„Türann Oidipuse” põhiteksti juhatab sisse tuntud metafiktsionaalne riugas: autor esineb tõlkija osas, teost esitletakse Bologna ülikooli residentsi arvutiruumis juhuslikult leitud fiktiivse autori Pontios Chersonesose käsikirjana. Lisaks on Pontios Chersonesose narratsiooni pikitud astronoom Christopher Claviuse unenägemused, hümnid ning Oidipuse muumia sisemise kõne inimkeelde tõlgitud ja ekraanile emiteeritud signaalid. Teksti on kohati „tsenseeritud”, üks peatükk on „saanud välismõjude all tugevasti kahjustada”. Metafiktsionaalse flööri all lahti rulluv fantasmagooria keerleb võimu ja seksuaalsuse mitmekesiste kombinatsioonide ehk Oidipuse kompleksi ümber.
Kas Oidipusel endal oli Oidipuse kompleks? Jacques Lacani arvates on vastus küsimusele „kes on Laiose mõrvar?” Oidipusele algusest peale teada: tõe avaldumine tragöödia käigus on äratundmine, mitte avastus. Arvata on, et nii „Türann Oidipuse” tõlkija kui autor Pontios Chersonesos teavad hästi, mis teoksil. Sellegipoolest on mõnus „Türann Oidipust” psühhoanalüüsida: eestikeelne „türann” kõlab freudistlike naljade ning sõnamängude valguses üsna kahtlaselt (paljastades võimu ja seksuaalsuse varjatud haakumisi), rääkimata kuulsast „sigarist”, mis psühhoanalüütik Siegfriedit unes kummitab ning lõpuks tsepeliiniks muutub. Kui rakendada Freudi „Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestuses” kasutatud analüütilist meetodit „Türann Oidipuse” tõlgendusel, võiks öelda, et nii nagu Leonardo da Vinci hinges möllavad ka Pontios Chersonesose alateadvuses kaks kirge, poeetiline ja uurimuslik – kokku põrkudes või koguni teineteisesse takerdudes moodustavad nad ainulaadse segu. „Türann Oidipuse” tekstuur on poeetiline, allitereeriv-assonantne, kalambuuridest ja kujundlikkusest küllastunud, allusioneerivaks vabavärsiks üle minev („Oidipus! / Ei taha! / Olla! / Ei ole! / Ragisev! / Kustuv! / Plaat! / Aegade grammofonis!”).
Selles peegeldub deleuze’lik püüd jõuda keele piirideni, väljuda keele piiridest – sinna, kus keel muutub vaikuseks, muusikaks, huilgamiseks, piiksumiseks. „Türann Oidipuse” struktuur on seevastu tserebraalne. Teksti on inkorporeeritud kultuuriloolised, ajaloolised ja tekstoloogilised ekskursid, loengukonspektid ja skeemid. Arutletakse Croce ja Kanti esteetika erinevuste üle, tsiteeritakse kristevalikke passaaþe chora ja abjektsiooni teemadel ning tuuakse deleuze’lik-guattarilikke skisoanalüütilisi argumente – mis on küll 1938. aasta suhtes alles tulevikumuusika. Taoline anakronism on romaani sürrealistlikus, visionäärses kontekstis loomulik ning annab aimu peategelaste (Freudi, Trotski ja Beauvoir’ kirjanduslike kloonide) geniaalsest läbinägelikkusest. Tihe argumentatsioon võiks mõjuda rusuvalt, kui poleks vahele lükitud rabelais’likke etümoloogiaid ja dialooge (arutlus seene- ja närvirakkude sarnasuse üle, arutlus flatulentsi ja selle rolli üle oidipaalse vimma leevendamisel jne). Lisaks kubiseb tekst kohalikest allusioonidest („O.P.!”, „ei kommentaari”, „üheskoos modernismi poole hüpata” jms). Tegevuse keskmes on oidipaalne-dionüüslik sümpoosion, olgugi et see toimub sünge totalitaarse võimu patroneeriva tiiva all ning tegelased kannavad varjunimesid. Mussolini groteskne-pahaendeline kuju annab toimuvale orgastilis-militaarse varjundi.
Totalitarismi ning Seeneoidipuse seotus, inimese ja seene kurioosne sümbioos vallandab assotsiatsioonide ahela. Postmodernismi uurijale meenub maailmakuulsa vene muusiku Sergei Kurjohhini 1991. aasta meediaprojekt (ehk „meediaviirus” Douglas Rushkoffi terminoloogias – meediasündmus, mis mõjutab ja kujundab ühiskonna mentaalsust) „Leninseen” – dokumentaaltsitaatide ja allusioonide keeruline kompilatsioon, mis pidi tõestama, et Lenin toitus hallutsinogeenseentest, läbis seetõttu kehalise metamorfoosi ning muutus ise seeneks. Oidipust ja Leninit ei ühenda üksnes ktooniline päritolu, vaid ka soovimatus lõplikult maa alla kaduda, taasilmumine ja säilimine (mausoleumis, krüptis jne). Romaanis kaevatakse Oidipus välja mäekünkast, mille külge ta on juustega kinni kasvanud, temast tehakse seeneleotis ning hiljem „barbeküü”, ta saab särtsu ja tõuseb õhku, ta visatakse katuselt alla – Oidipus tuleb ikka tagasi. See on ilmne märk tema arhetüüpsest, igavesest loomusest. Trotskist Leopardo soovitab paigutada Oidipuse muumia klaaskappi, isiklikku mausoleumi, kuhu ei rohtu töötava rahva tee: „Oidipus tuleb internatsionaliseerida”. Ehkki süþee tasandil mõjuvad Oidipuse viimased seiklused deus ex machina’na, mis võimaldab loo sõlmed lahti raiuda, on need sümboolsel tasandil õigustatud: Oidipuse muumia ongi „jumal masinast”. Siin ilmneb Oidipuse paradoks: ühest küljest Oidipuse deterritorialiseeritus, abjektsioon, tabueeritus, olemine seal, kus asub kõik tsivilisatsioonis keelatu, sealt välja tõrjutu, obstsöönne, ürgne; teisest küljest Oidipuse reterritorialiseerumine ning kanoniseerimine, arhetüüpsete varjude taaselustumine institutsionaalses kontekstis, võimude soosival nõusolekul (XX sajandi alguseks oli psühhoanalüüs Austrias, Saksamaal ja Venemaal kiiresti institutsionaliseeritud; 1920ndatel levis aktsepteeritud õpetusena USAs; Venemaal tekkisid enne bolðevistlikku revolutsiooni psühhoanalüütilised haridusasutused, millega võim mõnda aega leppis, kuid hiljem need likvideeriti), Oidipuse muutumine ametlikuks doktriiniks, mis omakorda ajendab dissidente mässu tõstma (Oidipuse kompleksi kui oidipaalse repressiooni uue, teisaldatud vormi kriitika Deleuze’i ja Guattari „Anti-Oidipuses”).
„Kas tegemist on dokumentalistika või ulmega?” küsib tõlkija „Seletuskirjas” Arne Merilai – õhutades tulevasi uurijaid küsimusele vastama. Osalt on ta sellele küsimusele juba vastanud, nimetades Pontios Chersonesose teose „romaaniks”. Sama hästi võiks seda nimetada poeemiks, draamaks ja filosoofiliseks dialoogiks (polüloogiks). Ka Pontios Chersonesose identsuse kohta on tõlkija „Seletuskirjas” vihjeid. Sellegipoolest on tee uutele tõlgendustele avatud. Tegemist on omapärase, eesti kirjanduses rariteetse intellektuaalse kirjutusega. Soovitus „las lennata” vastab lugeja seesmisele tundele – tekst mõjub vabastavalt.


Marina Grišakova, Sirp 28.05.2009

Eelmise aasta septembris Eesti Ekspressile antud intervjuus tunnistasid, et teos, mille autor, ka tõlke autor tahaksid ise olla, on Sophoklese «Kuningas Oidipus». Pontios Chersonesose «Türann Oidipus» oli selleks ajaks juba tõlgitud. Ometi on kaanel autorina Arne Merilai. Näikse, nagu kuulutaksid oma teosega autori ja tõlkija põhimõttelist võrdsust?

Jah, kummardan sügavalt Ain Kaalepi meisterliku tõlke ja Anne Lille tõlgitsuste ees. Pontiose loo ümberpanek oli sügiseks tõesti redigeerimisküps – magus vaba semestri ja suvepuhkuse vili. Kusjuures Arne Merilai nimi ilmus kaanele alles viimases järgus tänu toimetaja Kerti Tergemi märguandele. Ma varem tiitlile suurt ei mõelnud, oligi esialgu kreekakeelne. Seda õpetas mulle omal ajal Jaan Unt, üht-teist on veel tallel ja nüüd tõusis sest tulu. Taoline topeltmäng võimaldas mul osa vastutusest kanda vahenduse, osa algupärandi arvele. Kes on selle teose fiktsionaal¬ne või tegelik autor?

Raamatu seljal on ära trükitud mitme oma ala autoriteedi ülistavad kommentaarid. Ometi tõlkija saatesõnas manitsed alaealisi või allergilisi lugejaid mitte põrsast kotis ostma, nad võivat hiljem hakata kirjastajat kiruma. Kas võib sellest välja lugeda arusaama kirjandusteosest kui provokatsioonist à la Jauss «kirjandusajalugu kui provokatsioon»?

Ma ei nimetaks oma kaaneretsensente autoriteetideks, vaid temaatilisteks sõpradeks. Marju ja Alo olid lausa varasemad konsultandid, nii igaks juhuks, pärast pakkus ka Viivi toetavat tagasisidet. Rektor Rein võtab osavalt kokku polüfoonilise orkestratsiooni, Indrek aga rõhutab rütmilist alget. Igaühel oma pill! See ei ole tavaline PR-projekt, vaid osa mängust – võib-olla tõesti ehk väikesest provokatsioonist –, mille sisu mina muidugi enam ei juhtinud.

Samas pakuvad need definitsioonid teise taustaga huvilistele vajalikke noodivõtmeid, et nad ei peaks üleliia pead murdma või kogunisti vihastama. Ei ole kena, kui lugeja tunneb end nagu kits raadio ees – viisakas on külalisele uksele vastu tulla. Siis selgub ka kohe, kas aadress ei olnud juhtumisi vale, ja kogemata kontvõõras võib rahumeeli lahkuda.

Tunnistan esmasel lugemiskatsel, et «Türann Oidipus» on tõepoolest nagu väravale koputav Trooja hobune, nagu ka tõlkijana ennustad: lased sisse, siis laastab su kindluse sisikonna. Võib oletada, et sellega illustreerid oma kõnetegude teooriat, aga ka lihtsalt mõnuled eesti keeles?

Eks ma pressisin tolle puuhobuse igat masti hopliite elik erinevaid relvakandjaid tihkelt täis küll. Kuigi ka õhuvahetuse eest sai oma arust hoolitsetud. Lõppeks on mu emapoolne perekonnanimi Juht – nomen est omen. Vähemalt mingit otsa pidi, kui mitte sotsiaalselt või akadeemiliselt.

Kõnetegude teooria, isegi luuleline, oli mul paraku täielikult ununenud, aga seda praktilisemalt ta vist siis ilmnes. Ületamatut naudingut pakkus taoline fiktsioneerimine ja komponeerimine. Vaimutegevuse mõttes oli teatav sarnasus väitekirja detailikuhjade läbinägeva sõnastamisega aga tõesti tajutav. Aeg-ajalt vilksatas siiski peast läbi kahjatsus, et mis sest vaesest lugejast niimoodi saab. Katsusin vähemasti lause vormiliselt lihtsa hoida, et kaks koma tundus maksimum, aga parem veel üks.

No mis ma oskan soovitada? Püütagu tegelaste kõrval võimalust mööda ka kirjutajale pähe ronida, et mõistatada, mille pärast too mees õite nii väga muheleb – teose sisu kogu õuduse kohal. Aga kui see hästi välja ei tule ja rajad viivad rappa, siis ma tõepoolest söamest vabandan, et julgesin valimata juhatada.

Kriitikuna, st kirjanduse nimetajana otsin ometi mingit pidet, sidumaks su opus magnum’it kunagise ja praeguse kirjanduskogemusega. Oled ise viidanud Alliksaarele, Laabanile, Masingule, Kõivule… Kellega tahaksid veel olla kirjanduslik sugulashing?

Ütleme parem opus nigrum, arvestades ka seda hulka tumedat tuumaenergiat, mille hakatuseks välja elasin. Siis jääb lootust, et alkeemiline album ja magnum tulevad veel kunagi hiljem... Miks mitte rahulikumal teemal ja leebemal moel. Eks ole – ma teen ju nalja, ma olen tuntud naljamees, nagu Vana-Hellar ütleb. Kuna mingeid veksleid ma välja käima ei hakka, et neid siis pärast piinlikult lunastada.

Nii et teisalt – võib-olla ongi magnum. Ega ma vast lohutamatult nuta, kui nüüd kivi peaks õnnetuseks pähe kukkuma. Sest mingi kirjanduslik mälestusmärk on sellega maha jäetud, kuidas minusuguse aju töötab ja väljendab. Võib-olla sellest aitabki ning paremini ma praegu ei osanud. Meil ilmub üleliia igasugu kahvatut ekriktüüri või serviilset meelelahutust, mis devalveerib kunsti ja avangardi – enam kui korduvalt nähtud. Avaldagem, kui on midagi uut ja kandvat öelda, sisult ehk laadilt. Kuigi eks püsivalt treenima ning rutiini hoidma pea samuti. Väljamõeldis võiks siiski, vahelduseks, olla kuu pealt kukkunud: enne ei olnud, nüüd on olemas – ja kui usutav. Sellest tunneb loomingut. Mis ei ole ainult teiste elusid või tekste kurnav kaver, olgu siis post- või pre-postmodernismiks maskeeritud. Rohkem Ristikivi moodi: ei ole nähtavalt Eestist, suurepärasest iseendast, kaitsetutest lähikondlastest või vahetust kaasajast.

Mis puutub paralleelidesse, siis alliteratiivse Alliksaare, sürrealist-trotskist Laabani või hormonaalse Underi kõrval on mulle väga oluline animistlik Kangro või poliitiliselt vintske Runnel. Ja otse loomulikult me šamanistlik Kristus, euroskeptik Masing.

Kusjuures «Türann Oidipuse» meetodit olen paaris erameilis tõepoolest määratlenud kui kõivulikule vulkanismile rakendatud kaalepilikku vormikultuuri. Mingi edasiminek ehk lõimiv isesus tuleb ju kehtestada, kui ise midagi teha tahta. Kuigi mis seal nii väga uut on: elementide raev ja sale stroof, nagu Talvik nad juba ühendas. Vana hea nietzscheaanlus ja jungiaanlus.

Kes minusse kunagi aga esimese tõru istutas, oli muidugi Tammsaare. Tema vaidleva inimarmastuse peale võin praegugi äärepealt nutma puhkeda. Kõik teised tüved on juba selle suure tamme vilus kasunud. Eks küsige järele mu kirjandusõpetaja Elo-Mai Pedarult – «Indreku kiri isale». Toda ennemuistset sisetunnet püüdsin praegugi, juubelieelikuna, restaureerida. Kahtlustan, kas ikka kukkus nii ehe välja kui toona. Vahest on veel arenguruumi, kui ajakirjanduslikku klišeed tarvitada.

Veel nimetamisest. Kuna tähelepanuväärsel kohal on pildistamine, siis võiks ju seda vaadelda ka kui stseenide kogumit või galeriid või koguni panoptikumi. Mõte liikus kohe su terminile «trama». Raamat ongi ju dialoogirohke. Kas võtaksid nõustuda?

«Mis sa tramad!» ütles mu kullakallis vanaema Tudulinnas (keda ma lõputult imetlesin), kui lapsed kippusid ülemeelikult mürgeldama. Tal oli vaimukas lahtine kõneand, erinevalt tütrepojast, kes on vahelduv kogeleja. Minge linnateatrisse, No-sse või von Krahli – seal on palju geniaalset trama, inimlikku komöödiat ja jumalikku tragikomöödiat. See on Peipsi-äärne sõna, mida ka Arvo Mägi tundis.

On tõsi, et Pontiose protokoll on interaktiivselt dramaatiline, nagu ka süžeeliselt eepiline või latvades lüüriline. Sellele lisandub «neljas põhiliik» – traktaatlik esseism. Viimane on iseenesest raske, lausa ohtlik juhtum, aga sai sedapuhku vist edukalt balansseeritud. Vähemasti minu silmis, kes ma olen elukutseliselt ära harjunud. Kui on sümpoosion, siis peab ju mingi arutelu toimuma ja kirjandus võib sedagi klaaspärlimängu kujutada.

Kogu mimesis’e aluseks oli siiski pilt – see tootis teksti, kusjuures too omakorda liigutas pilti. Ja nõnda see lumepall aina rudises ning kosus. Mida selgemaks sai lõpuks film, seda huvitavamaks muutus tema kohal lause. Mis oli hää, sest vastasel korral võinuks pinge langeda ja huvi hajuda. Tagantjärele tundub mulle kogu see ulme suhteliselt lihtne, seda enam olen rahul, et kõva särts sai suunatud sõnastusse. Aeg-ajalt ma kahtlesin, aga enam ma ei usu, et stiil on üle forsseeritud, vaat et vähegi veel.

Üldiselt on pikem eepika päris füüsiline tegevus. On huvitav kogeda, kuidas rütm läheb kehasse ja kui kummaliselt ta sealt jälle välja imbub. Olen sel teemal Ene Mihkelsoniga muljeid vahetanud. Kirjandusteadlasel on uhke tunne, kui ta üht-teist esoteerilist taipama hakkab. Sisevaatepunkt on midagi muud kui meta-meta, väga palju õpib juurde, mis tühistab lademetes abstraktsioone.

Ja üks eksperiment alles algas – millised on mõistliku või võhikliku vastuvõtu põhjustatud elamused. Seegi haruldane kogemus tuleb kauba pääle. Luuletustega oli mõndagi teisiti.

Saan aru, et on labane nii küsida, aga tõlkija ja kirjandusteadlasena võiksid ometi vihjata, millise kõneaktiga on «Türann Oidipuse» näol tegemist, lisaks Alo Jüriloo väidetule, et meie ees on «romaan kui enneolematu unenäoline seiklus»?

Andres Ehin pakkus raamatu esitlusel linnateatris välja huvitava mõiste: «romeem» (st romaan + poeem). Otsekohe meenub Gogoli poeem-romaan «Surnud hinged». Või Goethe Ur-Ei ehk ürgloode, kus taas koonduvad, et uuesti alata, kõik kirjanduslikud stiilid.

Arne Merilai

• Sündinud Kohtla-Järvel 27. aprillil 1961.
• Haridus: Kehra keskkool, TRÜ eesti filoloogia osakond, filoloogiakandidaat 1990 väitekirjaga «Eesti ballaad 1900–1940».
• Töö: eesti keele ja kirjanduse õpetaja M. Härma nimelises Tartu 2. keskkoolis, TÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri vanemõpetaja, seejärel dotsent, praegu TÜ filosoofiateaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudi erakorraline vanemteadur ja dotsent.
• Looming: kümned kirjandusteaduslikud ja -kriitilised artiklid erialaajakirjanduses, luulekogud «Merlini aare» (1998), «Tolmutort» (2001), monograafiad «Poeetika» (2003, koos Epp Annuse ja Anneli Saroga), «Pragmapoeetika» (2003), antoloogia «Eesti ballaad» (2003, koostaja ja järelsõnastaja), romaan «Türann Oidipus» (2009).


Rein Veidemann, Postimees 30.05.2009

Tegemist on eruditsioonitekstiga. Raamatu lugemiseks ja arvustamiseks on kõige olulisem osa siiski tagakaas, kus on antud viie eesti kultuuriautoriteedi (Indrek Hirv, Rein Raud, Viivi Luik, Marju Lepajõe, Alo Jüriloo) napid (ent see-eest positiivsed!) hinnangud Merilai teosele. Lisaks veel raamatu sisu ja kontseptsiooni konspekteeriv lühitekst neile lugejaile, kes mingil põhjusel kõigest ei pruugi aru saada.
Selliseid lugejaid ilmselt on. On eestikeelseid inimesi, kellele näiteks nimi Oidipus ei ütle mitte midagi. Muust rääkimata. Niisiis. Mida lisada kõnesoleva teose tagakaanetekstile? Kahtlemata on tegu kommertskaalutlusest lähtuva nähtusega, millele ju midagi ette heita pole põhjust. Reklaam on reklaam. Ent siinkohal siiski sissejuhatuseks natukene konkreetsemalt: mida autoriteedid väidavad? Kiidetakse Merilai teksti luulelist rütmikat, mängulisust, kreekalikkust (eelkõige) keeleloome vallas, unenäolist seikluslikkust. Luuletaja Raud võtab Merilai teksti kokku iseäranis kujundlikult, see olevat „nagu hiiglaslik aed täis pidevalt plahvatavaid õisi”. Kõik on õige.
Ometi, mis on olulisem kõnesoleva raamatu tagakaaneinfost? Ilmselt mäng, mängulisus. Teisi-sõnu mängulust. Merilai mängib lugejaga. Millegipärast meenub siinkohal luuleline mängumees Artur Alliksaar, kellega Merilai on akadeemilisemas plaanis tegelnud. Ent Alliksaare puhul oli eelkõige tegemist n-ö (eesti)keelelise mänguga à la „iga maja ei ole majakas” või „iga kivi ei ole kivikas”. Merilai mängib rafineeritumalt. Merilai mängib eruditsiooniga. Tema küsimus igale lugejale on: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne?
Lisaks Alliksaarele paigutub Merilai eruditsiooni plaanis nooreestlasest siurulase Friedebert Tuglase lähikonda. Meenutame siinkohal viimati mainitu kõige rafineeritumat novellikogu „Hingede rändamine” (1925) koos selle kõige rafineerituma novelliga „Androgüüni päev”. Kas on Merilai näol tõesti tegemist (praeguseks) viimase nooreestlase/siurulasega? Miks ka mitte! Ent vaadelgem asja sügavamalt, ja kõigepealt eruditsiooni kõige olulisema funktsiooni – valgustuslikkuse, õpetamise – positsioonilt. Siinkohal positsioneerub Merilai Friedrich Reinhold Kreutzwaldi areaali, tema kõige tuntumaks valgustavaks tekstiks oli jutustus „Viina katk” (1840). Selles räägitakse klassikalises eesti keeles, ilukirjanduslikult ja meditsiiniliselt korrektses terminoloogias alkoholi kahjulikust mõjust inimese füsioloogilisele käitumisele.

Autor selgitab flatulatsiooni
Merilailgi on selline eruditsioonil baseeruv valgustuslik tasand. Võtame näiteks peatükist „Armuteraapia ehk Pilt, kus Oidipus tekitab kära” flatulentsi/flatulentsia (puhitus, kõhutuulsus, kõhutuulte väljumine päraku kaudu) käsitluse
(lk 153): „Mõiste tuleb ladina sõnast flatus ehk puhang. Tuntud itaalia puhkpill, flööt – flauto, flauto piccolo – tuleneb ju sellestsamast kõlavast tüvest. Teie sottosegretario võib kinnitada, et fenomeni rahvusvaheliselt rahvalik nimetus lähtub tõenäoliselt kreekakeelsest verbist perdomai.”
Nagu iga lugeja näeb, annab Merilai juba kolmes lauses leksikat neljas keeles (eesti, ladina, itaalia, kreeka). See on kahtlemata ilus näide lingvistilisest eruditsioonist. Ent Merilai selgitab kõnesoleva nähtuse (mida ta, muide, nimetab aevastuse anaalseks analoogiks) olemust mitmel leheküljel üpris detailselt. Näiteks: „Flatulentsia on omane kõigile seedekulglaga olenditele. /- - -/ Sulgurlihase taha jämesoolde kogunenud gaaside segu ehk flatus väljub tahtlikult või iseenesest anus’e kaudu. Rõhk võib osutuda nii suureks, et anaalsfinkter ei pea aktiivsele survele vastu ja vibreeriv rectum puhutakse tühjaks. Olenevalt lihaste pingest, tuharate asetusest ja naha niiskusest võib protsessiga kaasneda mitmekesine vigisev, pragisev või trompeteeriv heli. / - - -/ ” Tsiteeritud lausetest on kenasti näha Merilai meetodi põhiline eripära, akadeemiline vundament, millele on rajatud eri mängulised konstruktsioonid. Selle selgitamine, millised on säärase meetodi tagajärjed, jääb aga kirjandusloo ülesandeks.


Toomas Liiv, Eesti Päevaleht 3.07.2009

Mis seal siis imelikku olla saab, mõtlesin. Luulekogu “Tolmutort” oli ju igati muhe lugemine, vaimukas ja vahva.

Ka “Türann Oidipus” on vaimukas, raamat nagu tulevärk. Kes usub, et Kultuur peab olema kramplikult väärikas, võib tykati päris ära ehmatada – Merilai on lähemal Aristophanesele kui Sophoklesele. Tõsi, mõnes lõigus on kahe sõna kohta kolm kultuuriloolist viidet (neist kaks Vana-Kreekale), poolteist vabatahtlikku freudismi ja yks kalambuur, nii et tulemus on herakleitoslikult hämar. Kes seda uljalt õhtuse õlle kõrvale neelab, peab ysna imelik inime olema.

Nojaa, kahtlemata saab “Türann Oidipust” ka tõsiselt analyysida. Võib teha tihedalt ääremärgistatud konspekti ja lugeda kokku, kui mitu vihjet on Kreekale või kui mitu renessansile, millele täpselt osutavad kalambuurid ja mäherdused keeletrikid autori sydamele kõige ligemal seisavad. Vaevalt niisugune töö mahult mõne eraylikooli väiksemale kursusele alla jääks. Aga kui palju Merilai lugejate seas sedavõrd usinakesi leidub?

Ehk täidabki raamat oma ylesannet kõige paremini just siis, kui selle retsipient ennast surmtõsidusega ei tapa. Sygav on “Türann Oidipus” kyll nagu meri ja sama lai kah, ent autoril oli kirjutades kindlasti lõbus. Ka joomastseenid on asjatundlikult kirjeldatud. Miks ei võiks lugeja end siis sama hästi tunda?

Aristophanes kirjutas elegantselt ja sygavalt, kuid teeb oma terava keelega siiamaani tuhandetele rõõmu. Kui Tyrann Merilaides oma troonil yle eesti kirjanduse kõrgub, las maksab siis istme eest vähemalt sedagi piletiraha, et publikum all temaga lustlikult kaasa irvitada ja peekreid kokku lyya võib. Oidipuse terviseks!


Raul Veede, Eesti Ekspress 29.10.2009

Mis ähvardab: ta langebki kirjandusest välja.”2 Teisal, oma raamatus „Kriitikakunst” ning ka tema maikuus ilmunud intervjuus Arne Merilaiga3 nimetab Rein Veidemann kriitikut „kirjanduse nimetajaks” – ilmselt siis kellekski, kes rajab „äranimetamise kaudu” lugejale usaldusväärset teed kirjandusteoste paljususe kuhjuvas rägastikus, aitab läbi sõeluda ja kokku võtta mõne üksikteose „tähenduse”, varustab vajaduse korral kirjandusfilosoofilise sisekaemusega. Olen nende tõdemustega nõus: nojah, miks mitte. Ent kui neid tõdemusi sünteesisin, komistasin huvitava küsimuse otsa, millele on raske vastata: kuidas nimetada, kuidas kirjeldada seda, mis „kipub kirjandusest välja langema”, seda, mille jaoks kirjanduses ei ole nime ehk kriitikas keelt? Kuidas adekvaatselt, suuremate kadudeta „teppida” niisuguse koosluse erinevaid tahke, mis on ise oma koostisosade kogusummast laadilt midagi enamat – midagi, mis ei allu pelgalt harjumuspäraste tõlgitsuspraktikate meeleheitlikele lähenemiskatsetele, näiteks autori igapäevaleivast tahes tahtmata tulenevale intertekstuaalsele või „mõjuritepõhisele” ärataandamisele, (poeetiliste) üksikosiste püüdlikule kaardistamisele, þanrikuuluvuse järeleandmatule määratlemisvajadusele ning saadud kirjelduste põhisele koondavale, summeerivale üldjäreldusele, mis lugeja jaoks siis lõpuks „asja perspektiivi peaks panema”? Teisisõnu – kuidas nimetada kriitiku kui kirjanduse nimetajana midagi, mis langebki kirjandusest välja? Küsin neid asju siin, selles tekstis, sest sattusin sedasorti küsimustega silmitsi seisma, kui tegin katset „ära teppida” Arne Merilai „Türann Oidipust”. Kuidas siis? Kuidas ikkagi?
Vastus – ning võtan selle eest igaks juhuks kohe ka vastutuse – võiks kõlada umbes niimoodi: tuleb leiutada uus keel.

2

„Türann Oidipus” viib meid ühe feministi, ühe psühhoanalüütiku, ühe trotskisti ja ühe kunstiajaloolase ebatõenäolises, kuid virgutavas ja pidurdamatus seltskonnas ning Itaalia faðistide orgastilis-militaarse (Marina Griðakova väljend) järelevalve all ühele 1938. aastal toimunud sümpoosionile Bertinoro lossi hämaras keldrikrüptis, kuhu on üles seatud kuningas Oidipuse hiljuti välja kaevatud, tuhandeid aastaid vana seenekultuuri poolt asustatud ja seepärast mingil tasandil ikka veel elav ning vastavaks puhuks välja töötatud tehnoloogilise aparatuuri kaudu ka paiguti komunikeeritav muumia. Algava saladusloori taga peetava sümpoosioni eesmärk, nagu ka romaani tagakaas romaani kulgu silmas pidades õigustatult üsna üldsõnaliselt osutab, on „asjas selgusele jõuda”. (Mõnevõrra etteruttavalt võiks öelda, et sisuliselt struktureerivadki romaani väga osavalt mõned vastamata ja lugejale vastata jäävad küsimused: Mis see tegelikult on, milles tuleks selgusele jõuda? Kas selles üldse on võimalik selgusele jõuda? Millest – kui üldse – see võimalik saabunud selgus ära tunda?) Edasine kujutab endast (sümpoosionile kohaselt) ohtrate seltskonnajoomade ja pidusöökidega vürtsitatud ning asjaosaliste omavahelistest kirglikest (teoreetilistest) suhtearendustest läbi põimitud tiraadide, monoloogide, kahe- või mitmekõnede, vaidluste, retooriliste väljaastumiste, loengute ja kakluste vormis peetud põhjalikku mõtiskelu Oidipuse (kompleksi) üle – hoogsat intellektuaal-emotsionaalset karnevali, millel ei puudu oma (teadasaamist, kuid mitte ärarääkimist vääriv) kulminatsioon ja oma (mõtlema- ning muigamapanev) lõpptagajärg. Ning just siinkohal, esmast tooni andva sisulis-temaatilise sissevaate juures võikski ju laskuda tollesse mõjuritepõhisesse intertekstuaalsesse ärataandamisse, millest alguses juttu tegin – rääkida Merilai romaani kui esimese kodumaise kirjandusliku pidusöögi taustal näiteks Marxi ja Freudi võimalikust salajasest hämarast abielust, etümoloogiategevusest kui filosoofilisest iluvõimlemisest, Oidipuse (kompleksi) kesksusest 20. sajandi (hilis)kapitalistlikus kultuuris, Crocest, Kantist, (ettevaatavalt) Beauvoir’st ja Bergsonist, mükoloogiast, masinaehitusest või ükskõik millest maailmaosutuslikust, mida ükskõik milline lugeja nendelt lehekülgedelt ära jõuaks tabada, ning romaanist enesest kui sümptomist, mis kõikide nende elementide koosmõjul maailma „lahti on pääsenud”. Ning iseäranis – ja ma ei tea, kas rääkida sellest praegu, siin, sest pole kindel, kas see pigem „süvendab probleemi” kui tühistab seda, aga kui juba kummitab, no ju siis tuleks – võib see ärataandamis-kiusatus tekkida puhul, mil „kirjandusteadlane kirjutab”, ning mil seepärast hakatakse kirjandustekstilt eeldama süvendatud sisulis-temaatilist ja poeetilist konstrueeritust ehk harjumuspärasemalt selgemat, kuid ka „autentset kunstikogemust” aktiivselt tühistavat (metafiktsionaalset) ettekujutust selle kohta, „kuidas kirjandus käib”. Sestap olgu kohe ära öeldud: ehkki niisugune ettekujutus on (autori peas?) ilmselt olemas, loob/avastab „Türann Oidipus” läbi enda kaudu avalduva kirjutava käe esmajoones ja kõigepealt hoopis tõeliselt autonoomse kirjandusliku kirjelduskeele: sisulis-temaatilisest ärataandamisest selle romaani kirjeldamisel ei piisa, tekstiväliste osutuste kaudu tasapindseks tõlgendamine siin ei aita. Millest siis piisab? Kas üldse millestki?

3

Võib-olla iseloomustab „Türann Oidipuse” kirjanduslikku kirjelduskeelt kõige paremini kaks aspekti: leidliku sõnavaralise mitmekesisuse nüansirikas ja mänglev väljahäälestatus ning sellest tulenev valmisvormi sundimatu ja peaaegu absoluutne polümorfsus, endale võetud vabadus öelda igal järgmisel hetkel „peaaegu-ükskõik-mida”, mis äraseletamata kombel (ja vastupidiselt tõdemustele, mida sageli võime kohata näiteks n-ö „postmodernistliku proosateose” harjumuspärases vastuvõtus) ei takista ometi lugemisjärje mõnulist voolu ega katkesta ka teatavat seesmist süstemaatilist sidusust, kusagilt tuleku ja kusagile mineku tasakaalustatud kuid kaasa- ja sissehaaravat gravitatsiooni, mis niisuguse vormilise vabaduse võtmisel enamikul juhtudest kahjuks hajuma kipub.
Ent oleks ebapiisav jääda kummagi tahu juures pelgalt lihtkirjelduslike markerite juurde, minimaalsegi adekvaatsuse huvides nõuab Merilai romaan neile täiendavat tunnetuslikku vinti. Sest leksikaalne leidlikkus ei jää siin vastupidiselt võimalikule esialgsele eelarvamusele üksnes „esteetilise stiliseerimise” turvalistesse ja rahustavatesse raamidesse, vaid on saanud struktureerivaks kirjutusprintsiibiks sel määral ja niivõrd märatsevalt läbivalt, et kui ma ütlen „keeleline mitmekesisus”, siis justkui ei eksisteerikski selle „all” või „taga” enam teatavat kujutluslikku „ühetaolist aluspõhja”, mida see keel võiks või peaks edasi rikastavalt mitmekesistama. Pigem on see „ühetaoline aluspõhi” ühe suletõmbega otsekui alati juba ära kustutatud, ning kõik, mis selle asemele luuakse/avastatakse, on keeleliste ainulisuste, leidlike väljendite pöördumatu kordumatuse puhas mitmekesisus iseeneses ja selle paljususe ainitine otseminek – otseminek umbes sel moel, nagu mateeria kujutab endast mõnede kommentaatorite kohaselt tegelikult üksnes valguse puhast otseminekut.
Veel enam, maagiliseks osutub see, et Merilai romaani poeetiline toime ei põhine mitte niivõrd üksnes kirjelduskeele lihtsal kvalitatiivsel rikkalikkusel – sellel, et need leheküljed on täis leidlikke poeetilisi vinjette, avastuslikke kujundeid, lausejärje peaaegu kadestamisväärset voogu. Pigem põhineb see asjaolul, et mitmekesisuse sedavõrd suurel määral on kummalisel kombel rikastavalt tasalülitav toime. Lõpmatult avastav/loov (kirjeldav/kehtestav?) poeetiline keel hakkab pärast mõnekümne leheküljelist sisselugemist mõjuma tavatult igapäevase, hariliku, harjumuspärasena ning tekitab oma vastavastatud lihtsusega lugejas küsimuse, miks ei võinuks see alati juba (ka igasuguse kirjanduse juures) niimoodi olla. Või õigemini annab vastuse: jah, tegelikult on see juba alati niimoodi olnud, keel võimaldab mulle veel seda ja seda ja sedagi, kompositsioon võimaldab mulle selliseid ja teistsuguseid pöördeid, ning kui ta kõiki neid asju juba võimaldab, siis peab ta võimaldama veel lugematult rohkematki, ka kõike seda, mida selles raamatus otseste tähejärgnevustena kirjas ei ole, ent millele see raamat niisugusena sellegipoolest osutab. (Lisaks hakkas mingil hetkel tekkima veendumus, et oma romaani kõige huvitavamad kohad on Merilai ise ära tsenseerinud, ning vastavad tühikulised kohad romaani tekstis sellistena ka ära tembeldanud.) Leidlik lausestus või sõnakasutus ja sellest otseselt tuletuv kompositsiooniline vabadus ei jäta „Türann Oidipusest” niisiis muljet kui sõnakunstniku meeleheitlikust katsest „üle stiliseerida”, vaid pigem vastupidi. Teos paistab oma printsiibikohase olemisega otsekui üha uuesti üle kinnitavat: jah, see kõik on kah keel, täiesti tavaline, normaalne, kõneletav, kirjutatav (kui ehk võib-olla rohkemat kasutust taganõudev) keel. Keel, millel on võime näidata mulle minu maailma otsekui esimest korda. Ent samas mõjub see mitmekesisus ja esmakordsus jutustajahääle enda rahuliku, mõnulise, pisut muiatuslikugi toimimisviisina: pole olnud midagi igapäevasemat. Sama kehtib tekstivoo „kestuse” üldisel tasandil: kui näiteks tegelased vahetavad teksti kulgemise käigus neid seni iseloomustanud epiteetide mõjul märkamatult nimesid ning need nimed paiskavad omaksvõtu kaudu tegevustiku, dialoogid või üldise mõtiskelu edasi mõnesse uude miljöölisse konteksti, ning niisugune pidevuslik teisenemine toimub kogu romaani vältel, siis on see voog hoolimata lugematutest üleminekutest siiski suurepäraselt kaardistatav ja ei tekita kummalisel kombel mingisugust võõritust.
Ning kas ma jään seda Merilai pakutud igapäevast mitmekesisust ja struktureeritud pidevuslikkust mängult uskuma? Jah, pean tunnistama, jään küll... Kas see provotseerib uusi keeli leiutama? Hea õnne korral kindlasti.

4

Sisulis-temaatilise külje pealt tekib kiusatus tõlgendada „Türann Oidipust” peaaegu sõna-sõnalises võtmes: kirjapandu ei tähenda metafoorse (või mõne muu harjumuspärase) ülekande kaudu ning üksnes hoolika diagnostilise töö tulemusena tuvastatavalt „midagi muud”, mida tekst ise ei sisalda või otse välja ei ütle. Pigem võiks see „tähendada” midagi üsnagi lähedast sellele, mis seal täpselt kirjas on. Aga mida see (omakorda) antud juhul tähendada võiks?
Nii jõuan küsimusteni, mis puudutavad kuningas Oidipuse muumiat. Miks – kui mitte minna „narratiivse võtte” alaliselt kergema vastupanu teed – on ülepea tarvis Oidipus materialiseerida? (Ühtlasi liigitab see liigutus, lõpuni määratlematule abstraktsele või müütilisele ideele vahetu ja metafoorse ülekandeta kehastuse tagamine – Merilai teksti muuhulgas ka ulmekirjanduse valda.) Miks on tarvis ta väljamõeldud aegruumis taasavastada, talle „elav” kehastus tagada, tuua ta nüüdisajale võrdlemisi lähedasse (teoreetilisse) kontiinumisse, et seejärel tema üle arutlema hakata? Miks on vaja luua fiktsionaal-tehnoloogilisi, kuid mängult kindlasti usutavaid seadmeid, et Oidipusega peaaegu vahetult suhelda? Kas ilma selleta pole võimalik temas „selgusele jõuda”? Kas sellega koos on võimalik midagi rohkemat teada saada?
(On tähelepanuväärne, et nii loovad romaanimaailmas valitseva miljöö kaks „vastandlikku jõudu” – ühelt poolt Oidipuse liigagi vahetu ja materiaalne kohalolu, mis võimaldaks kiusatust kompleksi „tõde” justkui vahetult, (reaal)teaduslikult välja selgitada, ning teiselt poolt tema teoreetiline kä(s)itlemine sümpoosioni, s-o akadeemilise pidusöögi-joomingu vormis, mis võib oma olemuselt jäädagi lihtsalt protsessuaalseks ehk lõplike või isegi igasuguste järeldusteta nähtuseks. Nii nagu Oidipusele (või tema kompleksile?) on tagatud materiaalne vorm ja reaalne kohalolu, paistab ka sümpoosionile olevat omistatud mitte ainuüksi sümboolne, vaid ka reaalne tähtsus. Põnevusromaanilikult vandeseltslasliku atmosfääri kaudu skitseerib „Türann Oidipus” äärmiselt kaasakiskuvalt seda, mida iga verinoor humanitaar salamisi ihata võiks: olla intellektuaalne action-spioon, hinnatud ja terav teooria-agent, kes on saladuskatte all hädavajalik niisuguses keskkonnas, kus mõeldul ja öeldul on peaaegu materiaalne mõju või tagajärg.)
Kahtlustaksin, et siin pole siiski tegu püüuga millegi lõpliku või konkreetseni jõuda; pigem kujutab romaanitekst ise oma kogutervikus (ja mitte niivõrd üksikepisoodide järjestikulise jada lõikes) endast kavatsust öelda taas võimalikult otsesõnu välja risomaatiline, kõikjale küündiv ning kultuurilist ja ideoloogilist ruumi valimatult türanniseeriv Oidipus. Võrdkuju on olemuslik-tähenduslik ning kaugel harjumuspärasest metafoorsest ülekandest – sest kas pole nii, et selle elu igapäevastes praktikates, selle maailma kõrgtehnoloogiliselt sisustatud krüptides ja keldrites-alateadvustes suhtleme me türann Oidipusega juba nii või teisiti?

5

„Türann Oidipus” pakub hoolimata oma (loodetavasti üksnes) esmapilgul peadpööritavast poeetikast lugejale siiski sisemiselt koherentset, mõistmiskõlblikku ja atraktiivset maailma, öeldes nõnda midagi ka oma üksikepisoodide mõnulise järjestikuse jada lõikes. Isegi kui see romaan peakski olema „enda jaoks kirjutatud asi” (ja miks ei peaks?), kätkeb see endas peaaegu lugematuid lähenemisteid (nii nagu üks kirjandustekst peakski). Seda teksti kannab vargsi pead tõstnud kirjutamismõnu lakkamatu jaatus: Merilai ei jäta mitte midagi tegemata. Kui nii mõnelgi võiks – olgu siis professionaalsest aukartusest või vaiksest häbelikkusest mõne omaenese mõtte ees – tekkida paljudes kohtades küsimus, kas öelda nüüd välja või mitte, kas kirjutada niimoodi või kuidagi teisiti või üldse mitte, siis Merilai ei lase sellel küsimusel-kõhklusel isegi tekkida: kindlasti öelda, kindlasti kirjutada, anda kõhklematult pidevuslikule kirjapanekuvoolule, mis kaasa kisub, sõita ja surfida väljaütlemise mõnu kõrgel harjal, luua lakkamatult siirdeid endasse ja endast välja, ahmida endasse ümbritsevat ning ahmida end ümbritsevasse, vahest kukkudagi, sukelduda, hoida sügaval tekstivoos (vees?) hinge kinni ning peaaegu uppudagi, kõike ainult selleks, et isegi seal sügaval kümmeldes, martkangurlikult kirjandusest juba täielikult välja langenuna mittetegutsemist, mittekirjutamist mitte tunnistada. Et tõdeda seal seda, mida kunagi tõdes John Donne – „Ükski inimene ei ole saar” – ning lisada siis tasaselt, teadva muigega suunurgas: „Aga meri on lai.”
O.K.?


1. Juhtumisi on Anti, kes selle pealkirja autorsuse allkirjastas, just nimelt Saar.
2. M. Kangur, Cool Hand Look. Vikerkaar, 2008, nr 9, lk 105
3. R. Veidemann, Arne Merilai Trooja hobune koputab usele. Postimees, 30.05.2009

Jaak Tomberg, Vikerkaar 10-11/2009

Rein Veidemann on
näiteks huvi tundnud, „millise kõneaktiga
on „Türann Oidipuse” näol tegemist,
lisaks Alo Jüriloo väidetule, et
meie ees on „romaan kui enneolematu
unenäoline seiklus”?”1
Autor ise viitas oma teksti kirjeldades
küll Goethe Ur-Ei’le, ürglootele,
kus „taas koonduvad, et uuesti alata,
kõik kirjanduslikud stiilid”, kuid minu
meelest ei ole Merilai mitte niivõrd
sulandaja või ühendaja, vaid pigem
monteerija või kokkukuhjaja – sellest
ka tema teksti tükeldatus, killustatus
erinevateks „piltideks” ja stiilideks, vaimukusteks
ja viideteks jne.
Niisiis oskamata (esialgu) seda kõike,
seda paljusust taandada ühele müstilisele
algele või allhoovusele, lähtun alustuseks
hoopis Marina Griðakovast, kelle
sõnul möllavad Merilai hinges „kaks kirge,
poeetiline ja uurimuslik – kokku põrkudes
või koguni teineteisesse takerdudes
moodustavad nad ainulaadse segu”.2
Kõige ilmselgemal ja äärmuslikumal viisil
avaldub Merilai kirglik kahetisus (või
lõhestatus) juba lausete tasandil. Ühed
laused on kuivad, konspektiivsed ja
kõrgintellektuaalsed: „Oraalse faasi
panus edukasse genitaalsusesse ei ole
täielikult mõistetav ilma osutuseta
inkorporatsiooni fantaasiatele ja introjektsiooni
mehhanismile” (lk 197); teised
aga mahlakalt mängulised, kujundlikud
ja jaburalt lapsikud: „Üürgavast ülemlaulust
ümbritsetud, ülenes ülbe ülempreester
ülivalgustet üla-trümoo üska”
(lk 365).
Võtaks esmalt selle nii-öelda uurimusliku
kire ja vaataks, mis sellest laias
laastus sündinud on. Sellest on sündinud
fiktsionaalne lähteolukord ja keskne
tegevusala (sümpoosionile kogunenud
vaimuhiiglased uurimas mõistatuslikku
leidu – Oidipust), sellest on sündinud
see, et teksti on inkorporeeritud nii
kõrg- kui ka vulgaarintellektuaalsed
(kultuuriloolised, psühhoanalüütilised,
tekstoloogilised jne) ekskursid, loengukonspektid
ja skeemid. Sellest on lõppkokkuvõttes
sündinud seegi, et küsimused,
mis Oidipust uurides ühel või teisel
viisil esile kerkivad – kui muidugi hoomata
viitetaustu ja suuta üldistada –, on
meie ajastu intellektuaalsete diskussioonide
kõige olulisemad küsimused, ehk
siis küsimused Tõest ja Teadmisest,
Subjektist ja Substantsist, Võimust ja
Vägivallast, Ihast ja Tähendusest, Identiteedist
ja Teisesusest.
Tajumata taustal neid suuri ja abstraktseid
küsimusi kogu nende problemaatilisuses
– või neid ise sinna „taha”
mõtlemata –, võib kogu romaani uuri-
muslikust eesmärgist („asjas selgusele
jõuda”) jääda üsnagi segaselt struktureeritud
ja küsitav mulje. Või nagu
Jaak Tomberg on osutanud: „mis see
tegelikult on, milles tuleks selgusele
jõuda? kas selles üldse on võimalik selgusele
jõuda? millest – kui üldse – see
võimalik saabunud selgus ära tunda?”3
Just sellest niinimetatud uurimuslikkusest
tulenevalt on Toomas Liiv nimetanud
romaani ka „eruditsioonitekstiks”
ja rõhutanud – ükskõik, kas siis muigamisi
või mitte – selle eeldatavat v a l -
g u s t u s l i k k u aspekti: „Ent vaadelgem
asja sügavamalt, ja kõigepealt
eruditsiooni kõige olulisema funktsiooni
– valgustuslikkuse, õpetamise – positsioonilt.”
4 Siin tekib muidugi õigustatult
küsimus, milline siis sügavamalt
vaadates võiks olla Merilai kui valgustaja
või õpetaja positsioon (mida või
mis mõttes ta ikkagi valgustab?), kuid
jätan selle hetkel vastamata, et jätkata
Liivi sõnadega: „Merilai mängib eruditsiooniga.
Tema küsimus igale lugejale
on: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa
oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu,
antiiki, eesti kirjandust jne?”5
Seesugusel viisil mõistetud mäng
(lugejate) eruditsiooniga näib esmapilgul
viitavat sellele, et „Türann Oidipuse”
ideaalseks nautijaks võiks olla
ainult erudeeritud lugeja (eelteadmiste
puudumisel lugeja lihtsalt frustreerub),
kuid ma osutaksin siin kohe ka teisele
võimalusele, mis eelmist mitte ei välista,
vaid täiendab: seda teost saab – või
tulebki – nautida e r u d i t s i o o n i s t
h o o l i m a t a; ja võib arvata, et see
ülesanne võib osutuda veelgi keerulisemaks
või nõudlikumaks, kui seda on
teose nautimine eruditsiooni (eelteadmiste)
olemasoluta.
Niisiis, minu meelest võib „Türann
Oidipus” osutuda pähkliks, kuigi erinevatel
põhjustel, nii võhikutele kui ka
asjatundjatele. Jätan siin hetkel täpsustamata,
miks ma just nii arvan, ja
kutsun teid mõtisklema kõige olulisemate
mõistete üle, mille abil seda teost
on iseloomustatud: mäng, mängulisus.
Mäng on teadagi väga mugav mõiste
ja ühtlasi ka äärmiselt kahtlane – liiga
lõdva kummiga, litsakas. Iga segasena,
eriti kunstikavatsuslikult segasena
mõjuva teksti puhul on lihtne öelda, et
see on mäng (sürrealistlik mäng, postmodernistlik
mäng vms) – või et autor
mängib sõnadega (ideedega, kujunditega,
lugejatega, eruditsiooniga jne) – ja
seejuures võib ette manada rahuloleva
näo, nagu oleks sellega kogu asi paika
pandud, kõik ära öeldud, kõigile küsimustele
vastatud või õigemini kõik edasised
küsimused mõttetuks muudetud.
Kuid just mäng kõik küsimused või
küsitavused algatabki: Ahah, mäng!
Selge! Aga: miks mäng?, mis mõttes
mäng? mille nimel mäng?, kas lihtsalt
niisama mäng?!
Tundub nii, et kuivõrd mäng on meie
olemise tuum,6 muudab ta meid mõtlejatena
abituks, kaitsetuks: mängus on
midagi püha ja puutumatut ja see, mis
kehtib mängust võrsunud nalja puhul –
naljast kas saadakse aru või mitte, aga
nalja üle ei arutleta –, kehtib veelgi
enam mängu enda puhul: mängu ei torgita,
ei lahata, mängust ei mõelda üle,
veel parem, ei mõelda üldse, sest mängule
kas andutakse või mitte.
Paradoksaalselt mõjub mängu mõiste
rakendamine sageli mõttetult ja pealiskaudselt
just selle tõttu, et kultuuriinimeste
ja mõtlejatena ei söanda me
otseselt tungida mängu varjatud (tsenseeritud,
kultuuriliselt väärtustamata)
tõeni – tõeni, et (sõna)mängust tulenev
mõnu juurdub infantiilses „mõttetuse
vabastamises köidikutest”.7 Ma juba
aiman, millist protesti see väide paljudes
lugejates tekitab – ja õigusega!
Kultuuriinimese jaoks ei ole patusemat
mõnu kui mõttetusest tulenev mõnu ja
ta aju töötab alati intellektualiseerimise,
ratsionaliseerimise (ehk alibi) otsimise
kallal (minu kui täiskasvanud inimese
lugemismõnu lihtsalt ei saa olla
mõttetusest kantud).
Pangem näiteks tähele, et Griðakova
jõuab kokkuvõttes küll Merilai teksti
vabastava – millest vabastava? – mõjuni,
kuid mitte enne, kui on kuulutanud
teose harukordselt intellektuaalseks
kirjutuseks: „Tegemist on omapärase,
eesti kirjanduses rariteetse intellektuaalse
kirjutusega. Soovitus „las lennata”
vastab lugeja seesmisele tundele –
tekst mõjub vabastavalt.”8 On ju selge,
et Merilai tekst ei mõju vabastavalt
mitte harukordse intellektuaalsuse tõttu
– intellektuaalsus ei vabasta, intellektuaalsus
t ü r a n n i s e e r i b, kohustab
ja küsitleb, surudes lugeja nurka:
oled sa ikka intellektuaal? –, vaid ikkagi
seetõttu, et pakub lugejale harukordse
võimaluse intellektuaalse tulevärgi
kattevarjus nautida mängu hämarustes
mõistuse töö tühistumist ja… naerda.
Niisiis ei ole „Türann Oidipus” mitte
lihtsalt (või ainult) türanlik „eruditsioonitekst”,
nagu Liiv väitis, ta on ka (või
eelkõige) vabastav e r u d i t s i o o n i
k o m ö ö d i a.
Teost mõttega lugedes peaksime
varem või hiljem hakkama taipama
Henri Bergsoni sõnade tähendust teoses
„Naer: essee koomika tähendusest”:
„Käia läbi pikk tee selleks, et teadmatult
algpunkti tagasi jõuda, tähendab
teha suur jõupingutus olematu tulemuse
nimel.”9 Usun, et üks osa vaimuinimestest
ei pruugi lugedes selliseks koomiliseks
(olematuks) tulemuseks siiski
valmis olla või sellega leppida, neil võib
tekkida kiusatus otsida „tulemust”
sealt, kus seda ei ole, s.t teksti üle tõlgendada
või hakata lõppkokkuvõttes
kahtlema iseenda intellektuaalses võimekuses.
„Mis kõneaktiga ikkagi tegu on?”
uuris Veidemann autorilt, sest ei või ju
olla, et tegu on nelisada lehekülge kestva
koomilise (kõne)aktiga, mängu ja
absurdiga.
Otsetee mõttetuselõksu on aga sillutatud
heade kavatsustega seda lõksu
vältida: hakka kangast (tekstuuri)
harutama ja sasipundar on käes… Ja
pealegi tundub, et oleme hakanud
kahtlema koomika tõsiseltvõetavuses,
s.t tema kirjanduslikus väärtuses –
miks? Ehk seepärast, et tõsiseltvõetavad
asjad on muutunud tänapäeval tõeliselt
defitsiitseks, irvitamist ja irvitamisväärset
on kõik kohad täis.
Kuid naaskem väite juurde, et Merilai
hinges möllavad kaks kirge: uurimuslik
kirg, mida määratlesin – türanniseeriva
(kohustava ja küsitleva) eruditsioonikirena,
ja poeetiline kirg, mida
ma küll otseselt ei määratlenud, kuid
nagu hea lugeja isegi taipas, ei ole
poeetiline kirg oma fundamentaalsel
kujul mitte midagi muud kui v a b a s -
t a v mä n g u k i r g.10
Kui nüüd küsida, kumba enam,
kumba vähem, siis tahaks kohe öelda,
et Merilai mängulis-poeetiline kirg
kehtestab end romaanis täielikult tema
uurimusliku eruditsioonikire üle. Selleks
see romaan ju kirjutatud ongi, ja
kes seda ei adu, satub lugejana lõputusse
lõksu. Kuid enne kui Merilai lõplikult
vabastajaks kuulutada, juhin tähelepanu
asjaolule, et tema teksti poeetilisus
kehtestab end uurimuslikkuse
üle just nimelt n a l j a n a ja nali –
nagu Freud on näidanud11 – ei ole
kunagi nii süütu või nii vaba türanniast,
kui see end paista laseb: isegi
absurdinali ei ole eesmärk iseeneses,
nali on naljategija enesekehtestus,
tema üleolek, tema võim nii nalja kuulajate
(lugejate) kui ka nalja objektide
(nähtuste, ideede, tähenduste) üle.
Võiks koguni öelda, et ükski türannia
ei ole ahvatlevam ja pealetükkivam kui
nalja türannia, ükski sundus ei ahista
meid kavalamalt ja vägivaldsemalt kui
naeru sundus. Noppisin romaani algusesse
– võtmelisse positsiooni – paigutatud
Dionysose ja Apolloni kahekõnest
välja kaks selles suhtes eriti võtmelist
lauset – „Üleolekutunne on kõige alus.”
ja „Naerda peab ju ka saama!” (lk 16) –
ning surun nad nüüd kokku ühte jumalikku
(või isandlikku) loomisakti defineerivasse
vormelisse: kõige aluseks on
nalja kaudu saavutatud üleolekutunne.
Niisiis olen lõpuks jõudnud ka ise
millegi aluselise sõnastamiseni, kuid
aja, ruumi ja süvenemisvõime puudumise
tõttu osutan siin oma sõnade kinnituseks
vaid ühele fundamentaalsele,
kõiki teksti tasandeid hõlmavale koomikavõttele:
tegelaskujude i n f a n t i -
l i s e e r i m i s e l e ja vaimu (või intellekti)
m a d a l d a m i s e l e tänu keha
(või vormi) rõhutamisele. Võimaluse
ainesest mängulis-poeetiliselt üle olla
pakuks kirjutajale muidugi ka risti
vastupidise suundumuse järgimine –
keha ülendamine ja vormi hingestamine
tänu vaimu või intellekti rõhutamisele
–, kuid siis oleks tulemus olnud
kas spirituaalne või õudusromaan või
lihtsalt puhas luule.
Mis puutub infantiliseerimisse, siis
ühest küljest (n-ö intellektuaalses plaanis)
on sümpoosionile saabunud tegelaskujud,
freudist Siegfried, trotskist
Leopardo ja feministlik filosoof Bellevue,
küll justkui kõrgintellektuaalid ja
oma ala väidetavad spetsialistid – kelle
mõttelisteks prototüüpideks on Freud,
Trotski ja de Beauvoir –, kuid teisalt on
käitumuslikus või väljenduslikus plaanis
neid kujutatud infantiilsete toladena,
täielike napakatena, kes kohati
kipuvad sarnanema lausa Tipi ja Täpiga
mingis erakordselt totras lastetükis:
„ „Vaat kui lahke Mõmmsen!” rõõmustas
Pilla-Palla nagu laps ning asetas pihu
kookoni marlist niudevööle. „Mina
õnnistan sind, oo rändaja mullamutt!
Soovin sulle pikki käike ja priskeid
usse Hadese urgudes! Saagu sinna
Oidipuse muuseum! Ziggi ja Liggi –
ütelge teie ka oma soovid!” ” (lk 117).
„Kohe kui kerkivad üles kehamured,
on karta koomika sisseimbumist”,12 on
väitnud Bergson ja eks paku Merilai
noid koomilisi kehamuresid – või laiemalt:
vaimu madaldavat k e h a l i s u s t
k u i s e l l i s t – samuti ette ja taha,
toon vaid paar suhteliselt leebet näidet
lausetest, mis tegelasi kuidagi tobedatena
paista lasevad: „Bellevue oimles
Almirena aaria ja roosiveinipudeli kaisus
ning laskis pisarakestel oma rindadele
tilksuda” (lk 285); „Kõneleja matsutas
mõtlikult mokki ja latsutas pikka
keelt, just kui oleks ta ise veis” (lk 306);
„Ohkega vajutas sopsus Siegfried ishiases
istmikunärvi krüpti tugitooli pehmesse
pardipessa” (lk 344).
Väidan niisiis seda, et „Türann Oidipuses”
on nii keelelisel kui ka kujutluslikul
(nii tähistaja kui ka tähistatava)
tasandil olemas kõik see, mida Bergson
koomika puhul otsis ja otsustavaks
pidas: „vorm, mis tahab valitseda sisu
üle” ja „keha, mis norib vaimu kallal,
keha, mis muutub vaimust tähtsamaks”.
13 Ja lähtudes veel ühest Bergsoni
tabavast vormelist – „me naerame
alati, kui inimisik jätab meile endast
mulje kui asjast”14 –, tuleks väita sedagi,
et vaimu madaldava kehalisuse ülimaks
kandjaks või kehastajaks romaanis
ei ole keegi muu kui kogu uurimiskire
põhjus ja keskpunkt, auväärt
Oidipus ise. Funktsioneerides vaimsel
tasandil küll erinevaid diskursusi kokku
teppiva isandtähistajana, on ta
asjastatud kujul vaid üks kahtlase
identiteediga seenjas ollus, elusa ja eluta
vahelises alas paiknev õõvastav
muumia, mida sümpoosionil töödeldakse
(elektriliselt, keemiliselt jne), kombatakse,
näperdatakse ja lõpuks koguni
loobitakse nagu mõnd kaltsunukku või
pampu. Ja on ütlematagi selge, et Oidipuse
materiaalsete jäänuste kallal toime
pandud jämedakoelised manipulatsioonid
peegeldavad madaldavalt ja
naeruvääristavalt Oidipusest kui „nihkuvast”
ja mitmetahulisest vaimsest
probleemist lähtuvaid kõrgintellektuaalseid
(ajaloolisi, psühhoanalüütilisi,
lingvistilisi jne) arutlusi. Miks see nii
mõnusalt või vabastavalt mõjub, miks
see naljakas on? Eks me hakka ju ikka
mõnd asja lõpuks ärritunult jalaga
taguma (näiteks lapsepõlves jalgratast),
kui me ta parandamise eesmärgil
(või lihtsalt uurimuslikust kirest)
juppideks oleme lammutanud, aga
tagasi kokku ei oska panna.
Nii on (varjatult) ka Merilai romaanis:
masohhistlikud enesepiitsutused
vaimupõllul ja frustreeriv allajäämine
isandale (Oidipusele kui isandtähistajale
ja intellektuaalsete probleemide sümboliseerijale)
leiavad vabastava lahenduse
Oidipuse kui asja (kui teadmiste ja
tõe türanniat sümboliseeriva „nuku”)
sadistlikus füüsilises karistamises.
Psühhoanalüütiliselt võttes on igatahes
üsnagi tõenäoline, et naeruvääristades
Oidipust ja kogu toda „intellektuaalide”
kampa – nali nimelt „topeldab füüsilise
naeruväärsuse ametialase naeruväärsusega”
15 –, on poeet Merilai saanud
mõnusalt ja karistamatult (sublimeerides,
meile mängurina nalja tehes ja
meid ühtlasi lollitades) välja elada nii
mõnegi pikkade uurija-aastate jooksul
kuhjunud intellektuaalse frustratsiooni
ja ängistuse.
Romaani kirjutades on tal õnnestunud
kõik kahtlused või läbikukkumised
teel tõeni (antud juhul siis tõeni Oidipusest)
muuta tragöödia asemel komöödiaks,
kuivõrd komöödiates pühitsetakse
ja nauditakse seda, mille eest tragöödiates
piinatakse ja karistatakse –
meie piiratust inimestena, mõtlejatena,
tõe otsijatena.
Kokkuvõttes tulekski öelda, et säärase
lõhestatuse väljaelamiseks (või läbimängimiseks)
ei olekski Merilai saanud
valida paremat objekti, kui seda on
Oidipus: Oidipus paradigmaatilise
mõistatajana ja traagilise tõeleidjana
ning Oidipus paradigmaatilise „pimesiku”
ja naeruväärse läbikukkujana…
nagu me kõik.

1 R. Ve i d e m a n n, Arne Merilai Trooja
hobune koputab uksele. – Päevaleht 30. V
2009.
2 M. G r i ð a k o v a, Oidipus ei ole ragisev,
kustuv plaat aegade grammofonis! – Sirp
28. V 2009.
3 J. To m b e r g, Ükski inimene ei ole
saar. Aga meri on lai. – Vikerkaar 2009, nr
10−11, lk 158–162.
4 T. L i i v, Arne Merilai peened mängud
eruditsiooniga. – Päevaleht 3. VI 2009.
5 T. L i i v, Arne Merilai peened mängud
eruditsiooniga.
6 Vt selle kohta täpsemalt: J. A d a m -
s o n, Meie olemise tuumast. – Vikerkaar
2009, nr 1–2, lk 78–89.
7 Freudi järgi on mängu elementaarseks
eesmärgiks „ammutada sõnade ja mõtete
vabast kasutamisest naudingut” ja ta on
kirjutanud lapse kohta: „See nauding keelatakse
tal aegapidi ära, kuni talle jäävad
lubatuks vaid mõttekad sõnaühendused.
[---] Kriitika rõhub.... ja puberteediaega ulatuva
õppimisperioodi lõpuks on see nii suureks
kasvanud, et „vabastava mõttevabaduse”
nauding julgeb harva otseselt väljenduda.”
– Vt S. F r e u d, Nali ja selle seos
teadvustamatusega. Tlk M. Tarvas. Tallinn:
Tänapäev, 2008, lk 149, 163.
8 M. G r i ð a k o v a, Oidipus ei ole ragisev,
kustuv plaat aegade grammofonis!
9 H. B e r g s o n, Naer: essee koomika
tähendusest. Tlk M. Ott. Tartu: Ilmamaa,
2009, lk 60.
10 Primaarse mängusoovi rahuldamise
kõrgemaks (sotsiaalseks) vormiks ei ole mitte
ainult nali, vaid ka igasugune esteetiline
tegevus või kujutlus. Vt sellest: S. F r e u d,
Nali ja selle seos teadvustamatusega,
lk 113.
11 „Seal, kus nali ei ole eesmärk iseeneses,
s.t ta ei ole süütu, asub ta vaid kahe tendentsi
teenistuses, mida saab ühendada ühe
vaatepunkti alla; ta on kas vaenulik nali
(mis teenib agressiooni, satiiri, tõrjumist)
või rõve nali (mis teenib paljastamist).”
Vt S. F r e u d, Nali ja selle seos teadvustamatusega,
lk 114.
12 H. B e r g s o n, Naer: essee koomika
tähendusest, lk 40.
RAAMATUID 3-10_Layout 1 02.03.10 12:26 Page 222
13 H. B e r g s o n, Naer: essee koomika
tähendusest, lk 42.
14 H. B e r g s o n, Naer: essee koomika
tähendusest, lk 43.
15 H. B e r g s o n, Naer: essee koomika
tähendusest, lk 42.
RAAMATUID 3-10_Layout 1 02.03.10 12:26 Page 223


Jaanus Adamson, Keel ja Kirjandus nr 3, 2010

Kõik see on bluff ning tegelikult sisaldubki kogu raa­matu süþee mainitud resümees. Kui mõned üksikud pikantsed stseenid välja arvata (ei puudu ka anaalseks), on Merilai romaan üks lõputu veniv süm­poosion, mis on küll ülimalt eru­dee­ritud, kuid tüütav ja kurnav. Raa­matul on mitmeid huvitavaid kvali­tee­te — nendest edaspidi, kuid süþee on keelelis-teoreetilise tulevärgi käigus vaes­lapse rolli jäänud. Raske öelda, kas sellise efekti saavutamine on autori taot­luslik akt, mis peab otsustavalt kee­lama lugejat fiktsiooni sisse ela­mast, viima teda keele enese piiridele. Mul­le tundub, et ei ole, igatahes ei üri­ta Merilai kirjutada tähendusest keel­duvat naudinguteksti Barthes’i mõt­tes.1 Karnevalilaadne kirjeldus, kee­leliste kalambuuride, tsitaatide ja as­sotsiatsioonide tulevärk ning Oidi­pu­se müüdi pidev ümbertõlgendamine vii­­tavad sellele, et Merilai üritab kir­ju­tada säravalt kulgevat ja kaasa­haa­ra­vatmõnuteksti — kui nii, siis selles plaa­nis on romaan läbi kukkunud. „Tü­rann Oidipus” ei kõlba mitte min­gil juhul suviseks rannakirjanduseks, vaid peab otsemaid jõudma kir­jan­dus­teoreetiku töölauale — tõlgendus­ob­jek­tina on raamat tõeline varasalv. Me­rilai viljeleb oma romaanis säärast mit­mekihilise fabuleerimise stiili, mille kuul­saimaks verstapostiks võib pidada Um­berto Eco „Roosi nime”, kuid vii­ma­ne on lisaks kõigele ka põnev — eri­nevalt „Türann Oidipusest”. Siiski peab tegema ühe hüpoteetilise reser­va­tsiooni: kui Merilai salajaseks ees­märgiks on siiski olnud kuhjata fikt­siooni abil üksteise otsa kujundeid, ku­niks keel plahvatab, tähenduslik tervik hajub,2 siis on autori eesmärk täitunud. Tema romaan on keele kurnaja, selle lu­gemine tekitab tohutut väsimust.

Kui romaani sündmustikust dis­tant­seeruda ning vaadata teost teatud eks­perimendina, siis võib siit leida kaks hu­vitavat tasandit. Kõigepealt tuleb esile tõsta ülimalt virtuoosset keelelise kom­bineerimise oskust. Merilai kom­bi­neerib läbivalt ja ohjeldamatult kõrg­kultuurilist argood kalambuuridega, parafraasidega, hüperboolidega, sekka viskab kamaluga alliteratsiooni ja vähem võru keelt. Tagakaane-kriitik Indrek Hirv on seda romaani juba võr­rel­nud luulega, Hasso Krullilt terminit lae­nates võib raamatut nimetada kee­le­luulest koosnevaks tekstiks. Krull ni­me­tab Kalju Kruusat arvustades kee­le­luuleks „väikevormis tekste, mis ju­hivad lakkamatult tähelepanu kee­le­lisele väljendusele ning mille sisu ongi — vähemalt osaliselt — keelest ene­sest tuletatud.”3 Kui väikevormi klau­sel kõrvale jätta, iseloomustab see mää­ratlus väga täpselt Merilai ro­maa­ni — siin ei kirjeldata olukordi ja ini­mesi sel­lepärast, et romaani loogika se­da nõuab, vaid selleks, et kujund või vai­mu­kus saaksid esile tulla. Mõnikord on tabav ja naljakas, kuid säärase suur­vormi puhul jällegi tüütav ja kurnav. Mulle tundub, et kui Merilai panus­ta­nuks ainult keelele, saanuks sellest ma­terjalist kokku hea tiheda proosa­poeemi — kui mahtu umbes neli kor­da kärpida.

Teise tugeva tornina keelemängude kõrval kõrgub teoses teoreetilis-ek­sis­tent­siaalne tasand. See, et sümpoo­sio­ni käivitab just Oidipuse muumia, po­le mõistagi juhuslik. Vaidlustes Oidi­puse müüdi üle avaneb romaanis kogu inim­olemise sügavik: seksuaalsus ja me­he-naise suhe, müüdilisuse tähen­dus eksistentsis, sotsiaalsed suhted — loe siis tõsimeeli või paroodiaga poo­leks. Karnevaliseeritud keeles põr­ku­vad omavahel psühhoanalüütiline, mark­sistlik ning feministlik diskursus ja siin pole haltuurat tehtud, vaidlused on tõesti põnevad ja sügavad. Siiski jääb segaseks säärase teoreetilise tule­värgi adressaat — võhikule sisseju­ha­tuseks on see liiga keeruline, spetsia­listile jällegi kõik teada-tuntud. Küllap tuleb siit otsida siiski paroodilist või teooria vaibutamise koodi. Lugemis­mõnu seisukohalt olnuks mõistagi pas­likum, kui saanuks teooriamassiive sünd­mustiku sisse peita, selmet muud­kui heietada.

Mida öelda kokkuvõtteks? Romaan si­saldab paljutki: on säravat keele val­damist, on eruditsiooni, on ekspe­ri­men­teerimist. Aga midagi on ikka puu­du. Kui meenutame, et romaan keer­leb karussellina Oidipuse komp­leksi ümber, siis kuidas ilma puudu­olekuta saakski?


1 Vt.: R. Barthes, Tekstimõnu. „Varrak”, 2007.

2 Selliselt tõlgendab fiktsiooniloomet Michel Foucault, vt.: M. Foucault, M. Blanchot, The Thought from Outside. New York, 1990, lk. 23.

3 H. Krull, Leiva-saia suutra nüüd ka eesti keeles. Rmt.: H. Krull, Paljusus ja ainulisus. Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk. 145.

Leo Luks, Looming nr 8/2010

Pärast raamatu läbi lugemist tundub ikka uskumatu, et see oligi 400 lehekülge teksti stiilis „Viu vaikis vopsu puudusel, nagu ütleb kipu-kõpu-järgne patafüüsiline poeet.” (lk 319) Romaani tagakaanel tsiteeritud ekspertidest leiab Viivi Luik, et selletaolised (mängulised) tekstid eestikeelses kirjanduses peaaegu puuduvad. „Türann Oidipus” sisaldab suurt hulka intellektuaalset dialoogi, filosoofiat, teadust, psühholoogiat ja huumorit, samuti loengukonspekte, muumia mõtteid, mida vahendab elavaile keerukas tehnoloogia, monolooge-loenguid feminismi, marksismi, aga ka flatuse jpm teemadel, jumalate dialooge, astronoom Cristopher Claviuse nägemusi jne. See kõik on kirja pandud rikkalikus, lausa üle võlli poeetilises eesti keeles, mistõttu Andres Ehin on teost määratlenud romeemina (romaan+poeem) ja Rein Veidemann leidnud, et raamat „pakub pidu neile, kes ikka veel usuvad eesti keele meeletutesse väljendusvõimalustesse”. Väikseks lisanduseks, et “Türann Oidipus” peaks ka uskmatud ümber veenma.

Arne Merilai ei alahinda oma lugejat, teos pakub intellektuaalset väljakutset pea igaühele. Toomas Liivi arvates on see eruditsioonitekt (või eruditsioonitest? – Kronotoop), mis esitab lugejale küsimused: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne? Jaanus Adamson on Liivi äärmuslikkusele oma põnevas blogisissekandes juba vastanud: rõhutanud mängu tähtsust ning viidanud ohule teksti liig tõsiselt võttes lugemisnaudingust ilma jääda. Tõepoolest, põhjalikud taustteadmised muudavad teose kindlasti säravamaks, kuid loo tõeline võlu on absurd, mis ümbritseb kogu tegevustikku, kaasaarvatud intellektuaalset dialoogi. Tegelased on heas mõttes naeruväärsed oma ala friigid, Oidipuse muumia grillitakse ära ja isegi vägistamisstseen on nii jaburalt kirja pandud, et kisub rängast vastupanust hoolimata suunurgad ülespoole. Siinjuures tasub üldse ära märkida, kui osavalt suudab autor hoida tasakaalu musta huumori ja labasuse vahelisel õhukesel piiril: kohe, kui hakkab tekkima käest ära minemise tunne, tõmmatakse teema joone peale tagasi.

Teose ideestikku, uurimist ja mängu, müüti ja tegelikkust, võimu ja seksuaalsust ning muid filosoofilisi probleeme on teised kirjutajad juba päris põhjalikult käsitlenud. Tooks siinkohal eraldi välja ühe vormilise võlu: antiigi ja eesti kultuuri sümbolite ning metafooride häirimatu koosesinemise ja võrdväärse kohtlemise. Kuigi eesti väljendid tunduvad tihti harjumatuse tõttu pigem naljakad, on need ometi teksti paigutatud väga tabavalt, eriti kuna eestlastest ega Eestist vähemalt otsesõnu teoses juttu ei ole.
Ootamatust kohast regilauluvormi või filmiklassikaviite leidmine tekitab erilist mänguhasarti tagakaaneni ja isu uute intrigeerivate lugude järele.

Rehi pekstud ja terad salve! La Vittoria! (lk 285)

Muidugi, maailma pudrupada podiseb omasoodu, seda ei saa korraldada. Aga leemekulpi peab keegi liigutama, et rokk põhja ei kõrbe. Ning maitseaineid tuleb lisada, et õieti süüa kõlbab. (lk 266)

Sinna vangistas Zeus nii vaenulikke jumalaid kui ka surelikke jumalateotajaid, nagu mässulised titaanid, viinavaras Tantalos ja hull kivipallur Sisyphos. (lk 267)



kronotoop.blogspot.com