Minu esimene kohtumine Siim Paukliniga – tema luuleridade kujul – toimus Tallinna Viru keskuse Rahva Raamatus varakevadel. Lehitsesin Pauklini teist luulekogu „Viis ürgelementi ja koer“, ja mind rabas üks luuletus: okastraataed hoiab / kullerkupud / kullerkuppudest lahus (lk 51). Siiamaani kummitab. Metsik, võimas okastraadine luuletus. Olen Pauklini haikudest ja haikulikest luuletustest koosnevat kogu lugenud juba mitmeid kordi ja ikka tegelikult selle üheainsa luuletuse pärast.

Tundub, et Pauklin on praegu loominguhoos: pärast debüüdile „Aheldatud Jõgeva“ järgnenud pausi on talt välja tulnud lausa kaks raamatut korraga. Kirjastuses Tuum on peagi ilmumas „Ellujääjad“, vormilt sarnane raamatule „Ahela ots ehk Jooksus inimene“, mis, nagu tagakaanel öeldakse, „koondab hulka väikesi inimesevaatlusi“. Kui „Viis ürgelementi …“ on vormiliselt luuleraamat, siis „Ahela ots …“ on segu mõttekildudest ja neile järgnevatest (või ka eelnevatest) luuletustest.

Midagi on Pauklini haikudes võimast. Neis on teistsugune vaade maailmale, kus okastraat ja eraldamine näivad aina reaalsemaks saavat. Jälle koonduslaagrid – Pauklini luuletuses küll veel vaid kullerkuppudele, aga inimesed on suutnud isegi kullerkupud traadiga eraldada. Miski, mida ma ei oska sõnastada, miski moodsa inimühiskonna, ajastu pinge on salvestunud tema tekstidesse.

Haiku on väike vorm, mis seal ikka väga rääkida. Teatavasti sisaldas klassikaline jaapani haiku (silbiskeemiga 5–7–5) vihjet aastaajale. Pauklini luuletused alati haiku klassikaliste reeglite järgi tehtud ei ole, loodus on neis asendunud tehislikkuse, bensiinijaama ja hooldekoduga. Edo ajastu kuulsaim luuletaja Matsuo Bashō kirjutas pilliroost, hüttidest, eraklast, templikellast, Fuji mäest, kõikuvast sillast mägijõel või sidrunipuuõitest. Pauklini raamatut lugedes jäin mõtlema: millest kirjutaks tänapäeva Bashō? Ei tea, kas ikka veel mullusest lumest, mida kellegagi koos vaadati, igatsusest kedagi näha ja vihmasest päevast piirilinnas, või kirjutaks ka nagu Pauklin? miniseelik tänaval /tõmban kiiresti / punnkõhu sisse (lk 91). pehmed banaanid / pruunide plekkidega / eakate piknik (lk 52). ülestõusmispüha / kiriku ees / reanimobiil (lk 114). Kindlasti oli ka Bashō tunnistajaks kummastavatele hetkedele nagu Pauklini pildike ülestõusmispühadest ja reanimobiilist, lihtsalt Bashō ajal polnud reanimobiili, aga olid templid ja templipühad.

Kumma haikud on paremad ja kas neid üldse võrrelda saabki? Bashō haikudes on rahu. Kui otsid aga iroonilist muiet kaasaja üle, loe Pauklini omi. Ja ometi: piksesähvatus / hetkeks me käekarvad / puutuvad kokku (lk 83). Selle luuletuse autor võiks ka Bashō olla. Vabalt.

Bashō ajal oli loodus see peamine haikuteema, riigikorraldus ja ühiskond jäid tagaplaanile. Pauklini haikude põhiolemuse võtab ehk kokku tekst lk 129: tehislik / on üha enam / loomulik. See on tundetu, tehislik, masinlik, külm. Justkui vaataks Maa peal sagivat elu kaugelt Kuu pealt teleskoobiga. Veel üks näide: paisuv universum / kodutu otsib kohta / kus ööbida (lk 123). Autor ise on nimetanud oma luulet „luulelisuseta luuleks“, mis on vabastatud kõigest üleliigsest.*

Pauklini haikud on tõepoolest täpsed, teadlase pilguga mõõdetud hetked, tihti pigem mõtteterad kui luuletused. Vahel jäävad need sellistena ka natuke kuivaks (nt grupp hominiide / kahel pool puurivarbu / grimassitamas, lk 144). Kurbust, melanhoolsust, nagu jaapani haikumeistrid iidsetel aegadel viljelesid, armu ja igatsusvalu – neid Pauklinil pole. Oma pruudist ta ei kirjuta, palverännakul ei käi, terve maailm on üks erakla. Neutraalse pilguga salvestab ta argise elu kummastavaid hetki: vaikne peielaud / kahvliklõbin mälestab / jutupaunikut (lk 121). Armastust, kui keegi seda otsib, siin pole – või kui, siis äraspidiselt: õhetav neiu / kisub vesteldes / karikakart ribadeks (lk 46).

„Ahela ots ehk Jooksus inimene“ läheb seda mõtteterade ja neutraalsete vaatluste rada pidi edasi. Ainult et tekstid on nüüd pikemaks venitatud, kohati ka heietavaks. Kirjanduselt ootaks vist rohkem mingit isiklikku puudet. Ja ootaks ootamatut. Kirjanik on siis huvitav, kui ta mõne meile tuttava ja harjunud tõe keerab korraks, viuhti, tagurpidi, nagu ka Pauklin seda oma „Viies ürgelemendis …“ nii oskuslikult teeb. Kas või korraks, aga nii, et me uskuma jääksime. Kirjanik peaks lugejas tekitama kahtlust, kõhklust, küsimusi, ebakindlust, ärevust, kurbust, noh, lõpuks lohutama ka. „Ahela ots …“ on rohkem nagu intellektuaalne meelelahutus. Pole paha, aga lendu see ei tõuse, sügavikesse ei tungi. Autoril on olnud ilmselt mõnus neid lugusid kirja panna. Stiil on lihtne, voolav. Lugeda on kerge, aga naerma ei aja, nutma ka mitte.

Kord Pauklin kindlasti tõuseb ka lendu. Kõrgemale. „Viies ürgelemendis …“ on tal tõesti palju kõigest luulelisusest vabastatud luuletusi, mida „Ahela otsas …“ siiski pole. Too on küll kena kõvade kaantega teos, täitsa ladus lugemine, aga puudutas „Viis ürgelementi …“ kindlasti rohkem. Võib-olla mõjus haiku piiratud vorm autorile distsiplineerivalt, võib-olla jäi tal tunne, et tahaks juba öeldud mõtted ka pikemalt lahti kirjutada. Võib-olla ei ole ma seda laadi mõttekildude-anekdootide õige lugeja (kindlasti neid on, lugejaid). Aga võib ka olla, et „Ahela otsas …“ on Pauklin ennast oma mõtetest ikkagi liialt võluda lasknud. Need on tihti teravmeelsed ja ka ladusalt kirja pandud, aga kuidagi liiga harilikud. Justkui oleks kuskilt juba kuulnud seda kõike.

Nojah, kellel siis nüüd ikka on tõeliselt uusi mõtteid, mida keegi maailmas veel väljendanud pole? Aga ometi tahaks, et kirjandus tekitaks tunde, et see, mida loed, on enneolematu, et see üllataks, ehmataks, kas või solvaks … Ei paneks ainult kaasa noogutama.

* Kaarel Kressa, Siim Pauklin uurib tüvirakke ja kirjutab libahaikusid. – Eesti Päevaleht 23. VII 2011.

Andrus Kasemaa, Sirp 4.08.2017

Siim Pauklin (1982) on huvitav nähtus eesti kirjanduses. 2011. aastal ilmunud debüütkogule „Aheldatud Jõgeva“, mis oli ka Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna kandidaat, järgnes pikk vaikus. Nüüd on aga Pauklinilt korraga ilmunud luulekogu „Viis ürgelementi ja koer“ ning segažanriline raamat „Ahela ots ehk Jooksus inimene“.* Mõlemas raamatus uurib autor inimkonda justkui mikroskoobiga. Hästi uurib ja täpselt diagnoosib! Aga kui prooviks õige vaadata teistpidi ja heita mikroskoobi alt pilgu uurija poole?

Raamatu „Viis ürgelementi ja koer“ tagakaanelt võib lugeda, et tegeled Cambridge’i ülikoolis molekulaarbioloogiaga. Andmaks aimu, kuidas see käib, palun kirjelda üht molekulaarbioloogi tavalist tööpäeva.

Ma olen teadlane klassikalises mõttes: isik, kes esitab hüpoteese, loeb teaduskirjandust, juhendab kolleege ja veedab märkimisväärse osa oma päevast, kummikindad käes, laborikatseid tehes. Uurin inimese geneetilisi protsesse molekulaarsel ja rakulisel tasandil, et saada teada, kuidas inimese tüvirakkudest tekivad erinevate ülesannetega organid, ning ka seda, kuidas tekivad kasvajad. Molekulaarbioloogina töötan uurimissuundade kallal, mis hõlmavad paari aasta pikkusi teadusprojekte.

Kui jätta kõrvale projekti rahastuse leidmine, siis kõik saab alguse ikkagi teadushüpoteesi koostamisest, mida pean piisavalt oluliseks, et sellele tööd ja vaeva pühendada. Seejärel mõtlen läbi teadusprojekti praktilise poole koos vajalike laboratoorsete eksperimentidega. Laborikatsed lisavad uut vajalikku infot nagu pusletükid. Eesmärk on saada suur pilt inimese geneetilisest toimimisest, sest siis saab ravida sagedasi haigusi, kaasa arvatud diabeet ja kasvajad.

Tundub, et su loomingu kinniskujundid, mis korduvad raamatust raamatusse, on ahelad, kett ja koer. Ikka ja jälle muigad ahela motiivi kaudu inimese rumaluse ja piiratuse üle, aga ometi pöörad pilgu taas tema poole.

Jah, võib tõesti öelda, et need on juhtmotiivid või märksõnad, mis korduvad ikka ja jälle. See on teadlik rõhutamine. Maailm ei ole ideaalne paik ja inimene ei ole ideaalne olevus. Küsimus on selles, kuidas peaks piiratud võimetega surma poole tammuv inimloom käituma selles mitteideaalses maailmas. Kuidas oma olemasolu mõtestada, millest juhinduda, kuidas suhtuda teistesse, samamoodi piiratud olevustesse? Kas kõik on lubatud? Kui ei ole, siis mis ja miks ei ole? Need on põhimõttelised küsimused, millele püüan kas otseselt või kaudselt oma tekstides vastust otsida. See on olnud ajendiks, miks ma üleüldse kirjutama hakkasin. Kui ma ei kirjutaks, mõtiskleksin sellegipoolest nende teemade üle.

Seejuures ei olegi rangelt määratletav, kus algab töö, hobi või ilukirjanduslik tegevus. Teadlasena püüan mõista, kuidas inimene ja maailm toimib. Sama eesmärk on mul ka tekstide puhul, mida võib pidada kas ilukirjanduseks, filosoofiaks või mõneks muuks väljendusviisiks. Nad kõik on omavahel seotud ja käsitlevad mulle eluliselt tähtsaid teemasid, sest ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav.

Lased teoses „Ahela ots ehk jooksus inimene“ särada oma loodusteaduslikul eruditsioonil, aga ei hoia vaka all sedagi, et tunned hästi antiikmütoloogiat, lääne filosoofiat jm. Kui tavalised on humanitaarsed põhiteadmised loodusteadlaste puhul? Kas võiks olla teisiti?

Iga inimene orienteerub paratamatult vaid oma kitsas teadmistemullis ja peab kõike muud triviaalsemaks – see on väga levinud suhtumine. Loodusteadlased on enamasti üsna kitsa silmaringiga väljaspool oma spetsiifilist eriala, aga sama kehtib ka humanitaarteadlaste puhul näiteks reaalteaduste suhtes. Eksisteerivad justkui paralleelreaalsused, naabruses elavad suguharud, kes pahatihti pole üksteise olemasolust isegi teadlikud – kõik tegelevad oma subkultuuriga. Proovin võimaluste piires end kursis hoida eri aladega ja pistan oma uudishimuliku koonu sinna, kuhu parajasti tahan, isegi kui saan koonu pihta mõne vopsu.

Raamatus „Viis ürgelementi ja koer“ kirjutad kriitika kohta: loen arvustusi / et teada saada / mida raamatust arvan. Kuidas tundub, kui hästi on su teoste lugejad ja arvustajad sinu kavatsusi seni mõistnud? Kui hästi on mõistetud su irooniat ja musta huumorit? Kas retseptsioon on mõjutanud seda, mida omaenda teostest arvad?

Vastaksin Doris Kareva sõnadega: „See puutub teda, teiseks küll ei tee.“ Ja Juhan Viidingu sõnadega: „olen põlgamist näinud ja mõistmata põlanud ise“. Lõppu lisaksin ka (:)kivisildniku (ja „Viimse reliikvia“) rea: „Matsid jäävad matsideks.“

Kes on su loomingulised eeskujud või lemmikautorid?

Suurt eeskuju või lemmikut ma ei nimetaks, sest huvitavaid ja toredaid mõtteid olen kohanud väga paljude autorite tekstides, nii eesti kui ka välismaa kirjanike, filosoofide ja teadlaste teostes. Raamatus „Ahela ots ehk Jooksus inimene“ olen mõnda neist nimetanud. Hindan eriti kõrgelt seda, kui inimese looming ja elu moodustavad teatava terviku ehk suurema sõnumi, milles pole pealetükkivat poosetamist ja võltsi. Meeldib, kui inimene püüab maailma mõtestada, otsib järjekindlalt laiemat pilti ning see väljendub samamoodi nii tema loomingus kui ka elus.

* Loe katkendit „Homo automaton“ Sirbist 5. V 2017.

Pille-Riin Larm, Sirp 4.08.2017

„Viit ürgelementi ja koera“ võib pidada esikkogu jätkuks: siin on samamoodi hulk nappe poeese. Argised pildid toovad ilmsiks elu paradoksid ja inimese nõmeduse. Ehkki „Viit ürgelementi…“ on peetud samamoodi haikukoguks kui debüüti, ei ole Pauklin tegelikult selleski vorminõuetest numbrit teinud ja kolistab vormiahelaid päris kõvasti. See kolin on ta teine eripära, aga mul on lausa kahju, et „Viie ürgelemendi…“ retseptsioon on jälle haikuliimile läinud, Matsuo Bashô ja eesti haiku eripäradest sai juba 2011. aastal piisavalt räägitud.
Ka Pauklini kolmanda teose „Ahela ots ehk jooksus inimene“ puhul on tegu žanriliselt raskesti määratletava ja kunstiliselt kahtlemata kirgastava saavutusega. „Sisuliselt koondab raamat hulka väikseid täpseid inimesevaatlusi,“ saame lugeda tagakaanelt. See on minu lause, võin seda korrata küll. Seda ka: loodusteadlasest autor – Pauklin on Cambridge’i ülikooli molekulaarbioloog – ei piira end inimese ebatäiuslikkuse tõestamisel erialaste tööriistade ja metoodikaga, vaid laseb aimuda ka oma tugeval humanitaarsel eruditsioonil, mis hõlmab teadmisi antiikmütoloogia, 20. sajandi filosoofia jm koha.
Tehniliselt esitab Pauklin iga oma mõ-tiskluse miniesseena, millele järgneb interpretatsioon, vabavärsiline luuletus. Lugemisnauding oleks tagatud ka siis, kui autor otsustanuks kaante vahele koguda ainult esseed või ainult luuletused, kuid „Ahela ots…“ mõjub huvitaval kombel terviklikult just intertekstuaalse ja kompositsioonilise hübriidina.
Üks õnnestunumaid peatükke kannab raamatus pealkirja „Pronkshärg“. Pronkshärjaks kutsutakse teatavat piinamisvahendit, millesse kõigepealt pannakse inimene kinni ja mis seejärel aetakse kuumaks. Oi kuidas siis härja möirgamine lahutab pealtvaatajate meelt! Samamoodi lahutab järgmises luuletuses lapsena oma meelt väike poiss, kes rebib kärbselt tiiva ja pistab ta klaaspudelisse, ootab, kuni kärbes on suutnud jõuda ronida pudelisuuni, sulgeb pudeli siis korgiga ja poetab selle põõsa alla. Üks meelelahutus ei ole vähem võigas kui teine. Piinamise nautimine on kuulunud inimese juurde aastatuhandeid ja seda jõudu, et kärbsele tiib tagasi panna, ei ole talle usaldatud. Samuti toon esile peatüki „Homo automaton“, mis räägib hüsteeriast ja kaasajooksikutest, peegelneuronite vajalikkusest ja traagikast, ning käskude täitmise üle mõtiskleva „Armastuse ja elektrikarjuse“: „Enamik inimesi täidab ka väga amoraalseid käske, kui neid annab piisav autoriteet“ (lk 16).
Autor lahutab ise ka inimest uurides meelt, ta koguni deklareerib seda esimeses peatükis ja ei ole sellest saladust teinud mujalgi: „Teadlasena püüan mõista, kuidas inimene ja maailm toimib. Sama eesmärk on mul ka tekstide puhul, mida võib pidada kas ilukirjanduseks, filosoofiaks või mõneks muuks väljendusviisiks. Nad kõik on omavahel seotud ja käsitlevad mulle eluliselt tähtsaid teemasid, sest ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav.“1 Osa peatükke jääb küll pelgalt intellektuaalseks meelelahutuseks, nagu kahetseb Andrus Kasemaa,2 aga see ei ole mingi süütu ja kasutu klaaspärlimäng. Ka klaaspärlimäng ise ei ole süütu ja kasutu. Laborikatsed ei ole süütud ja kasutud. Essee kirjutamine ei ole süütu ja kasutu. Võib juhtuda, et komistatakse kuldaväärt avastusele või sõnastatakse möödaminnes särav paradoks – paljud kõige olulisematest teaduslikest avastustest on tehtud kogemata, kellegi eksimuse või vea tõttu plaani täitmisel, nagu autor isegi nendib (lk 8).
„Ahela ots…“ tõepoolest erutab intelligentse lugeja maitsemeeli, see on terav, täpne ja vaimukas. Suure osa vaimukusest võlgnebki teos oma hübriidsusele: luuletused mõjuvad kontekstis, mille eelnev essee on loonud, kohati naljakalt (heas mõttes). Ka kiretud ja halastamatud faktid, mida Pauklin esseedes lihtsalt registreerib, võivad mõjuda naljakalt – parimad koomikud teevadki nalja tuima näoga. Ja ei ole kindel, kas nemad lahutavad publiku meelt või vastupidi.
Nii täpselt saab näha ainult kas väga kaugelt või väga lähedalt – läbi mikroskoobi või läbi kosmonaudiskafandri klaaskupli. Ja siis ollakse väga üksi. Pauklin on ka üksi, ta peab „Ahela otsas…“ sidet ainult mineviku suurte mõtlejate ja mütoloogiliste kangelastega (nendega ongi teistel raske võistelda): Sisy-phos, Fjodor Dostojevski, Nietzsche ja Camus… Ei saa siiski öelda, et Pauklin end oma uurimismaterjalist täielikult distantseerib ja üldse ei suhesta. Just luuletustes esineb küllalt palju eneseanalüüsi ja tõdetakse samade ahelate ahistavust, mis kõigil teistelgi.
Mis on Pauklini sõnum? Vihje peitub raamatu pealkirjas. Ahela ots võib kuuluda jooksus inimesele, keda tuleks pidada kui ketikoera. „Inimene on loodud ahelatesse,“ on autor varem tunnistanud,3 inimest aheldavad tema loomalikud instinktid, tema pärilikkus. Inimene ei saa iseenda eest jooksu panna, nenditakse „Ahela otsas…“: „oma võimete kitsas umbses vanglas / igaveseks aheldatud inimloom“ (lk 73).
Koera ketis pidamine on ju õigupoolest tema väärkohtlemine. Isegi varjupaigast ei saa koera võtta, kui ilmneb, et kavatsetakse ta ketti panna. Kett teeb looma kurjaks. Kerberosest võinuks saada tore lemmik, kohelduks teda vaid teisiti! Samamoodi teevad ahelad kurjaks inimlooma. Pauklini arvates ei ole võimalik agressiivsust ja vägivaldsust tulevikus inimesest täielikult välja juurida: „see tundub olevat osa inimloomusest, meie evolutsiooniliselt omandatud füsioloogilisest ülesehitusest ning on kirjutatud meie DNA-ahelatesse“ (lk 12). Teisisõnu: evolutsioon on inimest väärkohelnud. Tõsi, ülla eesmärgi nimel: „Koerakett pole vaid koera eest kaitsmiseks, vaid takistab koera ennast maanteele kargamise tõttu auto alla jäämast“ (lk 84). Ahelad defineerivad inimest, autor rõhutab seda mitu korda: „Tahes-tahtmata – kui eemaldada need kannatusi tekitavad DNA-ahelad, siis inimene lakkab olemast“; „Meie ahelad on looduse poolt seatud ja neid ahelaid maha ei raputa, sest need on üheaegselt ka meie pärilikkusaine ahelad. Kaotades oma põhiplaani, kaotame inimese – inimsus on loodud ahelatesse“ (lk 12, 84).
Ahelatest vabaneda saame ainult ajuti, unenägude ajaks: „Võtan sügismantli seljast ja riputan esikunagisse / astun magamistuppa riietan end lahti … // rullin skalbi otsmikult kuklale / keeran kolba viisteist kraadi vasakule / ja panen ta nagu purgikaane tagurpidi lauale / korjan aju kurdude vahelt kõik karjeristlikud ambitsioonid / soovunelmad kadeduse tähelepanuvajaduse ja eneseimetluse / võtan ükshaaval kõik enesepettusest tilkuvad võidud ja kaotused / siis instinktid võõrad tõekspidamised ja kultuurinormid / viskan kõik need alumisse lukuga sahtlisse / kiima nälja ja peavalu aga ülemisse // sikutan kogu keha naha kookonist ja viskan selle vaibale / peenise ja munandid panen öökapile / lihased ja siseorganid jätan omale kohale / seejärel langen lõtvunult voodisse / ma ei kuule enam / tavapärast ahelate kõlksumist …“ (lk 29).
See mõjub korraga resigneerunult ja lohutavalt. Pauklini raamatust (nagu eelmistestki) aimub üldse suurt hoolimist ja kaastunnet inimese, ebatäiusliku olendi suhtes. Võib öelda, et ahela teises otsas on Prometheus, on olnud juba „Aheldatud Jõgevast“ saadik.
„Ahela ots ehk jooksus inimene“ on isikupärane nähtus, mis kindlasti rikastab eesti kirjandust, eriti esseistika osas. Ei oska seda isegi millegagi võrrelda, võib-olla Viivi Luige väikesed esseed on Pauklini „Ahela otsaga…“ sarnased. Põnev oleks seda võrrelda ka Ilmar Laabani luulekoguga „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) – aja- ja ruumipuuduse tõttu jääb see praegu unistuseks. Kui aga seada kõrvuti Pauklini enda mõlemad tänavu ilmunud raamatud, pean erinevalt Kasemaast tugevamaks just „Ahela otsa…“. Siin on üllatust, autor on jõudnud uue kvaliteedini.
Pauklinil on välja kujunenud oma hääl, tema siilipomin kõlab meie noorte keskpäraste poeetide kooris… kas just möirgena, aga solistihäälena küll. Kui veel midagi soovida, siis ehk võinuks raamatu teisest poolest mõne peatüki, mis eelnevat kordama kippus või päris „kuivaks“ jäi, välja jätta, saavutamaks veelgi vahedamat üldmuljet. Kindel on aga, et Pauklini kirjanikuevolutsioon alles kestab. Kõhe mõeldagi, kuhu ta veel välja võib jõuda või mis pöördeid teha.
-----------------------
1 P.-R. Larm, Ellujäämine ei ole iseenesestmõistetav. [Intervjuu Siim Paukliniga.] Sirp, 04.08.2017.
2 A. Kasemaa, Maailmavaatleja kahes versioonis. Sirp, 04.08.2017.
3 Vt P.-R. Larm, Siim Pauklin kolistab. Sirp, 10.06.2011.

Pille-Riin Larm, Vikerkaar nr 10-11/2017

„Ahela ots...“ sisaldab aga nii filosoofilisi kui psühholoogilisi esseistlikke arutlusi ja interpretatsioone kui ka värssideks seatud mõtteid. Selge, et inimese olemasolu ja maailma mõtestamine huvitavad teda. Eks ta noore ja eneskindla mehena tahab meid targemaks teha, kuigi kohati tajud vanamehelikku heietamistuju ja skepsist. Raamat on täis intellektuaalseid viiteid ja vihjeid. Paljud tähelepanekud on varem juba teada, ent vajavad aeg-ajalt ülekordamist. Pauklin viitab sageli Dostojevskile ja mõtiskleb tema vaadete üle. Paistab, et ka Vana-Kreeka müütiline tegelane Sisyphos, Prometheus, samuti Nietzsche, Wittgenstein, Camus ja Goethe pakuvad talle huvi. Tegelikult tsiteerib Pauklin väga paljusid tuntumaid ja tavalisele lugejale vähem teada nimesid, kõiki loetleda ju ei jõua. Geenid kui kujund paistab samuti korralikult silma. Lause „müntide kõlina aga kuulutasime pühasõnaks“ räägib iseenda eest. Teemadeks on nii kurjus-piinamine (nt. „Pronkshärg“, „Armastus ja elektrikarjus“, „Hommikukohvist genotsiidini“) kui headus (nt. „Headuse banaalsus“), moraal, looduse käitumine ja käigud, ning inimene selle kõige keskel (nt. „Kui mitu neuronit on hing?“). Tsiteerin: „Üks inimene on teisele hunt / teine kolmandale karjane /---/ siiraid lambaid leiab harva / läbinisti hunte niisamuti/ oht hõljub alati õhus / iseennastki ära petta.“ Autori eruditsioon on kahtlemata lai, mis lisab põnevust. Lisaks vaimukus, mida alati tekstides hindan. Paratamatusse, mis inimest alati saadab, suhtub autor noore teadlase rahulikkuse ja põhjendatusega. Kes siis ei tea: „Kõik muutub ajas, miski pole jääv. Elu on liivalossi ehitamine, teades, et vihmasadu lõhub peagi selle lossi – surm teeb elu jooksul tehtud pingutused sisutühjaks. Maailm pole mitte ainult ebaõiglane ja täis kannatusi, vaid kõik see närusus saab ka liiga ruttu läbi./---/ Ka Antiik-Kreeka filosoof Herakleitos on öelnud, et sama mees ei saa astuda samasse väljaheitesse kaks korda, sest sitt pole enam sama ja mees pole enam sama.“ („Lõputu muutumine“) „Ahela ots...“ lõpeb nõnda: „Ristik tärkab mullast / pöörab kaela päikese poole / ja hakkab jänese kombel hüppama / ta lidub kõigest jõust lehvitab oma / tiibu ja tõuseb kotkana lendu / liugleb üle metsade ja laante / kuni tuul enam ei kanna / vihmast vettinud suled langevad maha / ja keha sukeldub valge vaglana / kõdunevasse mullakamarasse / seal ta uuristab oma käike / kord vihmaussi siis mullamutina / kuni talle kasvab jäme tammetüvi / ja lai võra mille okstel meeldib / sinu lastelastele turnida.“ Autor püstitab rohkesti küsimusi, aga vastamine eeldab aega, seda tal muidugi veel jätkub.

Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 103, nlib