„Kuju on tühjus, tühjus ongi kuju.“*
Alan Watts (1915-1973) sündis Inglismaal, tegutses hiljem Ameerikas, avaldas suurt mõju budismi mõistmisele läänes ning jättis endast maha suure hulga raamatuid, loenguid, vestlusi. Hiljuti ilmus eesti keeles Kerti Tergemi hiilgavas tõlkes tema raamat „Saa selleks, mis sa oled“. Enamik tekste selles viitab pealkirjaks olevale teemale ja on suuresti taandatavad osundatud „Südasuutra“ tsitaadile kujust ja tühjusest.
Watts, kuigi hariduselt kirikuõpetaja, hakkas budismi vastu huvi tundma juba varases nooruses. Tema ehk suurimaks mõjutajaks sai selles vallas D. T. Suzuki, jaapani õpetlane, kes vahendas lääne maailmale eelkõige zen-budismi. Just zen ehk chan on ka Wattsi puhul määravam. See on ainus suurem budistlik suund, mille tekkimisel pole oluline ainult india mõtlemine, vaid lisaks mõni muu, antud juhul siis hiina. Just hiina meele maisus, pragmaatilisus, igapäevasus, ning taoismi vaim, mis ütleb, et kulgu ei ole vaja muuta, kuluga tuleb üheks saada, sa oledki juba see, kelleks sa saama pead.
Budism võtab tavalistele asjadele keskendunud hiina meelestatuse ja rakendab selle india peene filosoofia teenistusse. Pöörates nii hiina arusaama pea peale. Ikka selleks, et mõtleva inimese mõtlemist raputada ja nõnda teda kannatustest kaugendada. Budismi eesmärk ei ole luua uut õpetust, vaid teisi kultuure endasse sulatades nende juurteni jõuda ja niiviisi vabastada harjumustes meel kivistunud meeleseisundeist.
Võttes appi budismi, püüab Watts seda inimkivististe raputamistööd teha ka läänes, rääkides ikka ja jälle sama juttu erineva nurga alt. Kuigi Watts „Südasuutrat“ kordagi ei maini, kordaks ta nagu üha uuesti: „Tühjust ei saa kujust lahutada, kuju ei saa tühjusest lahutada.“
Tühjus on budismis täielikult positiivne mõiste, see on kõikide võimaluste võimalikkus, lõpmatu potensiaal. Kuid tühjus ei ole olemas iseeneses, ta avaldub kujus, tunnetes, mõistetes jne, tühjus on meile avaneva maailma omadus, mis väljendab selle maailma püsitust ja lõplikku määratlematust. Meie maailm koosneb vastanditele ehk kahesusele rajatud määratlustest, mida peame tõeluseks, tegelikult on see aga suhteline: hea saab olla vaid seetõttu, et on halb, ja vastupidi, pikk seetõttu, et on lühike. Nii hea kui halb, nii pikk kui lühike, tekivad nende vahele jäävast tühjusest, nullpunktist, kus ei ole mingit määratlust, aga mis sisaldab võimalused kõigeks. Ometi ei ole seda keskpunkti samuti iseenesest. Eksiteel on nii see, kes arvab, et mistahes nähtus on olemas absoluutsena ja sellesse klammerdub, ning see, kes arvab, et tühjus eksisteerib tegelikult, või et mitte midagi ei ole olemas.
Tühjus on positiivne ka emotsionaalselt. Tõeline kaastunne ja sõbralikkus tekivad mõistmisest, et ka meie „unikaalne ja eriline“ isiksus ei ole midagi püsivat ja see on põhiolemuselt täpselt samasugune kui kõik teised olendid. Kui taibatakse ülimat tõelust, siis pole enam võimalik olla egoist, sel pole enam mingit mõtet.
Olulisim on mõista, et see meile kõige kallim, meie „mina“ ehk ise ehk ego, on samuti tühi. See on pidevalt muutuv kogum ihust ehk kujust ja tunnetest, mõtetest ning mõistetest. See ise ei saa olemas olla üksi, ta vajab kahesust, duaalsust. Ta peab kas millegagi samastuma või vastanduma. Ta tahab alati midagi saada või midagi eemale lükata, ihaldab midagi või vihkab. Ta ei aktsepteeri seda, mis on. Kui ta suudaks viibida hetkes, siis ta ei saaks ju soovida midagi ega vihata, sest soov ehk janu ehk iha, ning selle vastand viha, on alati seotud kas mineviku või tulevikuga.
Ego tahab olla miski või keski muu. Ja kõige viimaks, olles vaimsel teel, tahab ta endast loobuda. Nagu ütleb Watts, vabanemine saabub siis, kui ego on nii surnud, et ta ei proovi endast isegi enam vabaneda. Ta tunnistab, et kõik lihtsalt on nõnda. Et sansaara on nirvaana. Sellest vaimsest vabadusest tekib rõõmsameelsus, tekib õndsus. Ja kuna vastandumist enese ja teiste vahel ei ole, siis saab sellest rõõmust sõbralikkus eranditult kõigi vastu.
*„Südasuutra“, tõlkinud Linnart Mäll
Teet Toome, TÜ orientalistikakeskuse teadur, Postimees 19.03.2011
Loe edasi
Alan Watts ja Eesti orientalistika
Alan Wattsi nimi ei tohiks tundmatu olla. Ta oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja, biitnike põlvkonna intellektuaalne käilakuju ning populaarne filosoof, kes sama palju kui raamatutega sai Ameerikas tuntuks oma köitvate raadiovestlustega.
Watts ei mahtunud raamidesse: ta polnud akadeemiline orientalist või filosoof, tal puudus isegi kõrgharidus. Ometi pidas ta ülikoolides loenguid ja on tänaseni ka akadeemilistes väljaannetes tsiteeritud autor. Tema pärandit meenutatakse õige laias aineringis, sinoloogiast ja budoloogiast transpersonaalse psühholoogiani, usundiloost ja filosoofiast rääkimata. Watts on Watts ja sellega on tema kohta paljugi öeldud.
Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks. Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline tähelepanuosutus ühele laialt tiraþeeritud heietajale õige ebatavaline. Ja Watts on mu meelest aina ühe ja sama probleemiringi ümber tiirlev kõrgeima klassi heietaja, umbes nagu Mircea Eliade või Erich Fromm, kui nimetada talle pisut lähedasi menumõtlejaid.
Watts on hiilgav sõnaseadja eeskätt selles, et kirjeldada kirjeldamatut. Ka vaadeldava kogumiku lood püsivad just säärase sõnaakrobaatika ümber koos. Ühes essees kirjeldab ta Õpetust kui sõrme, mis osutab kuule, aga kuu kättesaamatusest heitununa hakkavad andunud usuihalejad hoopis sõrme lutsima, selle asemel et vaadata, kuhu sõrm osutab. Teisal ütleb Watts, et filosoofid, psühholoogid ja usumehed on aina inimliku õnne valemit otsinud, lootes, et seda saab näidata ja kirjeldada või vähemalt osutada teed selleni. Iga jutlustaja või nõuandja tahab olla „mees, kes teab teed”, aga Wattsi järgi ei ole sellist teed olemas. Või kui on, siis on see nagu linnu kulg üle taevalaotuse – kord me justkui näeme seda, aga siis kohe on ta kadunud. Sellist teed polegi võimalik püüda ja temast ei jää jälge!
On vähemalt kaks põhjendust, miks just Wattsist sai Linnart Mälli lemmikfilosoof. Esiteks püüab Watts lihtsate kujunditega seletada seda loogilis-paradoksaalset järeldust ja psühholoogilist seisundit, mida mahajaanabudismis kirjeldatakse úûnyatâ ehk „tühjuse” mõistega. Selle ja lähedaste terminite tõlkimine ja tõlgendamine püsis lausa aastakümneid Mälli teadusliku tegevuse keskmes. Teiseks oli Watts oma suveräänsuses ja jonnakas püüdes elada vaid iseenda kehtestatud reeglite järgi paljuski Mälliga sarnane inimene. Toda isiklikku sarnasust rõhutas Kerti Tergem ka talvel Budismi Instituudis toimunud raamatututvustusel.
Mingil moel on Wattsi-Mälli suhe võrreldav selle seosega, mis oli meie teisel suurel orientalistil Haljand Udamil René Guénoniga. Watts oli hiina ja india mõtteilmast innustunud mõtleja ja Mäll sama ainevalla õpetlane-orientalist. René Guénon otsib vaimsust ja traditsiooni erinevatest oriendi õpetustest, aga eeskätt sealt, mis oli ka Udami akadeemilise huviringikese – araabia ja pärsia kultuurist, islamist. Udami Guénoni „Nüüdismaailma kriisi” üliviimistletud tõlge anti välja pärast tõlkija surma 2009. aastal. Mäll seevastu ei hakanud ise Wattsi tõlkega jändama, kuid kiita tuleb ta õpilase Kerti Tergemi hoolikat ja keeletundlikku tööd. Niisiis on kummalgi Eesti tipporientalistil olnud oma taskufilosoof, kellelt jõudu ammutada ning kelle mõttepärandi nad ka kõige pimedamal nõukogude ajal paljudele edasi andsid. Tekstitasandil on Watts pikalauselisest Guénonist paremini jälgitav nii tõlkes kui originaalis. Samas on Guénoni-Udami selget paatost lihtsam kokku võtta: tänapäeva lääs on kriisis, sest vaimse traditsiooni pidepunktid on XIX sajandist saati käest libisenud; traditsioon kätkeb endas normaalsust, väärtussüsteemide eitus ja purunemine on ebanormaalne. WattsiMälli liinil seevastu terendab hoopis enam toda püüdmatut linnu kulgemist üle taevalaotuse. See on too endakssaamise kunst, mida ei saagi lõpuni kirjeldada ning milles sisaldub ühtaegu „null ja lõpmatus”. Tõsi, elu lõpuperioodil, kui Mäll keskendus vanaaja humanistlike baastekstide käsitlemisele, mis on ju ka sügav austusavaldus traditsioonile, kaugenes Watts mõtlejana ehk pisut tema vahetult huviväljalt. Minu lugemislauale ilmus eestikeelne Watts pärast ligi paarikümneaastast pausi, mil ma ühtegi ta teksti kätte polnud võtnud. Ja sama lugemislaua teise otsa sattus üks teine värske tõlkeraamat, juhtiva ateisti-teadusfilosoofi Richard Dawkinsi „Luul jumalast” (2011). Pärast Wattsi õhulisi esseid on pisut kummastav näha, kuidas keegi kulutab hulga rohkem sõnu tõestamaks loogiliselt ja loodusteaduslikult, et tegelikult too sõrm ikka kuuni ei ulatu ja peale selle pole jumalat olemas. Watts kõneleb sama pildi vaid mõne leheküljega klaariks, jäädes kõigi usunditraditsioonide suhtes muhedalt aupaklikuks.
Ühes kohas ütleb Watts, et inglid suudavad lennata, sest nad usuvad, et on kerged. Nii lihtne see maailm mõnikord ongi. Petta saab hoopis see, kes ingli- või jumalajuttu surmtõsiselt võtab. Aga „virgub see, kes ühineb mänguga teades, et tegemist on mänguga, sest inimene kannatab üksnes seetõttu, et võtab jumalate poolt naljana mõeldut tõsiselt”.
Andres Herkel, Sirp 7.04.2011
Loe edasi