Maria Lee luuletused on otsekui väikesed romaanid, kus selge ja täpse sõnastuse taga aimuvad suured lood, mida autor tundub meile vaid vahendavat. Näiteks oskab ta kirjutada armastajatest sõja ajal, mõrvast pühapäevahommikuses pargis, enesetapjate enesehävitusest või naisest, kes armastas vaime.
Kohtume Maria Leega õhtupoolikuses kohvikus. Üritan piiluda tema luulekogu “Äramõtte” (Verb) tagaplaanidesse.
“Alguses pidi pealkirjaks saama “Äramõtlemine”, aga “Äramõte” on lühem ja konkreetsem. Äramõte tähendab mingite asjade endast välja mõtlemist, nendest seeläbi lahtisaamist. Kui ma kirjutan luuletust, on see nagu sõnadega pildi joonistamine. Korjan neid pilte enda sisse igalt poolt. Mõni pärinebki kusagilt vanalt fotolt, mõni toidupoes nähtud stseenilt, mõni on selline, millest ma isegi ei tea, kas ma olen seda tegelikult näinud või mitte, ja mina üritan need endast välja, ära kirjutada. Sellest tulebki äramõte.
Näiteks luuletust Stockholmi äärelinnast olen proovinud palju kordi üles joonistada, aga see ei tule mul kuidagi välja,” selgitab Maria elavnenult kätega þestikuleerides. Ta ise arvab veel, et see raamat on natuke prügikasti moodi, kus on äravisatud äramõtted, aga mulle kui lugejale niisugust muljet küll ei jää.
Kui Maria Lee luuletuste täpselt seatud sõnade järgi võiks arvata, et ta näeb oma tekstidega kohutavalt vaeva ja puurib Sylvia Plathi kombel paremaid sõnu otsides sõnaraamatuid, siis tegelikult see nii ei ole. Kõik need sõnad on noore luuletaja sees olemas ja kui need sealt juba paberile jõuavad, siis nii need ka harilikult jäävad, muudatusi teeb ta suhteliselt harva. Sõnade mõõdetus, täpsus ja kalkuleeritus on talle ilmselt kodust sisse kasvanud, see peegeldub ka tema rääkimisviisis.
Luuletajaks juba lapsepõlves
Maria räägib, et tegelikult tehti talle ettepanek luulekogu kokku panna juba siis, kui ta oli alles 17-aastane. “Aga mul on hea meel, et ma sellega siiani ootasin. Mul on tunne, et see on praegu palju terviklikum,” tunnistab ta.
Kirjanduslikus perekonnas (ema Doris Kareva, isa Lembit Liivak – toim) kasvanud tüdruk tahtis väiksest peale saada kunstnikuks, kes muu hulgas ka kirjutab ja omaenda raamatuid illustreerib. Esimese luuletuse tegi ta juba kaheaastaselt – selle pidi küll ema üles kirjutama, tüdruk ise seda kunsti veel ei vallanud.
Nüüd peab muidugi kohe ütlema, et “Äramõte” on illustreeritud Maria enda pliiatsijoonistustega, millest mõni meenutab joonekäsitluse poolest Egon Schiele töid 20. sajandi algusest (seda küll ilma erootiliste elementideta), mõni Ramo Tederi joonistuslaadi 20. sajandi lõpust ja leheküljelt 25 sain lapsele näidata, kuidas näeb välja realistlik joonistus inimese käest. Samas leidub ka väikseid kott-elukaid ja stiliseeritud glamuurne daam, sigaret ühes ja ðampanjaklaas teises käes. Nii et lapsepõlveunistus on nüüd täide läinud.
Maria Lee õpib praegu lavakunstikoolis dramaturgiat. “See on väga raske ala,” tunnistab ta. Ometi on ta oma valikuga väga rahul. Ta ütleb, et läks dramaturgiat õppima selleks, et kui ta kunagi romaani kirjutab, on sellest ehk kasu, aga et ta kardab natuke, et on näidendi jaoks liiga katkendlik kirjutaja ja et näitlejal on raske teha katkendlikke rolle.
Kui Maria oli juba tükk aega pidanud kuulama kursusekaaslaste heatahtlikku narrimist keerulise sõnakasutuse pärast, otsustas ta kirjutada näidendi, kus “tegelased piiritundetult ropendasid ehk ropendasid ropendamise pärast, nagu kurtis üks näitlejanna, kes pidi seda laval ette kandma”. Ja kirjutaski. Pärast seda on ka tema enda sõnakasutus ja rääkimisviis muutunud natuke lihtsamaks ja slängirohkemaks.
Oma luules esinevate tegelaste paljususe kohta arvab Maria Lee, et küllap see tuleneb osalt sellest, et esimesel kahel kursusel õppisid tulevased dramaturgid kõike seda, mida tulevased näitlejadki, muu hulgas ka ümberkehastumist ning keha ja hääle valdamist. Kui neile lisandub ka suurepärane sõnavaldamine, peaks tulem olema täiesti ootuspärane.
Lavakunstikooli eelis teiste koolide ees on see, et pidev intensiivne koostöö seob õpingukaaslased tihedalt kokku ning üksteist tuntakse ja tajutakse palju lähemal moel kui üheski teises koolis. See on Mariale väga oluline. Mõne päeva eest oli ta kuulnud paari laulu, mis kursusekaaslased ta luuletustest olid loonud. Neid tahaks ka meie juba kuulda.
Luuleelamus Kirjanike Majast
•• Esimest korda kuulsin sest tüdrukust, nimi Maria Lee, millalgi eelmisel aastal.
•• Kord luulest rääkimise käigus küsis üks hea sõber, kas ma olen tema luuletusi lugenud. Mina ei olnud ja hakkasin koju jõudes kohe veebist otsima. Leidsin mitu teravasõnalist luuletust ja sellest jäi väheseks. Mitu korda otsisin, aga lisa ei leidnud.
•• Ühel pimedal novembrikuu õhtul luges seesama tüdruk, nimega Maria Lee, koos ühe noormehega, kel nimeks Paavo Piik, Kirjanike Maja musta laega saalis terava selge häälega oma luuletusi. Ja sellest jäi väheseks. Lisaks veel hinge kipitav kahtlus, et nad vahetasid luuletused ära ja lugesid neid läbisegi. Ent see vaikne novembrikuine luuleõhtu oli üle paljudest teistest.
Maria Lee
•• Päevhaaval
Must sinu kohvis
Või pime su silmade taga
olen, oleksin, olnuksin.
Kõigepealt lastakse, seejärel öeldakse
lahti.
Tõsi küll, mõnikord vastupidi.
Kõigepealt öeldakse, seejärel lastakse
maha.
Olla see asi sinu asjademaailmas,
mida sa armastad enim,
või see, mida puudutad enim,
ilma et märkakski.
Või see, mida sa enim vajad
tülgastusega segi –
võin olla, võisin olla, võinuksin olla.



Kätlin Kaldmaa, Eesti Päevaleht 25. jaanuar 2008

Kõlab meeleheitlikult, aga puhastavalt. Järgnevalt veendun, et tegemist pole seisundiluulega, ammugi selle etendamisega, vaid luule kui seisundiga, olemise topoloogiaga, millisena Heidegger on määratlenud luulet. Või siis artikuleeritud karjega, milleks omakorda on luulet nimetanud Paul-Eerik Rummo.
Maria Leele on luule «haiguste keisrinna», «mütoloogiline/ tõbi tõves» («haigus»). Loetagu ikka ja jälle ekspressiivset «muusat» ja «elujaad» nägemaks/kogemaks võitlust, mida kirjutaja selle keelde tungiva «äramõtte» vääramatu väega peab: «siis ma kirun su oma tapeedile/ ja kirjutan vermeid täis,/ ja iga su muige ja kortsu kohta/ üks roiskunud luuletus käib/ ja iga su viimne kui juuksekarv /mulle õudsem kui igavik näib.» (lk 22)
Või: «Tunamulluste muinasjuttude vaimu/ segan tabletikarpi raskeid mürke/segi unerohtude ja glükoositablettidega, /et hiljem neid laadida relvkehha/ valu ja mõistmise piiril,/ teadmata ette, kuid teades,/ et kõik on võimalik: magus, kadu ja vabadus.»
Need kaks näidet kinnitavad ühtlasi, kui vabalt ja enesestmõistetavalt liigub Maria Lee riimide ja sõna- ning lauserütmide maailmas. Jõulisuse efekt saavutatakse oksümoorilise (vastandite ühtsusel põhineva) kujundiloomega: must – valge, sünd – surm, teadmatus – teadmine jts.
Veel märkan luulemina sujuvaid ümberkehastumisi kord olla armastaja, siis armastatu, kord mehe, kord naise vaatepunkt, kord määramatu «tema».
Kahekümne kaheksandalt leheküljelt leian seletuse: «üks on liiga vähe, kaks liiga palju /peab olema poolteist mind» ja siis lõpustroof: «Ma meenutan endale nii väga kedagi teist, / ei teagi, kas tervitada,/ või vaadata kaugelt, kuidas ta kulgeb/ rahumeelselt valesid radu/ lõppkokkuvõttes hukku.»
Muidugi tahan lahus hoida lugemisel teadmist, et Maria Lee on end eesti luuleklassikasse kirjutanud Doris Kareva tütar ja et nagu maailmakirjanduse kogemus meile ütleb: ka kõige andekamaid lapsi ootab ees dialoog, aga mõnikord lausa võitlus vanemate varjudega.
Eestis võiks kirjutada terve monograafia kirjanikest ja kirjanike kirjanikuks saanud lastest või lastelastest, esimeste meenuvate nimedena Ernst Enno ja Elin Toona, Raudade dünastia, Paul Viiding ja Juhan Viiding, Paul Rummo ja Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Ly Seppel ja Kristiina Ehin; Jaan Kross, Ellen Niit ja Madli Morell, Hando Runnel ja Simo Runnel, Leelo Tungal ja Maarja Kangro jt.
Maria Lee kui luuletajast ema õpilase käekirja aiman kõiksuse ambitsioonist.
Võrreldagu samal ajal ilmunud – samuti taaskord silmapaistvat mõtteluulet esitava Doris Kareva kogu «Lõige» (Verb, 2007) luuletust «Su ainus vara on see,/ mille oled jaganud ära» ridu «Öössesööstja, /see on su trööst:/ iga masendus rõõmust on rase. /Kaotaja mõnikord leiab/kerguse haruldase» Maria Lee luuletustest õhkuva «viimsele» apelleeriva tõsidusega.
Lee esikkogu luuletuste napp hulk kõneleb ilmselt rangest valikust, tunnustust väärib raamkompositsioon.
Vihiku juhatab sisse sünd, raamat juhatatakse välja suitsiidse apokalüpsisega: «Maailma lõpp ongi rongi lõgin udusse hääbuvail mustadel rööbastel,/ millel me kõik oleme kunagi sooritanud enesetapu / ja kuhu me kõik tuleme kunagi tagasi valgesse haihtunud hävinguna.» Võimas!
Lee omakäelistest illustratsioonidest mitmed assotsieeruvad Edvard Munchi «Karje» ja «Haige tütarlapsega» – ühtesulanud siirus ja kirg. Nagu öeldud, Lee luuletulek on laetud eksistentsiaalsest valust. Mängu pannakse kõik olemise vormid («päevhaaval»): «olen, oleksin, olnuksin…võin olla, võiksin olla, võinuksin olla.» Unenäoline ja ilmsiolemine. Siin ja ära olemine. Minek ja tulek.
Ühe vormi lisan ja see puudutab Maria Leed ennast – leema, küllap olema. Ma ei tea, kas see andekas luuledebüüt areneb säravaks luuletajateeks, suubub proosasse või stsenaariumide kirjutamisse ja lavastamisse – aga märk on igatahes maas. Maria Leel leeb tulevik.


Rein Veidemann, Postimees 16. veebruar 2008

Maria Lee Liivak on väike, blond ja ilus 23aastane dramaturgiatudeng, kes räägib kiiresti ja sõnastab ikka sessamas tõtlikus tempos tabavalt keerulisi asju. “Traagika on tekstuuri kvaliteet – traagika on tundlikkus olemasoleva suhtes ja aimdus näilikkuse ja tegelikkuse vahekorrast. Selleks on traagika hea,” seletab Maria Lee oma vast ilmunud luulekogu “¬Äramõte” hingehoiakut.

Maria Lee on ikoonluuletaja Doris Kareva (MLLi väljendus) ja hispanist Lembit Liivaku tütar. (Doris Kareva sõnul otsustas ta lapsepõlves, et kui ta saab kunagi suureks ja luuletajaks, võtab ta endale nimeks Maria Lee, aga paraku sai ta enne luuletajana kuulsak,s kui suutis nime võtta. Nii jäi ¬luuletajanimi tütrele. Huvitav, kas ka luuletaja-saatus?)

Esimese kaherealise luuletuse lõi Maria Lee kaheaastaselt. Ema pani selle kirja. Esimene trükitud jutt ilmus Heas Lapses 8aastaselt. “Lasteaias rääkisin alati: minust saab kirjanik, kes illustreerib ise oma teosed.”

“Äramõtteid” kaunistavad autori joonistatud Klimti-mõjulised naised ja haiglaslikult kõhnad figuurid – nukruse, surma ja glam-esteetika kehastused. “See tundub mulle dekadentlikult ilus. Mulle meeldivad luukered. Vahest katsun luua idealiseeritud kujutlust sellest, mis on inimesel pinna all.”

Nii luuletused kui joonistused (“mul on plokkide kaupa pilte kursusekaaslaste profiilidest ja seljakottidest”) on tegelikult mõlemad sündinud vajadusest fikseerida toimuvat ja sealtkaudu iseennast. Tavaliselt kirjutab Maria enda jaoks kõik päevikusse üles, muidu kisub elu unenäoliseks – enam ei tea, kas midagi juhtus või mitte. “Mul on tunne, et mul ei ole elu, kui ma seda üles ei kirjuta.”

Maria Lee ei pea ennast mingil kombel vanematega võrreldavaks kirjandus¬inimeseks. (Sõbrad küll narrivad, et pane luulekogu kaanele, et oled Doris Kareva tütar, siis ikka ostetakse.) “Luuletajaks ma ennast küll pidada ei julgeks. Siiski on luuletamine, fragmentaarne vorm, kõige adekvaatsem keskkonnas, kus tegelikult ei ole aega kirjutada. Esimesed kaks aastat olid koolis ikka väga kiired. Lavakunstikateeder on hüper-hüper-emotsionaalne kogemus.”

Nii ongi Maria Lee kogu kah omamoodi lõpetamata joonistus, autori sõnul visandiploki kvaliteedi ja etüüdide meeleoluga. Joonistamist pole Maria kunagi õppinud ja ei tunne mingeid reegleid – seepärast on joonistamine vabastav kogemus.

Mõned eriti sünged luuletused sündisid Tallinna ülikoolis inglise filoloogia-stuudiumile kulutatud aastal, tollane elu sünnitanud iha grotesksuse järele.

Teatrikooli kursusekaaslased on Mariale nagu perekond, kus õhk loovatest ideedest paks.

Seepärast on paljud luuletused kirjutatud teadlikult või alateadlikult sõpradele. “Praeguses eluperioodis on sõbrad kõige tähtsamad. Kui miski neid luuletusi ühendab, siis see tunne, mis hoiab koos sõpruskonda. Seal on asju, mida ma ei ütle oma sõpradele, aga kirjutan. Me oleme kirjanduse ja teatri vahel ja kõigest huvitatud, aga mitte päriselt milleski sees. Oleme muidu-inimesed. Mis on tegelikult mõnus, aga sisaldab ka natuke kaotsisoleku tunnet.”

Maailmaavastajale teeb rõõmu, et elu pakub mõtteid, tundeid ja sündmusi ning nende jäädvustamiseks on tal on varnast võtta joonistamine ja kirjutamine – luule, proosa draama.

“See on omamoodi diletantismi tipp. Aga kui loomingust lahutada ambitsioon maailma muuta või isegi avaldamisvajadus, siis on see olemisvorm. Sa lihtsalt fikseerid nii, nagu sulle tundub hetkel õige. Kirjandus on olemisele mingi filtri andmine. Kirjutades pean natuke distantseeruma. Ja natuke ka põdema, et kui teised elavad, siis mina analüüsin.”

Pruukides küll sageli sõna “traagiline” maailma tunnetusvalu tähenduses, on Maria Lee ometi täis selle avastamisrõõmu. “Naudin toimuva hästi läbi tunnetamist, kohvitassi soojust ja aknalaua krobelist pinda. Mingi tähendus ja väärtus meile peab ju selles olema, et kohv lõhnab nii, nagu ta lõhnab. See on elushulkuja kogemus. Esteetilise põhjuse otsimine. Kõigel on mingi suurem põhjus, mida ma ei hooma. Ja kui ka minust midagi ei saa – kas peaks saama? –, on hetkede tajumine – lõhnav kohv, õhtune taevas, trammihääled, asfalt – minu olemasolu põhjus.”

Nooruslikult süngete luuletuste autor näib ise hästi helge ja maailmale avatud inimene olevat.
“Ma ei saa ju olla ainult sünge, kui ma tunnen väikestest asjadest rõõmu ja õigustan selle rõõmuga oma olemasolu. Inimesel on oma osa maailma suures organismis ja inimesed on ju head.”

Maria usub, et kui ta on hästi avatud, leiavad õiged juhused ta üles. “Ma kirjutan ka selleks, et tahaks kangesti midagi tagasi anda. Teatrikoolist olen saanud nii palju ja kangesti tahaks midagi vastu anda.” Kas või oma kogemisjanu:

“Naine, kes armastas vaime,
magas igal pool pidevalt sisse.
Ise mõtles, et võib-olla niimoodi
haarab ta ajal nurgist
ja et ehk võib-olla niimoodi
riivab ta ajasse sisse.”


Kalev Kesküla, Eesti Ekspress 04. jaanuar 2009