Kes on saanud tunda, anda saab
Doris Kareva luule pürgimus ulatub sageli ka tähenduste taha ja omandab kordusetagi mantraliku puhtuse, tõdeb Mihkel Kaevats.
Mäletan veel hästi, kuidas paljusid nüüd “Dekas”uuesti ilmunud luuletusi lugesin pühendumusega umbes üheksa-kümme aastat tagasi. Kareva on nende väga väheste autorite hulgas, kelle luuletused tekitasid minus kiindumuse luule vastu; nad lõid kajavama tunnetuse olemisest ja armastusest. Nad ehmatasid keelt ja tõid aukartuse luule ees.
Toovad nüüdki “Dekas”. Suurem osa luuletusi on mu riiuleil nagunii olemas – kogudes, mida Kareval endalgi kõiki enam ei ole –, aga “Deka” annab põhjuse luuletusi uue pilguga lugeda.
Kokkuvõtlikumalt ja mõneski mõttes olemuslikumalt kui varem joonistub koondkogus välja luuletaja tee ja truudus kirjutatule. Luuletuste keeletäpsus ja puhtus, puhtuse taotlemine nii olemises, armastuses kui keeles õilistavad (eesti) luulet kui kunsti.
Eelkõige keel on see, millesse Kareva on pannud kogu oma armastuse ja jõu, kogu oma luuletajaolemuse; see ei ole oma vormikindluses raskepärane, vaid otsib pidevalt kõige peenemaid ja olemuslikumaid nüansse. Võib küll ju arutleda (nagu seda on tehtud), kas need marmorisse, batisti ja sinitaevasse rüütatud luuletused, nende suurejoonelisus, allegoorilisus ja hõlmavad, kohati äärmuslikud üldistused ei ole “liiga luulelised”. Aga selline mõttekäik eirab Kareva kutsumust, tema võetud ülesannet eesti luules: kanda eristuvat tunnetust keelest ja peenetundelisusest, lihvida oma aforistlikult puhtaid väljendusi viimseni ja tuua neis esile värskus. Tema pürgimus ulatub sageli ka tähenduste taha, omandab kordusetagi mantraliku puhtuse. Just need omadused teevad tema luule paremiku püsiväärtuslikuks. Ja muudavad Kareva isiklikult lähedaseks ka neile, kes pole temaga kunagi kohtunud.
Kareva on ise öelnud, et kõige tähtsam aeg tema elust on keskkooliaeg. Selle nooruslikkusel, naiivsuselgi on “Dekas”, milles luuletusi aastaist 1975 kuni 2007, üsna suur osa. “Dekat” lugedes paistab eriti silma, et Kareva hilisemad luuletused, kuigi selgelt eristuvad, ei erine oma essentsis varaseist: nende pürgimus ulatamisele on jäänud sarnaseks. “Deka” seob luuletaja otsingud lugeja jaoks ühte, annab neile ühised kaaned. Asko Künnapi purpursametine köide ja puhtad stiliseeritud tunnustähed raamivad “Deka” hõlmavuse suurepäraselt.
Olen sageli imetlenud tema oskust olla ka vestluses empaatiline, asjade mitmekülgsust väljendav ja täpne. Eriti meenub mulle siinkohal intervjuu, mille tegin Dorisega paar aastat tagasi koolitöö jaoks Juhan Viidingust: pärast linti üle kuulates ei olnud vaja teksti paberile kohandada. Doris rääkis Viidingu krutskilugusid, tegi dünaamilisi üldistusi ja oli ka irooniline, kui mõni mu küsimus oli liiga suunav. Eelkõige aga iseloomustas tema meenutusi Juhanist rikkalikult väljendatud elusus ja muhedus.
Dorise, ikkagi seltskondliku inimese, olek on puhastatud kõiksugu suhtlemismürast, tema laused pühendumusega, oma tuumani jõudmises algupärased aforismid. Ja samas on neis inimlikku lihtsust ja vaba mõtlemisega inimese jõudu. Ta hoiab veidi vanamoodsat väärikust, mis tänapäeva Eestis tundub peaaegu ebamaine. Doris võib olla rabavalt aus, väljendades seda keeletundliku inimesena nõtkelt. Aga mis kõige olulisem: oma luulearmastuses on ta püsiv ja sisukas.
Kareva kehastab seda, mida ta kirjutab, mida on kirjutanud. Kuigi ta on samuti aeg-ajalt võidelnud suure “poetessi” kujundi vastu, sobib ta oma luuletustega kokku, sobib poetessiks.
Oma lugeja jaoks on ta nähtav: tema isiksus annab luuletustele keha. Tema esseed ja arvamusartiklid räägivad rõhutatult karevaliku häälega ja on igapäeva-ajakirjanduse saginas puhtuse ja sügavamate inimväärtuste väljendajaiks.
Kareva kannab järjepidevust, võib-olla isegi rohkem kui ükski teine elav Eesti luuletaja, umbse aja suure luule ja tänapäeva vahel. Niivõrd katkematu on see niit, mis viib Nimetuni. Karevalik luuletus on läbi kõikide muundumiste ikka põhialustes sarnane ja selle tunneb ära. Kareva hoiab luule avarust, kohas, kus paljud teised enam ei julge.
Mihkel Kaevats, Eesti Ekspress 13.03.2009
Loe edasi
Imestus ei lakka
Juubilar Doris Karevaga, kellelt ilmus ligi 300 luuletusega valikkogu, kõneles tema elust ja luulest Kalev Kesküla.
Mida kujutab endast sel nädalal ilmuv valikkogu?
“Deka” on kümnest osast koosnev valikkogu. Ligi kolmesajast luuletusest mitmed pole seni ilmunud ja mu varased luulekogud on ammu haihtunud. Et mul ka endal neid enam alles pole, võtsin korduvaid etteheiteid kuulda ja panin kokku tänasest elutundest lähtuva, valdavalt tagasivaatliku valiku.
Millal oli parim aeg sinu elus?
Parim aeg elus oli ehk keskkooliaeg. See oli väga intensiivne, kõige kogemise ja tegemise aeg, erakordsed isiksused ümberringi, tõeline elukool.
Ülikooliaeg oli hoopis raskem, kuna sattusin õige pea liivaterana julgeoleku hammasrataste vahele. Õpinguid jätkata oli võimatu, samuti elada Tallinna kodus – neil aastatel olin pidevalt liikvel, teadmata ette järgmist päeva või ööd, hambahari alati käekotis.
Erakordselt köitev on olnud jälgida laste kasvamist, kasvades koos nendega. Samas on olevik, kui tahes raske aeg, alati haarav ja täiuslik – kui ka kibe, siis kirgas ja ülev kogemus.
Oled luuletamise kõrval pidanud ka kogu aeg ameteid – töötanud viimased 16 aasta UNESCO Eesti esinduses, vahepeal samal ajal ka Sirbis.
Mul on olnud õnne töötada koos väga sisukate inimestega, täiuslikus üksmeeles. Sirp kui omaaegne resistance’i kants ja UNESCO kui loovate võimaluste pulbitsev läte on mõlemad minu jaoks palju tähendanud. Viimase puhul on kahju, et mitmedki suurepärased algatused, tänuväärsed võimalused Eestile hädavajaliku arengu jaoks kasutamata jäid, kuna riik ei ole leidnud selleks suutlikkust. Praeguseks on Kultuuriministeerium küll hakanud asjast aimu saama ja leidnud üllatavalt ka vahendeid. Nii et sustainable development, mis kuusteist aastat meie imeväikese ja endast kõik andva inimühenduse jaoks oli sunnitult säästev areng, loodetavasti jätkub – jätkusuutliku arenguga.
Oled aidanud paljusid noori inimesi, andnud neile nõu nende kirjanikuteel. Kas sul on retsept, kuidas noorest lootustandvast talendist lihvida kirjanduslikku briljanti?
Olen omal ajal tegelnud natuke tõsisemalt kividega. Enamik neist läbivad teel inimmaailma happelise lihvimiskasti, kaotades teravad nurgad ja omandades voolujoonelise kuju, mis võimaldab kivi omadustel, tema eripärasel ilul selgemalt esile tõusta. Samas on olemas ka teistsugune, range ja ohverdust nõudev lihv, mis teemandist teeb briljandi, võimaldab puhtal mäekristallil, rubiinil, safiiril, smaragdil pillata pimestavaid helke, mängida valgusega. Minule meenub siinkohal näiteks Paganini.
Paljud noored tajuvad, et elu on mujal. Et Eesti vaimne ja poliitiline kliima ning väikeriigi võimalused ei vääri neid. Mida neile vastata? On sul mingit lohutust või seletust?
Neile, kes leiavad, et väikeriigi võimalused neid ei vääri, oskan soovitada vaid siit lahkumist.
Vähemalt Eesti vaimse, kui mitte poliitilise kliima osas on aga igaühel võimalus sõna sekka öelda. Ja on võimalus, et see sõna lohutab, äratab, toetab teisi, kes samamoodi on segaduses ja toimuvast häiritud. Mitte seljatagune anonüümne sõim, vaid selge seisukohavõtt, püüd mõista ja mõistetud saada peaks toimima puhastavalt.
Oled osalenud paljudel kirjandusüritustel. Mida on sealsed ülesastumised sulle andnud?
Kolmkümmend aastat kirjanduslikke esinemisi ja kohtumisi Eestis ja maailmas on andnud niihästi poeetilist kui ka elukogemust. Tahaks loota, et ka oskuse tõelist luulet ära tunda.
Millest peaks kõnelema see uus luule, millel oleks eeldus saada taas üldloetavaks või oluliseks? Nagu Viiding, Runnel, Kareva kunagi?
Luule kõneleb alati ühest ja samast, teda mingeisse reegleisse suruda oleks liiast. Mida sügavamalt isiklik, seda avarama tähendusega. Mida keskendatuma tähelepanuga pingule tõmmatud vibu, seda kaugemale jõudev, täpsemalt tabav nool.
Kui palju oled leidnud sugulashingi Eesti ja maailma kirjandusest. Kes nad on?
Sugulashinged on enamasti need, kes ise endast palju ei taha rääkida, ega ka, et nendest räägitaks. Mitmeid olen tõlkinud – Ahmatova, Dickinson, Kabir, Gibran, Brodsky, Beckett – mitmeid pole veel tõlkida jõudnud või on nad eesti keeles juba ilmunud.
Oled kirjutanud palju armastusest, püüdnud seda imet seletada. Kas sulle ei tundu, et tänases Lääne ühiskonnas on armastus eeskätt meeskonnatöö, milles vähe imet?
Armastusega on vist nagu virmalistega – kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime – totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole julgust seda vastu võtta. Ja mõnedki neist, kes võtavad, eelneva vaimse ettevalmistuseta, põlevad armutult läbi, nagu maailmakultuurist teada. Sest armastus on sügav eksistentsiaalne kogemus, mis muudab inimeses kõik.
Mis on õigupoolest elus oluline? Oluline meie sootsiumile ja igaühele eraldi?
Äratundmine, muidugi. Milleks muidu oleme siia maailma paisatud? Võib-olla oleme põgus Jumala ekspertkogu – ja just meie mõistmisest, meie valikuist sõltub kõik järgnev? Oluline on tajuda tervikut ja oma kohta selles, siis asetub kõik iseenesest paigale.
Kuidas seda tajuda? Mida me saame teha, et ennast homme natuke õnnelikumalt tunda kui täna?
Ma ei ole leidnud eesti keeles päris õiget vastet sõnale, mis inglise keeles on mindfulness – hooliv tähelepanelikkus, täielik ärkvelolu – võiks see olla meelevirgus?
Oled kunagi kirjutanud, et “me elu on me elu ainus mõte”. Kas on ehk vahepeal uusi mõtteid elule juurde tulnud?
Elu on kogu aeg uus, nagu selle mõtestaminegi. See imestus ei lakka.
Aga mille üle sa praegu imestad – mida sa tahad öelda selle luuletusega, mida sa järgmisena kirjutad?
Mida kõigi eelnevategagi – mis tunne on olla elus selles ajas, selle inimesena. Mis üldse on elus väärt, et sellest kõnelda.
Mida sa soovid elult endale sünnipäevakingiks?
Võimalust elule rohkem kinkida.
Kalev Kesküla, Eesti Ekspress 05.12.2008
Loe edasi