Laialipillutud tekstidest sai tähtkuju
Kareva artiklikogu “Tähendused” aitab avastada armastatud luuletajat kui publitsisti.
Iga valikkogu ilmumine mõjub juba iseenesest tähenduslikuna, antud kogu pealkiri lisab sellele sõnale veelgi kaalu. Hulk tekste, mis seni aegruumis laialipillatult hulkunud, on saanud omaette tähtkujuks, mida vaadelda. Jan Kaus on jõudnud raamatule juba tabava liignimegi anda. Täiendused. Ja tõepoolest, selle valgel võib märgata mõndagi, mida pole ehk osanud tähele panna.
Kirjutiste ajakirjanduses ilmumise kronoloogia on uueks kompositsiooniks segi paisatud ning need võib jaotada laias laastus kolmeks. Esiteks etüüdid. Neis avaneb Kareva leidliku muinasjutuvestjana. Kogu pealkirja all mõjuvad nagu tähendamissõnad, kuid pigem mängulises võtmes. Neist aimub kirjutamise mõnu, isegi kui Surm unenäos luurab.
Teiseks arvustused. Huvitavad lugeda ka siis, kui kõneks-võetud teos endal lugemata. Jääb kõlama tõeline vastukaja, mitte isepäine hoolimatu hääl. See kinnitab usku, et arvustusest peaks silma paistma kirjandusarmastus, mitte lugejat eemale tõukav tõuklemine. “Aja kuju” hoiatus: Läheduse tähenduse tabab/tapab/tuju keerukuju kohutav. Kareva arvustus mõjub enamasti lähendavalt. Ta kasutab ka mitmel puhul väga isiklikku, kirja vormi. Või sootuks midagi muud: Käesolev kirjutis, nagu ammugi selge, pole luulearvustus, kirjutab ta Varblasest ja Hirvest. (Muuseas, hea Doris, tolle Bulgaaria filmi, mida kogemata vaatama sattusite, autorid on Staikov ja Pavlov. Mainin ära, kui polnud siiani selgunud.)
Kolmandaks esseed. Need moodustavad teose tuuma, need on üdi. Ühes Kareva viimastest ajakirjanduses ilmunud tekstidest (“Olemise hüüd”) kõlab mõte kõige möödapääsmatumalt vajalik inimesele on tähendus.
Seni viimases luulekogus “Aja kuju”: otsimas lahendust ellujäämiseks/otsimas tähendust ja samas veel: miks millelgi, mil on tähendust/pole nime? Ehk on see pelgalt ajaline lähedus kahe raamatu avaldamise vahel, mis nendevahelised täiendused eriti esile toob, kuid sõna tähendus esineb “Aja kujus” tihedamalt kui üheski varasemas luulekogus, usun teisi uuesti üle lugemata.
Jäävad tänusõnad
Hasso Krull on Kareva hilisema luule kohta kirjutanud, et see on lakkamatu tagasitulek algse taotluse juurde ning seda mõtet võib laiendada ka olemisele üldiselt, autori kogu olemusele. Ehk on inimene tõesti /.../ täht, mille tähendust ta ise ei tea, ainult aimab... Otsimine ning ehk mitte selle kaduma läinud Sõna, mis sisaldab endas totaalset kokkukõla, vaid pigem tasakaalu otsimine. Kareva tekstides on midagi, mis hakkab mõjutama lugeja taju, asjad nihkuvad paigast ja paika tagasi.
Tasakaalupunkt, mille leidmisega või vaatlemiskauguses hoidmisega Kareva tegeleb, aitab lugejal tasakaalu hoida. Olemise lõpuniseletamatus ei ole ängistav, vaid vabastav. Kui haarab kinni, siis ka avardab. Kohati paisatakse lugeja müstikasse, autor seab endale sõnamängulisi lõkse ning siis pareerib need paradoksid, laveerib osavalt nende vahel. Liikudes labürindis/muud pole käepärast – seepärast/käristan räbalaid endast/märkimaks läbitud käänakuid/leidmaks tagasiteed. (“Aja kuju”)
Peale nende on veel teisi tekste, mida ei taha miskit moodi jaotada. Näiteks “Tähenduste”-raamatu esimene, “Harmoonia tund”, mis aastate eest ajalehest loetuna heas mõttes võpatama pani. Oli see ehmatav otsekohesus, mida Kareva luules polnud märganud või oli see just mingi kaotsiläinud sõna, mille aimatav lähedus jahmatas... Ei tea. Veel ei tea.
Doris Kareva on nimi, mis justkui tühistab maitseküsimuse. Seda on tunda õhus, kohvikuvestlustes ja mainitud ära korduvalt trükisõnas. Kas tema tekstid meeldivad või mitte (ons neidki?), targem tundub vaikida. Kui vaikida ei saa ning oled liiga noor, et norida, kõlbavad vaid tänusõnad. Aitäh!
Kaarel B. Väljamäe, Eesti Päevaleht 28.09.2007
Loe edasi
Tuglas-seuran kirjahyllyltä
Tunnemme Doris Karevan puhdaspiirteisenä runoilijana. Hienostunut ilmaisu, aiheina ne kaikkein ikuisimman runouden kaikkein puhtaimmat aiheet: rakkaus ja kuolema.
Mutta nyt kirkkauden ja kauneudenkaipuun täyttämien runojen oheen avautuu aivan uutta kirjoittamista. Kareva on julkaissut kokoelman proosatekstejä: esseitä, artikkeleita, puheenvuoroja. Onpa kiintoisa uusi näkökulma!
Vaan eiväthän nämä tekstit ole uusia, ne ovat vuosien varrella ilmestyneet lehdissä. Niiden myötä ne ovat myös kadonneet – Kareva ei ole ollut Viron kuohuvassa lehdistössä esillä kovinkaan paljon, ja niinpä hänelle ei ole sukeutunut sellaista keskustelevan kirjailijan roolia kuin Mati Untilla tai Andrus Kivirähkillä. Tai Viivi Luikilla, runoilijalla joka yllätti lukijat ensin proosallaan ja sen jälkeen, kymmenisen vuotta sitten, aivan uudenlaisella kolumninkirjoittamisen otteella.
Meillä Suomessa on viime vuosina löydetty Eeva-Liisa Mannerin runotuotannon täydennykseksi hänen rikas kriitikontoimintansa. Kiinnostavaa on ollut tutustua siihen ajatusten työpajaan, joka jää ja jonka pitääkin jäädä komean runouden taakse. Aivan samoin voi lukija tuntea nyt Karevan kirjan äärellä. Päiväkohtaiset kommentit taiteilijatovereista antavat uudenlaista taustaa Karevan lyriikalle, tuolle niin omassa korkeassa maailmassaan pysyttelevälle taiteelle.
Mukana on myös herkkävireistä pohdiskelua elämän ja taiteen perustunnoista. Yksi kirjoitus jää erityisesti mieleen, kuvaus kirjoittajan omasta isästä. Hän oli musiikkimies, opetti sointuoppia Tallinnan konservatoriossa, ja teksti mainitsee hänet koleerikoksi, ketjupolttajaksi ja alkoholistiksi. Parhaat teoksensa hän silti loi vasta sitten kun oli menettänyt liikuntakyvyn molemmista jaloistaan ja oikeasta kädestään ja valvoi yönsä pianon ääressä aavesärkyjen vaivatessa – silloin olennaisinta oli pyrkimys, halu päästä niukaksi käyneestä tilasta kauas ja ylöspäin.
Doris Karevalla on ollut paikkansa virolaisessa lyriikassa jo 1970-luvulta alkaen. Nyt kokoelmien jatkoksi voi asettaa tämän uuden kirjan. Tai olkoon se ennen hyllyyn asettamista pitkään esillä pöydällä tai ikkunalaudalla. Kersti Tormisin suunnittelema graafinen asu on nimittäin todella aistikas, uuden virolaisen kirjataiteen tyylikästä linjaa.
Juhani Salokannel. Tuglas-seuran jäsenlehti 2007
Loe edasi