Sõnajulgus ja vaikimistarkus

Tarmo Soomere: Head kaasteelised, oleme praegu aasta kõige pimedamas ajas. Päeva pole ollagi ja veel ka mitte lume läiget. Aga teadmisi ja teadust on Eestis ikka traditsiooniliselt seostatud valgusega – nagu Uku Masingu keelekujund „tuulelaeval valgusest on aerud“. Nüüd on see rahvusülikooli sajanda juubeli puhul muusikasse püütud ja seda – valguspurjena – püüdis esimesena kindlaks teha Eesti esimene satelliit. Oma kogemusest pean tõdema, et valguse, valgustuse ja ka valgustatuse levitamine ei ole alati teps mitte lihtne. Ei ole üldse kerge anda nõu olukorras, kus faktid on seatud kahtluse alla, väärtused osutunud küsitavateks, panused on aga kõrged ja aega mõistliku otsuse tegemiseks napib. Tundub, et selline keerukuste komplekt vallutab järjest enam maailma – kas meie kaastoimel või meie püüdlustest hoolimata, on juba omaette küsimus. On väga raske panna põlema küünalt, mis levitaks pimedust. Aga on võimalik! Valguse ja pimeduse vahel ei ole selget piiri, pigem määrab selle videvikus meie silmade tundlikkus. Sama asja peegeldav teine asi – hämarus – seostub aga valgustkartvate tegudega.

Doris Karevale heiastub ühes luuletuses haldjas, kes ütleb: homme sa kõneled rahvale. Luuletaja ahastab: aga mul pole rüüd! Pole midagi, vastab haldjas, valgusest õmbled. Seda teevad teadlasedki, kududes valgusest rüüd – ehkki nende käsutuses pole muud valgust kui see, mis nad on horisondilt kinni püüdnud. Sest sõnad tulevad ikka pärast mõistmist. Doris, kuidas sinule sõnad tulevad – kas enne või pärast mõistmist? Või on nad koos?

Doris Kareva: Sageli enne mõistmist. Luuletaja ahastabki, et tal pole valmis sõnu, rüüd, mis annaks õiguse või õigustuse sõna võtta, minna kõnelema. Ma ei tea siiani, kustkohast sõnad tulevad. Üks luuletus kõneleb küll erinevaist viisidest, kuidas nad minu juurde tulevad. Aga mida nad tähendavad, selgub enamasti alles hiljem.
Soomere: Pea nelikümmend aastat tagasi, peegeldades üht Taani printsi, oled kirjeldanud „poolpidust, mäda, määndunud provintsi“. Aastal 1978 olime nõukogude lääs, pigem privilegeeritud – ja 34 aastat hiljem, 2012 kirjutatud luuletus tõotab samale tüdrukule, võimalik, et iseendale, et räägib „temast ja ta asjast, ajast, aastasajast, tõtt“. Kas praegu oleme täispidused?

Kareva: See konkreetne topeltluuletus oli ärgitatud Kajar Pruuli ettepanekust avaldada koos kaks teksti dialoogina iseenda noorema minaga. Ja ülikooli esimesel kursusel kirjutatu ärgitas korraga endale vastama. Nagu mõni ootamatult leitud vana foto äratab mälestustulva.

Soomere: Aga selline äratundmine, et midagi ümbritsevas maailmas on viltu, millal see tuli?

Kareva: Seda mäletan küll selgesti. Olin nelja-aastane ja üksiku lapsena muudkui lugesin, lugesin, lugesin. Ammustest aegadest pärit raamatud lõhnasid teisiti, šrift oli mõnikord imelik – nagu Anna Haava tõlgitud „Greeka muinaskangelastes“, mis ometi hoogsalt kaasa tõmbas. Tolleaegses lastekirjanduses aga valitses mulle täiesti arusaamatu, kohati isegi õõvastav võltsreipus. Mäletan, kuidas mind korraga tabas mõte, et minusuguseid nelja-aastaseid, kes tunnevad maailmas võõrastust, võib olla veel palju. Ja seda taibanud, tundsin kohustust kirja panna, maailma saata tilluke julgustav sõnum: ma tean, mis tunne see on. Proovisin mitu korda üles kirjutada seda, mida olin ise kogenud – aga see ei kõlanud kuidagi. Kõik oli õige, tõsi, aga mitte tõde. Kui raske on sõnastada tõelist, sai mulle selgeks nelja-aastaselt ja samas vaimus olen siiani jätkanud. Isegi kui alati tõde ei taba, valega ei pea mitte leppima.

Soomere: Need sõnad on saanud luulereaks: „Nii otsib tunne teed tõe saarestikus.“ Tõde ja õigus on tõesti kaks erinevat asja. Ja selles kontekstis on hästi oluline teatav igavikuline mõõde. Me oskame vaadata tagasi iseenda ja ehk kogu planeedi minevikku, aga, nagu on öelnud Niels Bohr: „Ennustamine on äärmiselt raske, eriti tuleviku ennustamine“. Selles mõttes on universum seadnud meile väga tõsised piirangud. Isegi kui oleksid olemas paralleeluniversumid, siis matemaatika oleks neis põhimõtteliselt sama. Nii et minevikku saame tagasi minna peaaegu maailma alguseni, aga tulevikku keelab universumi struktuur meil minemast.

Kareva: Või ka eesti keele struktuur.

Soomere: Jah, tulevikku saab mõtestada läbi mineviku. Nagu oled kirjutanud: „Meie ei määra, / mismoodi meid mäletatakse. / Võime vaid valida, / mis on see, / mida meie ei teinud.“ Seal on midagi väga sügavat, midagi, mis puudutab teadlasi ehk rohkem, kui oleksid osanud arvata. Teadlane olla tähendab uute oluliste asjade teadasaamist ja nende rääkimist teistele. Tarkusel, millest mõistetaval moel teised osa ei saa, on väga vähe mõtet. Nagu prohvet, kes teab, aga ei räägi. Need ajad on ju möödas, millal teadmised olid professori või teadlase monopol. Ja ehk on lõplikult möödas ajad, mil eksamil hea hinde saamiseks tuli ennekõike vastata ootustele. Nii tootis keskpärasus üha keskpärasust, madalus madalust. Peaks ju olema teistmoodi: suurepärase hinde saab see, kes räägib rohkem kui professor teab! Aga kui teadlane teab peaaegu kõike eimillestki, siis kuulajaskond teab enamasti hästi palju sellest, mida eluks – ja heaks eluks! – vaja. Nii et selle kõrval, mida me räägime, on järjest kasvav roll sellel, kuidas seda interpreteeritakse.

Sa kirjutad ajast, mil „ühed ei uskunud, / teised ei mõistnud, / kolmandad teadsid, mis kaalul / ja pidasid suu.“ Kui projitseerida see tekst praegusse, alternatiivsete faktide aega, kas suupidamine võib ehk olla ühiskonna tulevikule kasulik?

Kareva: See muster on kordunud ajaloos ikka ja jälle. Aga sulle vastuseks üks teine kirjakoht: „Sõnajulgus / ja vaikimistarkus – / see on üks peenike kruvi.“

Ämblikuvõrgust kosmoselaev

Soomere: Füüsikas oli pikka aega probleemiks, kas valguse osakesel on mass. Sinul on rida „Valgus võtab ka ruumi“.

Kareva: See on Mats Traadi ühe kogu pealkiri. Usun, et mõeldud kui „Valguski võtab ruumi“. Mind jäi aga kummitama – no näed, alternatiivne! – võimalus seda teisiti lugeda, mõnes mõttes ümber pöörata, nii sündiski luuletuse algus: „Pimedus neelanud aja. / Valgus võtab ka ruumi, / kirjutas luuletaja.“

Soomere: Igatahes on seal midagi väga sügavalt füüsikalist, mille üle juurdlevad maailma suurimad ajud. Doris on selles mõttes süstemaatiline, et tema luules valitseb „sillerdav valgusetolm / enne sõnade saabumist“.

Maailm on selline, nagu ta on, ainult kindlas ajaskaalas, ruumiskaalas, kiiruste skaalas. Ja meil on väga raske tajuda molekulide, aatomite mõõtmeid, kogu universumi mõõtmeid, raske on tajuda miljardeid aastaid ja mikrosekundeid või ülisuuri kiirusi, mis moonutavad ruumi, ruum läheb kõveraks. Väga raske on tajuda ja isegi aduda, mismoodi musta augu piiri peal on ruum nii kõver, et informatsioon kaob lõplikult, koos selle kandjaga. Füüsikud, eriti infotehnoloogid on harjunud mõtlema, et informatsioon on sama jääv nagu energia või impulss – aga nii see pole.

Musta augu serval rebitakse maailm nii väikesteks algosakesteks, et isegi kui mateeria jõuaks läbi Stephen Hawkingi ussiaugu meie universumi tagasi, on see informatsioon, mida ta kandis, juba haihtunud. Ja kui mõtleme elu ja surma peale, siis surm ei ole niivõrd meie füüsilise keha, kuivõrd just mälu kaotus, aju seiskumine.

Nende suuruste mõõtmine, mille keskel me elame, võiks ju olla lihtne. Võtame tollipulga, kaaluvihi ja stopperi – aga teps mitte nõnda ei ole asjad teistes dimensioonides, näiteks mikromaailmas. Me saame elementaar­osakeste puhul mõõta kas asukohta või kiirust – aga mitte kunagi täpselt.

Inimmaailmas on asjad aga veel keerukamad. Mitte ainuüksi mõõtmine, vaid see, et auto kiirust võidakse mõõta, mõjutab paremat jalga kohe.

Dorisel on natuke rohkem ettekujutust: „Mõõtmine häirib / objekti olekut tundmatuseni“. See, mida mõõdeti, pole pärast mõõtmist tõepoolest enam seesama, kohe üldse mitte. Aga kusagilt saad sa innustust jätkata: „Mõistmine, osadus / seevastu võimaldab kogeda / valguse imelist, / osakeselist lainelist loomust / ta mõõtmatuses“. Kas valgus on mõõtmatu?

Kareva: Ma ei tea. Sellele oskad ehk sina vastata. Selles raamatus on mitmeid lauseid, mis mind ennast hämmeldavad, mis teadvusse jõudes tunduvad tõesed, aga kas nad kokku langevad reaalsusega, pole mul aimu. Mõõtmisest räägib küll ka üks teine luuletus, mis algab sõnadega: „Armastust ei saa mõõta. / Armastus mõõdab meid.“ Selles olen ma vähemasti kindel.

Kusagilt loetud või kuuldud lause jääb teinekord kummitama, hakkab teadvuses oma elu elama, kasvatab harusid, õisi, vahel viljugi. Nagu näiteks, et kosmoselaevu ehitatakse ämblikuvõrguga enam-vähem samast materjalist. Mina ei tea, mis materjal see on, aga lõi kohe kujutluse liikvele.

Soomere: Ämblikuvõrk on ikka palju parem materjal, aga põhimõtteliselt jah. Maailmas on 90 looduses leiduvat elementi, kokku mitte rohkem kui 118 ainet – ja see ongi kõik, mis meil olemas on. Aga kui juba kosmoselaevade juurde jutt läks, siis armastad sa väga mängida lõpmatuse mõistega. Näiteks: „Selle eest kindlasti saab / pileti laevale / lõpmatusse. / Kirjuta, kui oled päral.“ Kas lõpmatus on päralolek? Ja kas lõpmatusest saab kirju saada? Või mis võiks nendes kirjades olla?

Kareva: See ongi mulle kõige huvitavam. Laulusalm ütleb, et kiri tulla võib ka mulla alt – aga miks siis mitte lõpmatusest? Võib-olla saame kogu aeg kirju lõpmatusest, ilma et märkaksime või mõistaksime neid alati läbi lugeda? See on võimalik.

Soomere: Ka võrrandite osas on Doris sõna võtnud: „Mis on võrrandi mõte? / Ta kirjeldab / meile veel tundmatuid suhteid / ja seadusi.“ Täiesti ootamatu on aga Ockhami habemenoa sissetoomine. Luuletaja missioon füüsikute meelest peaks olema maailm hästi keeruliseks teha, nii et füüsikud saaksid silma paista lihtsate ja loogiliste lahendustega. Kui luuletajad aga lähevad nende alusloogika kallale, siis tunnevad füüsikud end üsna kõhedalt.

Habemenuga on nii maskuliinne värk – mis seos sul sellega on? Nagu mu välimusest näha võib, on minu seos habemenoaga pea olematu.

Kareva: Nii minulgi – nagu samuti näha – habemeajamise mõttes. Aga ka mu ühes varasemas luuletuses on mainitud skalpelli ja metronoomi. Õppisin lapsena teritama pliiatseid isa skalpelliga ja sestpeale meeldivad mulle vahedad terad, täpsus, selge ja puhas joon.

Luule välgukiirus

Soomere: On olemas ka teisi teadusi peale füüsika. „Tõlkides välku tas ärkas / valguse arheoloog.“ Kui sa vaatled valgust, kas sa oskad aimata, mida see sulle jutustab peale sinu enese valgustamise?

Kareva: Arheoloogiaga olen kunagi ammu kokku puutunud. Aga selle sõnaühendi kirjutasin spontaanselt üles – küll hiljem jõuab selle tähenduse üle mõelda.

Soomere: Sul võib olla kasulik kõnelda mõne optikuga. Valgus on midagi unikaalset, veel unikaalsem on nende inimeste tarkus, kes suudavad footonitest välja lugeda kogu universumi ajaloo. See on meeletu infokogus, millest matemaatikudki nagu mina ei oska isegi unistada. Aga kuidas sa tõlkisid välku? Milleks sa tõlkisid välgu?

Kareva: See protsess alles kestab.

Soomere: See ei võta ju sekunditki.

Kareva: Jaa, välk on kiire, aga inimene aeglane. Ühe välgulöögi tõlkimine võib võtta sajandeid. See luuletus on mõneti inspireeritud Rumi ja Šamsi kohtumisest XIII sajandi Anatoolias.

Soomere: „Kroonijuveel“ on sõna, mis kordub su raamatus eri tähenduses kaks korda. Ja millega on tuhkapäev sinu meeltes nii suure rolli saanud?

Kareva: Esimeses luuletuses „Püsi karekristall. / Ära lase end lihvida / kroonijuveeliks. / Ärgu su pärast / alaku ükski sõda“ manitsen end kiusatuse pärast esile tõusta. Teises, „Tuhkapäevas“, elustub üks veebruarihommik, mis juhtus olema tuhkapäev, mil vaatasin Käsmus päikesetõusu ja mõistsin, et on ainult üks kroonijuveel – ja see on päike.

Soomere: Nüüd oled sa vilunud filoloog. Kes olid sa enne seda?

Kareva: See on tõepoolest üks lõksukoht. Kui lugemise ja kirjutamise ja toimetamise ja tõlkimisega piisavalt kaua tegelda, kujuneb välja teatav vilumus. Ja see teeb ettevaatlikuks.

Kui ma näen, et paberile ilmub tekst, mis on kuidagi väga sujuvalt, ootuspäraselt kirjutatud, siis ma enamasti ei usalda seda teksti, nagu üldse liig­siledust. Karedus kogu tema kohmakas valulikkuses on miski, mis on unikaalne ja ehe. Nagu noorus.

Soomere: „Sillerduski“ ilmub kogus mitu korda. Kord eelnevad sellele kolm peotäit musta mulda, kord ujumine taeva­vees. Kas see on Aurobindo mõtte – inimene on mull ajameres – edasiarendus?

Kareva: Jaa, need kaks teksti ongi omavahel mõneti dialoogis. Ühes koondub maailm inimese jaoks soolaselguse pisaraks, teises muutub täpiks inimene ise, keda taevavees ümbritseb Looja sõnatu sillerdus.

Soomere: Füüsikas on see tuntud kui Tšerenkovi kiirgus. Vees võivad mõned objektid liikuda kiiremini kui valgus – ja seda nähakse teatava helendusena. Kas luules on võimalik liikuda valgusest kiiremini?

Kareva: Läheb jälle mõõtmiseks? Aga jah, mu meelest kõige põnevam, pöörasem luule puhul on just temas sisalduv kiirendus, see, kuidas ta ainsa hetkega läbistab maailmaruumi, kuidas ta üheaegselt nii paljudest erinevatest asjadest teada võib anda.

Soomere: Ja samal ajal on luule ka miski, mida on võimalik produtseerida. Oma teises raamatus „Terendused“ tsiteerid sa kahes kohas, kõneldes Juhan Viidingust ja Priidu Beierist, Fernando Pessoad Ain Kaalepi tõlkes: „Poeedil on petlik keel. / Ta petab nii hästi, et ta / ka tõelise valu veel / võib valuna ette petta.“ Kui aus peab luuletaja olema valust kirjutades?

Kareva: Millest tahes kirjutades – nii luuletaja kui teadlasena – võiks olla nii aus, kui vähegi taipad ja suudad. Vähemasti luules see muidugi luiskamise ilu karvavõrdki ei kahanda.

Soomere: Maailmas on praegu ligi seitse tuhat keelt. Konkurentsieelise on saanud need keeled, milles suudetakse võimalikult täpselt ümbritsevat kirjeldada. Tsitaat Rein Raualt: „Tugev luule on see, mis ei lase keelel hanguda ja muutuda pelgalt tehniliseks suhtlusvahendiks.“ Kas meie tulevik on tehnoloogia või luule või mõlemad?

Kareva: Aga kes valib?

Soomere: Eesti keel on maailmas anomaalia – et ta püsinud on, et ta nii rikas on. Me astume tasapisi aega, kus enam ei saa valetada oma mineviku kohta. Ja kui seda öelda poliitikule, võib esimese asjana kuulda: „Me ei luba seda.“ Siis tahakski küsida: kes need meie on? Kes õieti valib? Või mis on üldse terendus?

Kareva: Kas terendus võiks olla miski, mis liigub meie – või meie tema poole – teretama? Veel pole ta kohal, aga juba aimame tema lähedust – nagu siis, kui öö kõige pilkasemal, jäisemal tunnil lööb silmapiir aegamisi hahetama.

Soomere: Miks ei ole Doris kunagi liiga luuleline? „Terendustes“ kirjutab ta: „Luule suurim vaenlane pole mitte pühadusi pilkav lorilaul, vaid hoopis luulelisus, see variser, kes temana esinedes teeb kõige suuremat kahju.“

Kareva: Jah, selles mõttes püüdlevad luule ja teadus ju üsna ühtemoodi valguspurje all selguse ja täpsuse poole. Tänu lennukalt lõikumast!

Sirp, 20.12.2019

Mõnes tekstis on luuletaja pöördunud otse tänapäeva ja ühiskonna tendentside poole. Ent meie aja kujutamisel pole tegu tüüpilise toorelt terava sotsiaalkriitikaga, vaid üldistusega. Ühiskonda kirjeldades muutub minahääl mänguliseks, pillavamaks, aeg-ajalt otsekui torkab, et siis jälle pehmusse taanduda. Luuletuses „Ajal, mil kõik see toimus” (lk 20) ühineb kaasajataju vaikimise ja lausumise, millegi eest või vastu kõnelemise vastutusega. Kareva üks peamisi teematelgi ongi keel ja sõnad, mis omakorda on tihedas suhtes vaikusega. Vaikus on sealjuures kaalukam. Nii saab tekstides nähtavaks luule kui pingeväli: kujundiloomes on sel, mis jääb ütlemata või sõnade taha, suuremgi kaal kui paberile pandul. Vaikus saabub, kui on jõutud tabamuseni, millegi mõistmiseni: „Sõnajulgus / ja vaikimistarkus — / see on üks peenike kruvi.” (Lk 18.) Nagu ka luuletuses „Ajal, mil kõik see toimus”, kus „Kolmandad teadsid, mis kaalul — / ja pidasid suu” (lk 20). Selles avaneb luuletaja tähelepanelikkus oma kaasaja suhtes. Autor on siin tabanud üha haruldasemat oskust tajuda olukorda kogu selle keerukuses ja esmalt mõelda, suuri seisukohti välja prahvatamata. See, kes mõistab, oskab ka vaikida, näib luuletaja vihjavat. Kõnelemises on alati vastutust, luule liigub aga laetud sõna ja vaikuse rindejoonel.
Täpsus, väljenduse treimine teravaks, miinimumini on midagi Karevale ise¬loo¬mulikku: mida hoomamatum on luuletuse objekt, seda täpsem olgu väljendus. Oma kõigis kogudes on autor paistnud silma erakordse keeletundmise ja täpsusega, nii ka siin. Karevalik on oskus luua uusi väljendeid, mis juba iseenesest on originaalsed kujundid: „Luule uks kiigub / vaikuse hingel; / sulatuli ja / linnupuulihv.” (Lk 95.) Teiste eredamate keeleliste leidudena jäid silma: „Sõnajulgus ja vaikimistarkus” (lk 18); „Kõndija mõtleb muust. / Aga ta sammusid sajab / läbi kuulaja une / kui lehti maailmapuust” (lk 44) ja „Kõigil üksildustel / on ükssama kõrge toon. [—] Mööda öö tumedat klaa¬si / nõrgub poolitusjoon” (lk 90). Olgu siin ära toodud needki, milles on igavikulist tonaalsust: „Sinus on rahu linnus, / kuldse valguse veski” (lk 39) ning „Olin vaid unenägu, / sähvatus pärise põhjast. // Mida mõistsid, see loeb” (lk 40). Kõigis neis on minimalistliku väljenduse taga tugevalt laetud sisu. Kareva luulekeel on siingi erk, terane ja tabav ning saab nõnda selleks äratundmise välgulöögiks, millena autor ise on luulet kirjeldanud.
Riim ilmneb sageli just kõlasarnasustes või teksti kui terviku meloodias, tõstes esile keelemängu võimalusi. Paari hääliku muutmisega tuleb nähtavale sõnades peituv semantika ja mängupotentsiaal, mida Kareva ka vaimukalt kasutab. Sest „sõnade sõjaväes / õitseb kohatu ohaklus — / ei rivi, ei huvi” (lk 18). Mäng keele väikseima tähendusühiku, ühe tähe ja häälikuga annab tunnistust autori erilisest keeleandest. Sedasama demonstreerivad ka sellised read nagu „Ainus, mis võib su päästa, / on see, / millest enam ei pääse” (lk 12) või „Kell tiksub. / Ja süda tuksub, / otsekui seisaks valvel / mitmekümnendat talve” (lk 91). Niisugustes stroofides tekib kujund otse keelest — mitte omadussõnadest või metafoorsusest, vaid materjalist, millele on lähenetud korraga nii struktuuri kui minimaalsete ühikute, hääliku või tähemärgi erinevuse kaudu. Autori stiil on seda mõjusam, et tähendus antakse edasi äravahetamisel ja riimil põhineva üllatuse, mitte tavapärase võrdleva metafoori toel. Võttes, kus siseriim või kõlamäng sajab sisse kiire sisselõike või üllatusena, ilmneb ka lustlikkusenoot — autor kasutab keelt kergusega. Äravahetamised ühe teksti sees, nii et säilib tugev tähendus ja seostatud kujundiilm, on Doris Kareva kogudele iseloomulikud. Nii avaldub Kareva luules kogu keele potentsiaal ja lugeja vaimustub selle rikkusest ja mänguvõimalustest.
Veel rohkem kui varasemates kogudes on siin temaatiliselt liigutud seletamatu, inimesest olemuslikult erineva (jumaliku?) kvaliteedi poole, mis ometi on inimese ja tema olemasoluga põimunud. Luuletaja näib siin veel enam olevat meedium, vahendaja või sild meie maailma ja millegi kõrgema vahel. Mitmes luuletuses on rõhuasetus nägemuslikul või ilmutuslikul kvaliteedil. Kohati mainitakse otse „maailma hinge” (lk 10; lk 74), samuti on otsepöördumisi „Sina”, mis samuti viitab suhestumisele algallika või loojaga. Taustal võib näha liikumist tõe poole, olgu see siis sõnastatav või mitte. Kui autori varasemates kogudes leidub plahvatuslikumat kirge, suurt elujanu ja -jõudu, siis siin kohtame pigem tasasemat maailma ja olemise uurimist. Teravik on pööratud selle poole, mida ei saagi sõnas seletada. Kui, siis mõista vaid vaikuses. Paralleelselt jääb silma luuletajamina alandlikkus mitte autoriteedi, vaid Elu ees kummardamise ja oma mõõtme tajumise mõttes. See vaade ilmneb osalt austusena elu mõistatuse vastu, teisalt on seotud vastutusega, mida kannab see, kes kõneleb või kirjutab. Kirjeldatud hoiaku huvitav peegeldus leidub luuletuses, kus „Haldjas tuli ja ütles: Homme / sa kõneled rahvale” (lk 13). Tekstides on korraga nii kõrgust ja ülevust kui ka viletsuse ja kaotustunde, leppimise sedastusi. „Kõigil üksildustel / on ükssama kõrge toon” (lk 90) või teisal: „Liblikas eksis tuppa — / värelus vastu ust [—] Kõik elu, / nii lein kui lust.” (Lk 111.)
Vertikaalmõõdet on selles luulekogus varasemast enam. Inimese ja maailma hing (mis teineteises sisalduvad) ning metafüüsika on kandvaks liiniks: maailma nähakse kui võrrandit või korrastatust, millesse paigutub inimene kui tolmukübe või universumi osake: „Viimane valgustus / läbi liha ja luu / lahendab valemi, taandab / su üheks kübemeks / tolmust.” (Lk 28.) Nõnda tekib mitut puhku tunne, et sõnastatud on inimese peegeldumist maailmas ning oleva peegeldumist inimeses. Üks huvitavamaid luuletusi on nägemuslik üheksas osa tsüklist „Siirderiitus”. Siit leiab inimese ja maailma osaduse või samasuse, lõpmatuse kui omamoodi kvaliteedi: „Su keha on kookon. Seal suigub, / kiigub maailma hing” ja „…vahet ei ole, / on lõpmatus, / sirge sillerdav ring. // Meel ärkab vaikuse särast.” (Lk 74.) Keeleliselt on saavutatud puhtus, täpsus ja laetus ühtaegu: kujundid on minimalistlikud, ent hõlmavad transtsendentsi.
Luulekogu taustal aimub müstikutest luuletajate (Rumi, Khalil Gibran) pärandit. Doris Kareva on olnud ka nende põhiline vahendaja ja tõlkija eesti keelde ja kultuuriruumi (ta on valinud ja vahendanud nii Rumi tekstide kogu „Päikesesõnad” kui ka Khalil Gibrani poeemi „Prohvet”). Autori enda varase¬ma loomingu kõrval aimubki siinses kogus sarnasusi just müstikute tekstidega. Eesti luulest võib paralleele leida Uku Masingu loominguga, kus on samuti viiteid meediumiks olemisele ja luuletajale kui kõrgema jõu tööriistale. Samas ilmneb jumalik alge ka inimeses — niisugust elutunnetust kohtab nii sufismis kui ka Kareva ja Masingu luules. Säärane metafüüsika on selles kogus olemas peaaegu igas luuletuses.
Autor vahetab siin sageli tonaalsust ja n-ö esmaseid teemasid või registreid, teose seob tervikuks aga tekstidetagune tunnetus ja maailma nägemise viis — teose helistik. Luulest saab püüd sõnastada Elu, tõde, nii inimese väiksust kui ka lõpmatust — kvaliteete, mis olemuslikult on sõnasse vormimatud. Keeleliselt peensusteni tunnetatud kujundite ja mõtiskluste kaudu ilmutavad end siiski killud Elu ja Olemise suurest mängust, kus kohtuvad leidlikkus ja sügavus.


Iiris Viirpalu, Looming aprill 2020