiooni kuulutavad tekstid, inimsaatusega leppinu mõtisklused. Resigneerunud poeeti iseloomustab tihti end ülendav kahtlus. Soomets aga ei lange sügavasse skeptitsismi, tal puudub inimese väiksust hukkamõistev pilk, pisemgi üleolevus. Armastusest rääkides ei kõnele me kunagi armastusest, sõnal pole lihtsalt seda haaret. Olemise paradoks on Luuka evangeeliumis kirjas Jeesuse sõnadega: “Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse” (Lk 14:11). “Asjade omadused” on minaluule kõige paremas mõttes. Poeet laskub vaikiva sekka, madaldab end, et saaks lunastada. See on tõeline tundeluule, suur þest: “Mina ja mu öeldu pole kõige tähtsam.”
5.
Soometsa luule eelistab üksikut üldisele, selles on jagamatuid kehalisi aistinguid, liiga vähe korrapära. Kriitika on seevastu üldistamine. Luule on elu, kriitika seevastu keel. Kriitika peab ellujäämiseks luule korratust meelevaldselt mudeldama, seadma luulele piirid, nagu luule seab piirid elule. Kirjaniku süü elu ees lunastab tavaliselt lugeja oma ebaõnnestunud mõistmisega. Soometsa tekstidega pole kriitikutel palju asja, need ei lase end kirjeldada. On mõned luuletused, millest ei saa rääkida, mida peab lugema. Tunnistan end süüdi.
Indrek Lillemägi, Looming nr 3/2014
Loe edasi
Omadustega asjad
Kolmkümmend üheksa teksti. Kolmkümmend üheksa enamasti küllaltki, ent mitte liiga nappi ega kaugeltki mitte liiga sõnaohtrat tervikteost, mis kokku kaanetatuna annavad mineva aasta parimaks hinnatud luuleraamatu. Ja põhjusega.
Nõrka teksti siin pole, ent kui ikka üldse õnne ei ole, siis saab ka tugevatest üksiktekstidest päris väheveenva kokkupanu tekitada. Siin on õnne jagunud, nagu ka just parasjagu õigesti järjestet sõnu, et saavutada antud tingimustes parim võimalik tulemus. Triin Soomets on sõnamaailmas jõudnud kohale. Sellele kohale, kus vist kõik tingimused on parimad, sest nende ärakasutamise oskus võimaldab neil seda olla. Ja ei, ma ei räägi siin keelemängudest ega sillerdavast sõnavahupillerkaarist. Siin on väike, hoolikalt välja mõõdetud ja kindla sulega kirja pandud maailm, mille sees on suurem ja selle sees omakorda veel suurem ja nõnda edasi, sõltuvalt lugeja jõudlusest. Ja oi kui võimalik selline asi mõtestet sõnade maailmas on! Ideaalis ainuvõimalik.
Need kolmkümmend üheksa teksti moodustavad luuleraamatu, mida on võimalik mitut masti huviga läbida ka ühes jutis just nagu juturaamatut, kuigi lugu vähemasti ainult sõnadesse kirjapandud kujul ei moodustu, ettevaatamatu ja -valmistet lugeja peas küll. Ja vaatamata sellele või just seetõttu on see omaette segapäistav mä(r)giralli (mitte segamini ajada Tour de France’i või tour de force’iga, ehkki leidub nii tuuri kui foorssi kui võib-olla ka fraanssi, aga asjad on oma omadustega nii väga üks kui ka väga eraldi, siin ei ðeigita ega stirrita), kus väga lähestikku ja täite(ning isegi toor-)materjaliga eraldamata kujul leidub ülimalt üldilmlikku („kõik, kõik on eelneva pärast / ja järgneva asemel”, lk. 34), esmapilgul hästi isiklikku („mu käes on olnud mitmesuguseid asju [---] ukselink seep / väike kaktus / vihmauss lambipirn tibu / isa käsi / nööp leib / münt kondoom ukselink / seep”, lk. 41—42), ja programmiliselt mõjuvat nende kahe vahepealt („kõige luulelisem / on vastutada enda eest / lillede ja liblikate eest / vastutab keegi teine”, lk. 36). Selliseid luulekogusid tehakse harva, enamasti sünnivad ka väga head kogud maitsta vähehaaval ning siit-sealt. Ent juturaamatuefekt luulekogus on vähemasti sama teretulnud kui ootamatu poeetilisuse avastamine juhuslikust põnevikust — või algupärase mõttekäigu otsa komistamine suuremas osas kirjanduse pähe pakutavast.
Tuge saab vana tundmus, et väga isiklikud tekstid pakuvad tõelist huvi vaid siis, kui neist salaja koorub miskit suuremat, kõikepuudutavamat, üldistavat. Ning suuresti üldhaaravusele ning maailmaseletamisele pürgivatest tekstimassiividest kerkivad esile nood, kus eesmärgile lähenetakse isiklise ja ainuomase läbi. Muidu on igav mõlemat pidi. Ja luules on mõlemad ohud eriti reljeefsete terariistadena kogu aeg õhku rippuma joonistet. Heade kirjanike puhul siiski alati vähem. Sest ega mina lugejana ei taha kirjaniku teksti kaudu tema hinge- või eraellu pugeda, ma ikka veel salakesi loodan, et mõnel tekstil õnnestub vahelduseks hoopis minu omasse sisse saada — kuhu mujale siis hea tekst kulgeda peaks soovima. Hea kirjanik õnneks ei saa praktiliselt ühelgi juhul iseendast kirjutada, sest ükskõik kui palju ta ka ei üritaks, peegeldab iseenese mina heale kirjanikule lähedase peeglina — ent siiski peeglina — alati midagi ja vahel paljutki muud. Ning selgubki, et seletub maailm ja refräänis on juttu hoopis muudest asjadest. Kehvema kirjaniku puhul on vastupidi — millest ta ka ei püüaks kirjutada, ridadest vaatab lõpptulemusena vastu ikka seesama tuttav ja tunnustusjanus lõustake. Eriti halval juhul nimetatakse viimast näiteks „isikupäraseks stiiliks”. TS on hea kirjanik, kuuludes mitte niivõrd femme fatale’i tüüpi kui memm totale’i tüüpi sõnurite sekka ning võib seega Blocksbergi mäel tantsu lüüa ilma igasuguse süümepiinata. Kiri ei põle ära; ka luudade elukaar on pikem, kui pealt paistab.
Mulle tõesti meeldis neid tekste lugeda. Ja mitu korda. Ja kuigi ma olen Triin Soometsa luulest alati pidanud ning seda päris palju nautinud, ei ole ma niimoodi, otsast lõpuni ja siis veel paar korda teisiti, vist ta varasemaid raamatuid lugenud. Sest mingil hetkel on miski hea häirivus ikka juba liig häirivaks muutunud. Nüüd ei. Ma ei ütleks, et see hea häirivus on kadunud, tal on teine kuju ning ta hakkab sisukalt häirima alles siis, kui sa ta juba päästmatult endasse oled tõmmanud. Ent see olla mitmete varjatud ainetega nõnda, et esiotsa ei tunne justkui mingit erilist toimet ning siis ühtäkki tuvastad, et sõidad iseenda alt ära tõmmatud lendaval vaibal, välgunõel soones, su katus aga sõidab uhkes üksinduses, pidurdusjälg pilvedes. Triin pole miski mugavuspoetess, ent vist esimest korda on ta oma mõru, ent mõjusa pilli peitnud täiesti edukalt, ei, mitte suhkruvaaba alla, vaid, ütleme, küüslauguküüne või kuripiprakauna sisse. Kõike ei suvatse peita ka, aga ma usun tema puhul küll, et kui ta näiteks pika riimilisrütmilise poeesi eelviimases salmis täiesti suvaliselt riimist välja astub, siis kindlasti mitte seepärast, et ta enam ei osanud või riimi ei leidnud, vaid et kasutet sõna oli lihtsalt just see, mida ta öelda tahtis. See teen-mis-tahan on tal alati olemas olnud, aga varem ei olnud ma päris iga kord kindel, kas tema on endas ühe või teise koha peal lõpuni kindel olnud.
Ja nagu teinekord juhtub, on oma varjatud võlu sisukorral, kui selles tekstide esiridadest omatahtsi luuletused kujunema kipuvad. Mõned paremad: „midagi pole teha / asjal on mitu tahku / luule pole luuleline”, „millest sa kirjutad? kysis / võiksid kirjutada veel viimase luuletuse / ykskõik mis on ees”, „igaüks räägib endast / on asju millest ei räägi / kõik saab tõeks”, „neljakymneaastane mees saab teada / kui kaugele saab selle viia / kui oled selle lahti seletanud / Kõik oma üheksa elu”. Neid on seal veel ja miskipärast ma ei arva, et tekste oleks sisukorra jaoks järjestet. Kui seda kogu üldse kuidagi on komponeeritud, siis kahtlemata virtuoosselt, nii et jäljedki, traagelniitidest kõnelemata, ei paista; pigem näib, et koos on ühel ajaperioodil valminud tekstid, mis hoolimata hästi suurtest omavahelistest erinevustest suudaksid tervikuna toimida ükskõik mis järje- ja sisukorras. Ei tea ma sedagi, ons see nüüd märk tollest, et kõik, mida TS sõnaga puudutab, otsekohe sulaluuleks muutub — see vast oleks sama hull lugu, kui vana hea Midasega juhtunu —, kuid üsna tõelähedane see mõte pärast „Asjade omadusi” tundub.
PS. Triin Soometsa käesoleva sajandi luulekogusid sirvides tundub, et ühe või mitme koondkogu jaoks on aeg küps — need tekstid kõnelevad omavahel aina vabamalt. Huvitav, kas annaks teha e-raamatut, kus tekstid näpuviibutusega iseenesest uutmoodi järjestuksid? Kindlasti on võimalik pakkuda mitu-mitu autoriseeritud kompositsiooni. Kui nüüd mõelda, kui palju paberit on mõnigi autor pidanud kulutama, et oma tekste eri viisidel korraldatuna serveerida, siis tundub, et e-raamatu võimalusi on ammu aeg kasutada enamaks kui vaid paberraamatule ekraanivarju andmiseks. Asjade omadustega tuleb arvestada, nagu ka „Asjade omadustega”.
Karl Martin Sinijärv, Loomig nr 8/2014
Loe edasi
Soometsa luulest on alati põrgulikult raske kirjutada, kuigi nad sunnivad põhjalikuks mõtlemiseks peatuma:
„Ykskõik mis on ees / või mis möödunud ongi / ykskõik mida teed / kaunistad enese kongi / sõela või peoga / kannad vett, et kasta / või kiskuda juuri / iga sõna ja teoga / kujundad enese puuri / vahel peatus on pikk / aga sind maha ei lasta / iga mõte silmapilk / ymber konksu ja sõrme / tõmbab veel yhe sõlme / su enese jõu / ja näoga”. Võiks ju kasutada suuri väljendeid sotsiaalne, globaalne, sarnast mõõdet täheldab küll. Siiski tundub, et luuletaja ridades peitub paras jagu piina ja intiimset, teda häirib vist ebaõiglus, ükskõiksus, aga eks need, kes kaua luulet kirjutanud, suudavad sõnu ja mõtteid juba ristata. Sa naudid neid, ja sellest vahel piisabki (nt. „inimene saab teha”, „liipritel kõndija”). Sõnamäng on omaette toredus („asjad võtavad ruumi”, „kõik saab teoks”). Ju on autoril üldistuses „Töö” õigus, kui annab märku: „äratad kujutlusi / ja keegi ei saa sulle pihta / kujutluste võrgust välja ei uju / ka kõige lähem / su tekstidetagusesse vaikusse / ei saa, tiri või kättpidi / seal pole ust ega läve / sooja või kylma / mõõtu või vahet / ainus tee välja on läbi teksti / ja see on vale tee / teiste juurde ei vii” jne. Lugejana mõistan juba ammu, et tekst on kirjaniku kaaluks, mõõduks, hääletämbriks, ent mõistatuseks samuti. Tore on lugeda teksti „asjad võtavad ruumi”, kus sõnal asi jätkub veenmisjõudu.
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 72, nlib
Loe edasi
Tagasi teose juurde