Hea ja mõru
„Sadam“ mõjub Eda Ahi seni tõsiseima ja mõtlikema, kohati koguni melanhoolse raamatuna.
Esikkogu järgses intervjuus toonitas Eda Ahi mänglevuse ja lõbususe tähtsust oma loomingus.1 Tollal raamis sellist loomekäsitust tabavalt ainuüksi luulekogu pealkirjaga kehtestatud kujund: maskiball, mis lubas korraga elegantseid ja õrritavaid pöördeid nii temaatikasse, meeleollu, tähendustesse kui ka poeetilistesse võtetesse ja vormi, aga iial mitte üheselt kerget nalja ja naeru. Ahi lustlik mänglevus on tähendanud ennekõike paratamatute vastuolude pööramist nautlevaks elujanuks, suhete(karide) üleolevat trotsimist ning ühe küllusliku ja koketse minakuju rollilahenduste (ühes sellega vormiliste väljendusvahendite) proovilepanekut enesekehtestuse eesmärgil. Selle kõigega andis Ahi väga tugeva luulehääle „sukasilmsele“ ja „läänemerisele“ tüdrukule, kelle enesekindel ja alati trotslik elutunnetus õige pisut teise luulekoguga „Gravitatsioon“ (2013), kuid märgatavalt rohkem kolmandaga „Julgeolek“ (2014) taandus järk-järgult flirtivast mänguvajadusest ning lisas osalt järelemõtlikku tõsidusmuiet, säilitades siiski isikupäraseks kujunenud plikaliku tarmu.
See kõik aga (olenemata Ahi luulele osaks saanud alati õigustatult positiivsest tähelepanust) andis põhjust küsida: kuidas edasi? Millest veel peale maskivahetuste ja keelevigurite ning mina-sina vastuolulise suhte ekspressiivse võngutamise ammutab Ahi luule elusust? Mõni söakam hakkas ahilikuks kujunenud laadis aimama kerge vemmalvärsilisuse ilminguid,2 teisal oli põhjust märkida, et „ehk oleks järgmine samm näidata küpsemat, kaalutlevamat lähenemist, kus mõtte- ja sõnasügavus toimiksid perfektses kooskõlas, nõnda, et ei jääks muljet läbimõtlemata või ülepingutatud sõnamängudest“.3 Sest, tõesti, ajapikku kippusid sarnaste võtetega loodud koketsed maskid (vormilised ja tunnetuslikud) kaotama oma veetlust ning kujunema monotoonseks kooreks, mis ei lasknud sisemisel intensiivsusel päriselt mõjule pääseda.
Ent sisemist intensiivsust ja sügavuti sööstmise pinget on Ahi luules olnud alati aimata. Tema neljandas kogus „Sadam“ pääseb see siin-seal ka ehedalt valla, näiteks selle lüürilisimas, Ahi senise luule ühes mõjusaimas tsüklis „kaunakskasvamine. kirjad herneulmale“ (mis muidugi pole üllatus neile, kes lugenud eelmise aasta Loomingu Raamatukogu esimest vihikut „Kolmteist Eesti kirja“). Omamoodi tagasivaatavas järelemõtlemispausis põimuvad ehedalt nostalgia, vahetu aja teravus, kurbus, valu, helgus ja pelgus, ilma et ühestki tundelisest kujutusest antiteesi või tagasivõttega teatraalsusse pöörataks – nõtkelt-nukralt märgib lüüriline mina maha oma „tumetuletuuma“ (lk 22) mõistmise tähised.
Muidugi tulevad „Sadamas“ tuttavatena ette mitmed Ahi isikupära kehtestanud lemmikvõtted (homonüümidel ja siiretel põhinevad tähendusmängud, riimiefektidest ning vastandlikest sõnadest/mõtetest/tähendustest loova pinge ammutamine, paragrammatiline väljendusviis jne). Ja ainult pealtnäha vabama stroofikaga luule on enamasti endisel moel tugevalt riimiline ja meetriline (daktüliline, jambiline, trohheiline), nii et isikupärast ja valdavalt õnnestunud mänglevust lubava keeletaju ilmingud on kõik alles. Kuid „Sadamast“ ei leia nii naljalt enam lihtsalt efektitsevaid sõnakatsetusi, edevat kalambuuritsemist ning emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahelist plikalikku võitlust. Raamatust alla kolmandiku küll harmoneerub pigem Ahi varasema luule, „Maskiballi“ ja „Gravitatsiooni“ teatraalsusega, ent ülejäänu jätkab „Julgeolekus“ märku antud muutustega ning mõjub küpsenud tervikuna, millesse on tekkinud eksistentsiaalset avarust, tõepoolest sügavuti mõtlikumat pilku endale, ilmale ja ajale ning, mis peamine, lüürilise mina enesekesksuse ja demonstratiivselt koketse suhtumise raugemist. „Julgeolekus“ rohkem „meie“ vaatepunktiks kasvanud mina-sina eristus on omandanud mõõtme, mis tõstab „Sadama“ tervikuna sagedamini üldinimlikke seisukohti ja osutusi kätkevate elamuste väljale (nt luuletus „pagu“: „mõne maa ei paku talle pagu, / mõnel puudub sõjas oma jagu. // aeg on kitsi. aeg on kokku hoida“, lk 13). Mõistagi vältimatult on Ahi luulehäältki puudutanud või pitsitanud „Gravitatsioonis“ tõdetu: „üha uusi ringe eluloole / tasahilju tilgutavad aastad“,4 nõnda et üha uue lisandudes tuleb juba paratamatult langetada kaalutletumaid valikuid kogutud täheldusist vaid tähenduslikema esitlemiseks, mõtestamiseks ning alalhoidmiseks. Kuid „Sadam“ on midagi enamat, selles esile kerkivad aeg ja ruum ei ole üksnes ühe subjekti aegruumi manifesti tulem, vaid küpsenud (tumemeelse) elutunnetuse ja empaatiliste järelemõtlemispauside saadus. See on ehk ka põhjus, miks mõjub „Sadam“ Ahi seni tõsiseima ja mõtlikema, kohati koguni melanhoolse raamatuna – varasemaid hetkelisi maiseid ekstaase on asendamas kestvam, ehkki ka tuntavalt sünkjam vitaalsus.
Ümbritseva maailma ja ajaliste parameetritega suhestumine on Ahi luule lüürilisel minal olnud küll algusest peale väga pinev, mitmekülgne ja kirev, ent kui varem väljendus see rõhutatult minakuju (kogu tema variatiivsuses) enesepaigutusena maailmas, tema suhestumises oma sisemuse, teda ümbritseva kultuuri ja teistega, samuti mina-sina vahelise suhte pinges, siis nüüd püüab tuntavalt sama luulehääl pigem uurida oma saavutatud positsiooni mõõtmeid – vaadelda ja mõtestada enda kuulumist meie-ringi, oma aega ja ümbrusse ning paratamatult ka vahetusse kliimasse („põlvedeni läänemere jäisus“, lk 29 vs. „Eesti talved pole enam samad. / neis on uus ja laastav pehmusus – / see, mis paneb karmid kannatama“, lk 31). Sellele asjaolule on üsna hõlbus läheneda luulekogu pealkirja kaudu, nagu Ahi on stiilipuhtalt osanud oma luulekogud pealkirjastada alati keskset ainest ja valdavat meeleolu koondava ühesõnalise kujundiga.
Nimelt lüürilise mina sadam asub veendunumalt ja pöördumatumalt kui varem (vrd esikkogu lustlik „tüdruk läänemerine“) Läänemere kaldal, olgu siin- või sealpool Soome lahte, ning sellise positsiooni kehtestusega on jäägitult omaks võetud ja leplikult omaseks tunnistatud ka paratamatult hall ja ebaõdus avarus, Läänemeri. „ja tõesti oli, tõesti siin, too meri – / see oli suur ja tiirane ja hall“ (lk 5) „meie teame: sinist merd ei ole. [—] lepime, et ongi lihtsalt meri. / madal meri, värvitu ja märg“ (lk 11) Seega on põhjamaisus, mis varem näis pigem kainestavalt karge ja kirkana, süvenenud millekski sompjaks tumemeelsuseks, koguni nii mõjujõuliselt, et omaksvõetud kõleda avaruse tunnetuslik lähedus ilmneb terava meelelisusena ka kusagil eemal olles („ja kõrvus kohiseb. / läänemeri vist, too kauge hall“, lk 15). Ent sadam – terviklik aegruum – on otsekui intensiivselt sünkjast meelelisuse kogemusest tardumise paus, koht, kus seista „maa ja mere äärel“ ning kus „kõik on järsku väga hea ja mõru“ (lk 8).
Eks ta ole, jällegi ahilik ambivalentsus: „hea ja mõru“. Ent üldise takseerimis- ja mõtestamistarviduse kasvamine on teisendanud (kõrgendanud) ka seda isikupärasust, vastandite üheväärse ahvatlusena tajumise tähendusvõimet: põimunud soe ja õrritav olek, üheaegselt nii maailma ääre kui ka selle tuuma kompamine, hea ja kurja piiril võnkuv elujanu on järsku väljunud manifestatiivsest mängust minakujuga ning põrkuvatest efektidest, seisunditest, tajudest leiab märksa rohkem kogemuslikku avardumist ja läbimõeldumat suhestumist ajaliku maailmaga. Nii et lugeja ei saa enam kuidagi piirduda rahuldusega, mida pakkus lüürilise mina trotsiva meele, elu- ja vormijulguse, elu vastuolude vankumatu proovilepaneku jne saatuslik nautimine, vaid „Sadam“ puudutab subtiilselt igat võõrast hingemaastikku (-sadamat), võõraid randu, selle luulekogu tekstid kõnetavad olulist nii ajatul kui ka ajakajalisel skaalal. Näiteks kõneleb luulehääl vahetult lausa põletavatest (kõledatest) teemadest – maast, mis on must, kurb, kildudeks, „mille põues idanevad miinid / surma suurteks mõruvõrseteks“ (lk 16), sellest, et „maailm pöörab järsult uue külje. / kukutakse tükkideks ja tolmuks. / kõik on üha tuhmim, üha kitsam“ (lk 18) – lootes seejuures ometi maa, aja ja iseenda püsimist, rõõme ja õnnelikkust, tarmu ja naeru. Mustades ja mõrudes toonides täheldused on sellega otsekui kirkamad, lüüriline mina oma enesekindluses ja -kontrollis teab, kuidas muremõtted ja eksistentsiaalne hägu sõlmida elujanuks, nautlevaks meeleoluks, mõneks kerget rõõmu pakkuvaks kujundiks või lihtsalt efektseks visiooniks – sageli küll käib sellega kaasas vein, cava või mõni klaasike kangemat külmarohtu („Sadamast“ saaks kamaluga ainest, kui peaks tekkima antoloogia „Alkohol eesti luules“ vol. 2). Ent viimanegi leiab raamatus oma põhjenduse. Vabandagem sedagi selge trotsi ja tarmuga – et uljalt söösta ka neisse nurkadesse, kus „kipub elu mõte kahvatama“ (lk 10); et püsida siin karmis kliimas, seista „sirgelt hüperboreas“ ning hoida valmidust minna julgelt läbi jäise mere, kui vaid oleks piisavalt eneseületuseks vajalikku sügavust ja süngust (vt lk 44) või hoopis „elukauguseid“, millega rinda pista (lk 11).
Karta on, et ei leidu täpsemat sõnastust Eda Ahi luuleloome kreedole, tema tumetuletuuma intensiivsetele märgistustele kui üks värss Gustav Suitsu esikkogust „Elu tuli“: „Elagu elu, mis põletab rinda“. Ja kahtlemata on üks teine varasem tõdemus Eda Ahi luule kohta: „kui klassika mõiste ajaproovile vastu peab, siis näeme, kuidas klassika sünnib otse meie silme all“,5 oma kehtivusele saanud ühe nähtava tõestuse juurde.
1 Kairi Kruus, Intervjuu: Eda Ahi. – Värske Rõhk 2012/II, nr 30, lk 45.
2 Vt Alvar Loog, Eesti luuleaasta 2014. 62 lühiarvustust. – Looming 2015, nr 3, lk 395.
3 Mariliin Vassenin, Neljanda oleku sädelus. – Looming 2015, nr 5, lk 723.
4 Eda Ahi, Gravitatsioon. Verb, 2013, lk 14.
5 Leo Luks, Taevane ja maine armastus. – 40 kiri. Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 330.
Brita Melts, Sirp 18.08.2017
Loe edasi
Tumetuletuumajaam
Ükski teos ei pääse konteksti asetamisest, see on suhestus– ja võrdluspind, milleta hõljuks ta kui üksik peeglikild lõputus tühjuses – ta ei kuulu kuhugi ega peegelda midagi. Miskipärast on ikka nii, et loojat, kunstnikku nähakse pigem oma põlvkonda ja kaasaega kuuluvana kui ajalist vertikaaltelge pidi kulgeva punase niidi jätkuna.
Senine retseptsioon on Eda Ahit kujutanud kui suurt eristujat: riimid nagu Betti Alveril! Kõla– ja sõnamängud nagu Alliksaarel! Haruldane positiivsus ja tarmukus! Ent mulle näib, et Ahi on pigem ühendaja-ühenduja kui irduja; tema jaoks pole enneloodu reliikviana isoleeritud dialoogist; tema loomeruum on ebatavaliselt avar, suutes ainest ja hingust ammutada nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Kas polegi just see läbi aja püsiva loomingu kvintessents?
„Sadama” juhtnoodina kõlav avarolek kehtestatakse juba esimeses luuletuses merekujundi sissetoomisega: ja tõesti oli, tõesti siin, too meri – /see oli suur ja tiirane ja hall. //ei voolanud, vaid loksus avaveri (lk 5). Et avamereline loksumine, avaveri ja avameel luuletajale olemuslikum on kui jõelisus, kõlas juba üle-eelmises kogus „Gravitatsioon”, kus luulemina ei ole jõgi ega vaja /üht ja ainsat muutumatut sängi (lk 50). Jah – jõe liikumine on sihiline, ikka päri– või vastuvoolu minekut soosiv; ent meres seilamine nõuab tugevat iseseisvat tüüri, võimet igal hetkel oma suunda ise seada. Sellega hakkama saamiseks on vaja julgust, jõudu ja isegi (positiivses mõttes) jultumust, vastutusvõimet: meil ei vea – /me ise veame (lk 28). Kummalisel kombel ei mõju see „jultumus” nihilistliku, vaid vastupidi – aupaklikuna: on olnud jultumust /võtta vastu antud au ja armu (lk 18).
Muide, luulekogu pealkiri „Sadam” viitab ikkagi maabumisele, samamoodi nagu Ahi viimaste kogude pealkirjad „Gravitatsioon” ja „Julgeolek” kõnelevad maandatusest. Eks tarmu meretormis möllata kasvatab ikka teadmine kuskil ootavast kodusadamast.
Muidugi ei ürita luulemina merestiihiat kontrollida – tema jõud peitub aktsepteerimises: kui lööb kokku meri üle pea, // lööme kokku klaasid. (lk 23) ja saatust õrritavas, elupõletajalikus suhtumises tõmba aga kiirelt tikku, /et kaoks surma lõhn (lk 12). Aeg-ajalt ilmutab end ka aimus põlemise saadusest: kõik on nii priima /ja leek /ei aimagi veel, mis on koni (lk 25); teadmine sellest, et pea kohal kokku löövate merelainete ja kõlisevate veiniklaaside raju on suuremas plaanis nõnda tühine: veel on aega vaikselt auruks keeda (lk 23). Selles peitub Ahi luule vastupandamatu võimsus: ta säriseb hetkes, teades-aimates samal ajal selle eeldusi ja tagajärgi, luues nõnda mingi veidralt grandioosse laiendatud olevikuruumi: ja mul pole külma ega kuuma /sellest mis on kohal või mis all /sellestki mis luusib ees või taga – sest see, mis on ees või taga või kohal või all, on tegelikult siinsamas: Liivakell on ammu jooksnud liiva (lk 23).
Siiski oleks ebaaus väita, et ajalikkus, aktuaalsus kitsamas mõttes „Sadamas” puudub. Luuletus „Pagu” eristub tugevalt ülejäänud kogust, segades väga mõru maitset Eda Ahi muidu kiidetud positiivsusesse. Valusausalt koputab ta võõravihkajate südametunnistusele, osutab silmakirjalikkusele: võõra eest on vaja kaitset? /kuid see võõras vohab meie veres /vetikate kombel läänemeres. //paota põli kibe. /paota ust. /sinu enda maa on leinast must. (lk 13) Siin pole lõhnagi sotsiaalempaatilisusest ja „meiest”, millele järgnevalt osutan. Näib, et selles küsimuses tunneb luuletaja tugevat vastandumist, ebaharilikku võõrdumist. Aeg võiks olla rohkem meie nägu (lk 16), sedastab ta hiljem.
Kasvanud julguse ja eelkõige küpsemise märgina, on „Sadamas” palju rohkem „meid” kui „mind” ning see, keda täpsemalt „meie” all silmas peetakse, on üsna mõistatuslik-mänguline. Ajuti näib, et „meieks” saamiseks pole luuletaja jaoks mingi probleem maha heita noore eesti poetessi rüü, vahetada sugu, vanust ja rahvust, nii palju kui süda lustib. mehed, meie kuued /on ammu kaheksas (lk 12). Just maskuliinse, helevalge ja eksplitsiitse jõu demonstratsioonide tihedus üllatas (tagusime kaarte hommikuni, /kolkisime vastu kinnist ust. [ — ] võime lüüa maha /kõik, mis tarvis; hommik haugub (lk 7)). Tundub aga, et vandumine, vängus ja hooplemine pole „Sadamas” tõsimeelne maailmaneedmine, vaid „terve talupojamõistuse” hõnguga enesetögamine ning seega pole kindlasti tegu all-lasuva nõrkuse ja enesekaitseimpulsist tingitud agressiivsusega.
Küljeti eelnevaga – nõnda mänguliselt, nagu võib Ahi võtta jõulise, kõhklematu mehepalge –, võib ta ümber lülituda ambivalentsusele, paindlikkusele, keset agitatsiooni tuua avalikuks oma küsimused-kõhklused; jooksult ümber hinnata oma väited: kell on juba palju. /ei, veel vähe (lk 7); miks? ei teagi. /äkki peaks? ei pea. (lk 8). Luuleminal on luba siin ja praegu ümber otsustada, kahelda, teine suund võtta – ja see ei nõrgesta teda mitte.
Põigates tagasi maskuliinsuse juurde, oli ehk raskesti mõistetavam „Sadama” juures see, kui rikkalikult nõretavad värsid alkoholist – pitside kummutamisest, lahtikorgitud veinipudelitest, murede likkupanemisest. Andeks, et siinkohal joogilembust eelkõige mehelikkusega seon, ent Ahi värssides on tõesti rohkem meremehelikku kulistamist kui daamilikku limpsimist. Eks see kõlab kokku Ahi niigi joovastunud ning hoogsa stiiliga, keerab lisavindigi peale, ometi ei puudu sellest esialgu raskestitabatav sotsiaalkriitiline noot. Raskestitabatav just seepärast, et „sotsiaalkriitika” on Ahil pigemini sotsiaalempaatiline, see tähendab – näitab näpuga, aga on ka ise nende seas, kelle pihta sihitakse. Kummatigi on see iroonianoot nõnda peen, et ei saagi päris kindel olla, kas see iroonia pole mitte lugeja silmades. Vägijoogi-metafoorika klapib Eda Ahi eksalteeritud-ekstaatilisse helistikku ja kuigi „Sadamas” on mõtlikkust enam kui varasemates kogudes, pole kuhugi kadunud Eda Ahi loominguomane ekstreemumiarmastus, vängus (miks vinduda, kui saab ka üle vindi (lk 9)) ja põlgus ekstreemumpunktide vahelise ebamäärasuse suhtes: pehmosus – /see, mis paneb karmid kannatama (lk 31). Ehk seepärast kasvavadki pudelite, pokaalide, pitside ja korkide kujundid kõige nõtkemini allegooriaks, mis korrastab ja sõlmib lahti all-oleva impulsi, näiteks: pealt kolmas kork /mu lõpuks korgib lahti /ja ma kardan väga lahtuda. (lk 34).
Jätkates Ahi kujundikasutuse teemal, tundub, et ajuti polegi kujundid loodud tähendusülekandena, vaid peegeldavad autentset, otsest tajumust, milles analüütiline meel võib tagantjärele eraldada kujundi ja sisu – aga ei pea (hommik, üleliia läbipaistev (lk 9); mu hääl võib olla nöörimõttest kähe (lk 37)). Samuti on Ahi kujundimaailm rõhutatult kehaline – ta joob pimeduse kohvi (lk 24) ja võtab mustast taevast kange mahvi (lk 15), ta aju on rakkus (lk 8) ja aeg-ajalt on suus eilse jutu maitse (lk 9) – ta on otseselt lülitatud maailma aine-, mõtte– ja vereringesse. Inimesed kipuvad läbi põimuma algelemendilise metafoorikaga, neil on tüved, tõrud, juured, nad võivad anda pikalt hagu; neid saab vallutada nagu maad; nad võivad vaikselt auruks keeda. Algelemendi– ja ekstreemumiarmastus üheskoos loovad paatose, mille Ahi vanust arvestades võiks tembeldada varavanaduse ilminguks, kuid lähemalt vaadates kutsuksin seda meelsamini varaküpsuseks ja kõrgepilgulisuseks.
Kirjutaja näeb vananenud, kivistunud keelendid läbi, tajub nende juuri ja vabastab nad niimoodi dialoogi välistavast autoriteetsusest (sa olid nagu kord ja ülekohus (lk 38); sest süda täis, kuid tunne ikka tühi (lk 39)). Paradoksaalselt on ainult autoriteeti kõigutades võimalik saavutada elav, särisev põiming enneolnuga ning nõnda ühe inimese õblukesele olemisele väge andev vundament leida, oma autentsust seejuures kaotamata. „Ise” saabki õitseda vaid hirmuvabas, mängulises suhtluses kontekstiga, kuhu see kuulub.
Sama kehtib ka laiemalt, teiste autorite intertekstide kohta. Vahel peidetumalt, vahel nähtavamalt, on ses õhukeses köites tuvastatavad Viiding, Alver, Alliksaar, Kitzberg, Shakespeare, Suuman, Rummo, Baudelaire, Gailit. Meenub, et Ahi eelmises kogus, „Julgeolekus”, oli ühe luuletuse pealkirja juures märkus „hoovõtuga A. Sanga „Niinast”” (lk 29) – just seesugune ta suhe teiste autoritega näib olevat – neist/neilt saab hoogu võtta, väge koguda, et lendu tõusta. Üks tähelepanuväärsemaid hoovõtte on põimitud „Sadamas” Rummo esimesest vasikast ja Viidingu tihedast inimmüürist: ei tahaks minna aia taha, /kuid aed ei paku elamust. /…/ ei julge minna aia taha – /kui saaks kord üle müüri kaeda, /võiks ennast rahus maha kanda (lk 17). Samuti meenutavad Ahi taskus idanevad tõrud (lk 8) kangesti Alveri tõrusid, mille suureks sirgumist luuletuses „Mu juurde voogas” oodatakse.
„Sadam” mõjub värske, aga mitte võõrana; vanapärase, aga mitte heietavana. Sellise luule algimpulss näikse olevat iseenesestmõistetav, kõhklusteta ühendus mingi tuumse olemisega, millelt sirutudes pole kirjutaja jaoks probleem liikuda mööda ajaspiraali üles-alla, vahetada sugu, rahvust. Ta ei ignoreeri antust (oma aega teenid, oma keelt – /aga kas need lõpuks välja teenid, /selgub karmis omakohtus vaid (lk 20)), ent näeb üle oma aja ja varju.
Eda Ahi sõnad pakivad endasse palju, tekitades tänapäeval aina harvemini esineva deflatsiooni – sõnade deflatsiooni. Need värsid pole õhukesed mõtted barokses sõnarüüs, vaid mõttekontsentraat: sõna ei kaunista-laienda olemasolevat, vaid hoopis vastupidi, pakib endasse. Nõnda juhatatakse sõnade inflatsioonist nüristatud lugeja kindlalt rajale, kus saab mõistatada väikese tekstisegmendi rikastatud tähendust. Rikastatud leidliku polüseemia või homonüümiaga, mõttelise assotsiatiivhargmikuga, pole ta luule olemuselt labürintlik, mõistatuslik. Tihendatuses, kokkupakituses tõmbuvad kokku esialgu pikana näivad seoseniidid, paljastub ilus ja võimas rütmistatud reaalsus.
Maarja Helena Meriste, Värske Rõhk nr 51 / sügis 2017
Loe edasi
Luulekogu on täis igasuguseid motiive ja mõtteid, vaateid ja puudutusi, reisidelt kaasa võetud hetki, millest keskset on raske üles leida. Pole kahtlust, et autoril on kirjutamisaegu olnud sotsiaalne närv omal kohal.
Väljenduslaad näitab aga muutumismärke, võluv „Maskiball“ (2012) on läbinisti riimiline. Tekstid on jaotatud kolme kimpu. „Finlandia“ osutab mõistagi naaberriigile, ja sadamamõtisklusi leidub kohe mitu. Üks neist, nimiluuletus, kõlab nõnda: „tulen sulle vastu, aju rakkus. / minututest minuteist on peagi / ainult leebed tunatunnid järel. / seisad kai peal, maa ja mere äärel, / pikad ripsmed tuisutuulest takkus. / kõik on järsku väga hea ja mõru. / miks? ei teagi. / äkki peaks? ei pea. / igatsuse teed on imelikud. / tikk ja takk. / sa süütad tuules tiku. / kuid su taskus idanevad tõrud.“ Selle kõrval aga nt. „Raudteejaam“ meenutab hoopis vemmalvärssi: „Helsingis on Vana Tallinn lahti / ennist oli see küll külakost, / aga nii või naa – üks mõistlik ost. / avatud veel pole küla uks, / Vana Tallinn see-eest ikka. / luks.“. „Trots“, „lugemine“, „inventuur“ on samuti päris toredad. Muretoone kostub luuletusest „toomingad“: „jälle puhkeb pataljoni juures / üsna sama juhmilt toomingaid. /---/ me ei ole enam mures, / kuigi siiamaani leidub maid, / mis on kurvad mis on kildudeks / mille põues idanevad miinid / surma suurteks mõruvõrsteks.“ Teine jagu, „kaunakskasvamine. kirjad herneulmale“, on põnevalt kujundirikas, küllap väga isiklik, lisaks alltekstiga, mis viitab aja kulgemisele, ent millegipärast ei haaranud mind piisava jõuga kaasa. Mõjusama teksti leian alapealkirja alt „lapsepõline“: „herneulm, veel laante rohelokid / kobrutavad mahejahejuunis. / küünitavad taeva hernetokid, / kaunad aga ikka lapsesuuni. / end neil jälle köita lasta tahaks, / aga nüüd on teised köited taskus. / teised köited, need ei lase vabaks. / kes need meie taskutesse pani? - / justkui vastu meie enda meelt. / oma aega teenid, oma keelt – / aga kas need lõpuks välja teenid, / selgub karmis omakohtus vaid. / otsima vist jääme pimedani / lapsepõlve marrasmaasikaid.“ Pealkirjades leiduvad nimed „Ophelia“, „NF“, „Turandot“ „1812. Natalia G“, „Tiina“ peaksid kirjandushuvilisele enese eest rääkima. Kolmandast, kõige lühemast osast „moorimine“, nimetan „meie rand on minekutest lookas“. Luulekogu lõpetavad esialgu põnevalt tunduvad read, mis osutuvad lõpuks siiski suurema pingeta värssideks: „Pegasus, sa vana vapper peru, / mis meid ootab – erutus või eru? /---/ kui ma ei jaksa hoida sinu lakast / ega sinu uhkest sõnasabast, / siis sa pole viimaks muud, kui taak.“. Näiteid olen jaganud lahkelt, ega muud lisada polegi, kui et oma silm ja kõrv on kuningas!
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 102, nlib
Loe edasi
"Hea kirjandus peaks piire ületama kogu aeg, igal ajastul"
Eda Ahi nõtke, terav ja vormirange luule köitis avalikkuse tähelepanu juba debüütkoguga «Maskiball», mis pälvis 2012. aastal Betti Alveri preemia. Tema luulekeelt on iseloomustatud kui tänapäeval erandlikku ja võrreldud mitme varasema suurpoetessi (eelkõige Betti Alveri ja Doris Kareva) loominguga. Ent kogu oma traditsioonilisuse ning suhtelise vanamoelisuse juures ei mõju Ahi värsid anakronistlikult. Tabasin praegu argitöö asjus Ukrainas resideeriva luuletaja tema vähestel Eesti-päevadel, et vestelda sel kevadel ilmunud viimasest luulekogust «Sadam» ning eesti kirjandus- ja kultuuriruumist laiemalt.
Siinmail olevat suur mure sellega, et meie noored ilma peale ära hajuvad – ka viimane laulu- ja tantsupidu oma loosungiga «Mina jään» põlistas seda. Kuidas sulle tundub, kas füüsiline pärismaisus on enam üldse aktuaalne? Kas jagad seda muret?
Kui ma nüüd päris aus olen, siis lugedes seda loosungit – «Mina jään» –, ma korraks sisemiselt võpatasin ka. Seda võib igatpidi edasi arendada, aga selles tähenduses, et mina jään Eestisse... Ma arvan, et ringirändamine on ainult hea, mitte ainult üksikisiku arengu, vaid ka meie kultuuri õitsengu seisukohast. See on väga põnev, kui inimesed käivad ära ja toovad midagi tagasi, kuigi see pole ju mingi kohustus. Liikumisvabadus on tänapäeval üks inimese põhiõigusi ja see pole riigi või teiste inimeste halvakspanu määrata, kes kuhu ja kuidas ja kui kauaks tahab minna.
Mul on väga häid sõpru, kes elavadki välismaal juba tükk aega ja mõni neist ei kavatse tagasi tulla. Nad on samavõrra eestlased ja hoiavad eesti kultuuri seal samamoodi ülal. Ühtpidi võib ju olla oma kodumaise kultuuri rikastaja selle kaudu, et tood teistest kultuuridest midagi kaasa; teisalt võid olla ka omamoodi kultuurisaadik, viies eesti kultuuri väljapoole. Ja muidugi on palju neid, kes on tagasi tulnud või kavatsevad seda tulevikus teha.
Oled varem öelnud, et eesti keeleruumis on lihtsam kirjutada, see justkui kannab iseenesest. Kui oled pikemalt Eestist ära, tunned sellest ruumist puudust?
Jah, tunnen ikka. Ehk on asi selles, et mulle luuletajana on väga oluline keel kui selline – tihtipeale tekivad mõtteimpulsid mõne teksti kirjutamiseks just keelest enesest. Muidugi vahel võib kannustavalt mõjuda ka mõni võõrkeele omapära, selle võõrus – aga võõrast pole omata. Samuti tundub, et mul on vaja füüsiliselt viibida eestikeelses keskkonnas, et üldse suuta oma tekste vähemalt mingil määral hinnata: kas need üldse kõlbavad kuskile või mitte. Praegu Ukrainas olles olen ka luuletusi kirjutanud, aga kahtlen veelgi enam selles, kas tasub neid teistega trükis jagada.
Sel kevadel ilmus sinu neljas luulekogu, «Sadam». Mis oli selle teose sünniimpulss? Kas luulekogud sünnivad tervikuna või korjad luuletused mingi aja peale kokku?
«Sadam» sündis küll nii, et kogunes lihtsalt hulk tekste, mis minu meelest moodustasid teatava terviku, mille eelmisel suvel ära tundsin. See kokku kogumine ja kaante vahele nii-öelda ära toppimine kõlab võib-olla halvemini, kui õilis nägemus tervikust juba enne tekstide kirjutama hakkamist. Kuid ka ajalooperioodidele anname ju nime tagantjärele, suudame sündmuste laiemat konteksti tajuda tihtipeale alles aja möödudes.
Pealegi olen üsna kaootiline ja impulsiivne kirjutaja – mul oleks raske kujutleda luulekogu nullist «kirjutama hakkamist». Lisaks on päris põnev, kui ei tea ka ise, mis lõpuks välja tuleb – ja kas üldse.
«Sadama» puhul oli üks tekste ühendavaid omadusi teatav segadus või karakterite rohkus, mis niisuguse sadamalinnaga, nagu Tallinn seda on, võiks kaasneda. Eks seal oli ka viiteid muudele sadamalinnadele. Minu jaoks võtab selle raamatu olemuse kokku Piia Ruberi kujundus heitlikult ringi lendavate lindudega.
See on ilmselt üsna vastandlik sellele, mida me tavaliselt mõistame sadama all. Sadam seostub pigem väljenditega «rahusadam» või «abielusadam», rahu ja kindlustundega. Minu jaoks aga on sadamalinn ja sadam pigem rahutu ja kõigele avatud: pidevate kohtumiste-lahkumiste, tohututest emotsioonidest ja kontrastidest laetud koht.
Minagi panin «Sadama» nime esialgu ühte patta su kahe eelmise kogu, «Gravitatsiooni» ja «Julgeolekuga», ning tundus, et seal on hästi palju sellist maandumist või maandatust või maabumist. Ent «Sadamas» oli tõesti silmatorkavat dramaatilisust ja karakteriterohkust, sa nagu katsuksid värssides läbi erinevaid olemisviise. Kuivõrd isiklikult nähtaval sa selles kirevas galeriis oled?
Ma arvan, et olen seda teinud päris palju ka varasemates kogudes ja võib-olla see on mulle kirjutajana omane. Mis see kirjutamine ikka muud on kui üks maailma kaardistamine. Kui proosa teeb seda väga selgelt karakterite kaudu, siis minu arvates on ka luule igati sobilik selleks, et katsuda läbi, tunnetada, kaardistada inimeseksolemise ja maailma nägemise viiside virvarri.
See, kuidas ma neid karaktereid välja mängin enda tekstides, peegeldab seda, kuidas ma ise neid mõistan ja tunnetan. Ma arvan, et on suhteliselt keeruline kirjutada kirjanduslikku teksti, ilma et inimene ise end sinna kuidagi sisse paneks. See on täiesti ilmselge. Autor, kirjanik filtreerib maailma – ja sealhulgas erinevaid karaktereid – ikka läbi iseenda.
Mu meelest poeetiline keel käib alati kokku poeetilise maailmapildiga, ta on kuidagi avaram, intuitiivsem, tajulisem. Kas kirjutades saad vahel mõne kujundi või tabava värsiga iseenda jaoks lahti mõtestatud mingi muidu keerulise teema?
Mulle paistab, et kui on vaja leida millelegi konkreetsele lahendust või lihtsalt näha, kuidas mõnd lahendust keele ja kirjutamise kaudu leitakse, on tihtipeale palju kiirem ja kindlam viis selle kogemiseks millegi tabava lugemine, eriti muidugi luule. Niisuguseid tekste ja autoreid on muidugi palju, aga meenub näiteks Triin Soomets, kelle viimaste kogude tekstides on palju midagi kirjeldatu taolist – keelega mängides pealtnäha juhuslikult leitud lahendusi.
Kindlasti on ka kirjutamine ise kohati vabastav, aga paraku sageli pettumustvalmistav: vahel võib kirjutades viirastuda, et oled järsku midagi ära tabanud, aga pahatihti selgub pärast, et läks hoopis mööda. Kuid aeg-ajalt võivad tekstid tagantjärele üllatada ja näidata, et keel on ikkagi kirjutajast targem. Omaenda tekstidest kaugenedes olen ma vahel märganud mingisuguseid teisi tasandeid, tähendusi, midagi sellist, mida ma teadlikult sinna sisse ei kirjutanud.
Tundubki, et luules on selline võimalusteväli avaram. Ma ise ei luuleta, aga muid tekste kirjutades juhtub ka seda – üritan panna mõtet keelde, aga lõpuks tuleb keeles mingi vorm, mis annab mulle vastuse, ja siis maailm kohandub keelele, mitte keel maailmale.
See meenutab mulle vene formalistide mõtet, et keel on sõnade surnuaed ja luuletaja asi on need kuidagi ellu ärata. Juhuslikult keeleimede otsa komistades tõesti võib leida ootamatuid lahendusi.
Kas meie lõputute vabaduste ajastul on mingeid tabuteemasid, mida pead käsitlema tundlikumalt või end tsenseerides?
Ei. Kuigi on ilmselt väga naiivne arvata, et kirjutamises ei ole mingeid piire, need on paratamatult olemas. Me kõik elame ühiskonnas, mille piirid on meie sees juba nii tugevalt olemas, et seda teadvustamatagi üritame jääda siiapoole piiri. Aga üleüldiselt peaks ilukirjandus küll pürgima nende piiride ületamise-nihutamise poole. Tabuteemasid ilukirjanduses olema ei peaks.
Viimasel ajal on päris palju räägitud transgressiivsest kirjandusest, piire ületavast kirjandusest... nagu see oleks mingisugune tohutult uudne asi, aga tegelikult peaks hea kirjandus ületama piire kogu aeg, igal ajastul. Mitte tingimata ainult temaatilisi, vaid ka näiteks keelelisi piire. Sõnastama just sellele ajale omases keeles uusi ja põliseid küsimusi ja vastuseid. Eks sealt ka levinud mõistmine, et igal ajastul on vaja oma kirjandust.
Võib-olla on eesti kultuuriruumis piiride ületamine raskem, šokeerida on liiga lihtne. Kui meie keeles pole mingit asja kunagi varem olnud, et kuidas nüüd siis nii...
Tõenäoliselt see, et me tunneme nii hästi ära sõna «ilu» sõnas «ilukirjandus», on mõjutanud meie arusaama sellest, milline peaks olema kirjandus. Aga tegelikult ei pea ilukirjandus olema teps mitte ilus.
Võrreldes näiteks teatriga, on kirjandus palju rohkem üksiloomine. On sul kogukonda või mõttekaaslasi kirjanduse ja kirjutamise alal. On see üldse midagi, mida igatsed?
See on selline naljakas asi kirjanduse puhul, et sinu ümber võib olla ka väga palju selliseid autoreid, keda enam füüsiliselt maailmas olemas pole, aga nende tekstid on, ja need moodustavadki ju selle kirjaniku. Sellisel moel mõeldes on igal kirjanikul ümberringi terve seltskond eri ajastutest mõtte- ja vaidluskaaslasi. See ongi kirjanduse võlu. Ka hiljuti taas mõneks ajaks Eestist ära kolides vaatasin, et veel lugemata raamatutega ühes tuleks kaasa mõni vana tuntud kaaslane – nagu pere oleks kaasas.
On sulle oluline põlvkonnakaaslastega rinnastumine, tajud nendega ühendust? Kas on olemas põlvkonnavaim, või on see midagi, mis registreeritakse alles tagantjärele?
Ühendust tajun ikka, ja eks ikka ole õhus see «iga aja isemoodi valu» ja rõõm. Aga ma arvan, et põlvkonnavaimu olemust on selgemini näha alles hiljem... Iseasi on muidugi rühmitused, aga neid on praegu kuidagi vähevõitu.
Oled sa mõelnud, miks?
Olen mõelnud, aga pole kuhugi välja jõudnud. Pigem ongi küsimus, kas see on illusioon, et vanasti oli rohkem rühmituslikkust-kogukondlikkust.
Võib-olla internetiajastu on kuidagi seda mõjutanud... Aga oma kaasaegseid loen ma väga hea meelega, eriti luulet. Eesti luule on mulle väga tähtis ja ma üritan sellel ikka silma peal hoida niipalju kui jaksan, ka välismaal ära olles.
Oled sa vormikauni luule näol leidnud enda žanri või võib oodata põikeid proosasse, draamasse?
Kui oled raamatu valmis kirjutanud, on selline tunne, et kõnnid rabedal jääl, üldse ei tea, mis ja kas edasi tuleb. Olen praegu natuke selles faasis oma kirjutamisega, et ei julge hulljulgeid plaane teha. Kirjutamiseks on aega ikka üsna vähe, seda peaks juurde otsima. Tõesti tahaksin ehk rohkem katsetada ja proovida. Teeots on ripakil praegu, tuleb ta üles otsida.
Kuidas meil arvustamise ja tagasisidega on su meelest? On seda piisavalt?
Formaalse kriitikaga on kõik justkui hästi, võib-olla võiks rohkem olla omavahelist, mitteametlikku arutelu. Või võiks mõni luuleõhtu kuulaja või lugeja astuda ligi ja öelda, kuule, see, mida sa kirjutad, on ikka täielik jama... Ka negatiivne tagasiside on äärmiselt tähtis. Isegi kui karmi või väheargumenteeritud kriitika peale midagi öelda ei oska, paneb see ikkagi mõtte liikuma.
Eda Ahi
Sündinud 1.02.1990
Luulekogud:
«Maskiball» (2012)
«Gravitatsioon» (2013)
«Julgeolek» (2014)
«Sadam» (2017)
Maarja Helena Meriste intervjuu, Postimees 27.12.2017
Loe edasi
Kui on meri ...
Eda Ahi luuletajakarjäär algas võrdlemisi tormiliselt 2012. aastal, kui tema esikkogu „Maskiball” pärjati Betti Alveri debüüdiauhinnaga. Ahi särtsuvaid riime on noorte autorite üldise vabavärsilisuse taustal korduvalt esile tõstetud ja teda on peetud Underi-Alveri-Kareva kanoonilise liini jätkajaks.
Esimesel kolmel aastal avaldas ta järjest kolm kogu, enne „Sadamat” pidas aga veidi pikema pausi ja see avaldub ka tulemuses: kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad. Raamatu 38 luuletust on jagatud temaatiliselt kolme ossa, mis omakorda jagunevad veel väiksemateks teemaringideks. Esimest tsüklit „Finlandia” võiks esmapilgul pidada tervituseks Soome 100 aasta juubeli puhul, kuid tegemist on võrdlemisi ängistavate tekstidega. Ometi haaravad need päris õnnestunult Soome lahe mõlema kalda talviseid hallusmeeleolusid, mida küllap üsna ühtmoodi tajume. Ja pealegi, ilustamine pole Eda Ahil kunagi kombeks olnud, kuigi tema luuletuste kihiline ja külluslik keel võib esiotsa niisuguse ootuse tekitada.
Võrreldes eelmiste luulekogudega kerkivad tugevamalt esile ajalaulunoodid, Ahi senise loomingu keskmes figureerinud sarkastiline ja naiselik-naksakas luulemina on oma minakesksusest pigem taandunud ning asunud otsima valutava maailmaga kooselu sadamat. Luuletuste vormiliselt poolelt jätkab Ahi eelmistes kogudes kujundatud käekirjaga, mängides traditsiooniliste riimiskeemide ja stroofivormidega, jäämata neist ühelegi päriselt truuks. Korrapärasema vormiga paistavad silma neli sisekaemuslikku teksti tsüklist „kaunakskasvamine. kirjad herneulmale” (lk 20—23), samuti mõni pidulikum isamaalisusega laetud luuletus, mida võiks suisa skandeerides ette kanda (näiteks lk 43—44). Igavesed küsimused rütmistuvad „Sadamas” sujuvalt, samal ajal kui välismaailmaga aktiivselt suhestuv või segaseid tundeid lahkav luule võtab kergemini üle oma sisendi pidetu ja heitliku vormi:
me ei oota elult viisakust.
oskame ka ise avada
tuld ja uksi. võime lüüa maha
kõik, mis tarvis.
praegu me ei taha.
kell on juba palju.
ei, veel vähe.
hommik haugub akna all, külmkähe,
talve uut ja vana armastust. (Lk 7.)
Tänavu kevadel kütsid kultuuriringkondades kirgi Mart Helme etteheited viimase 25 aasta Eesti kultuurisaavutustele,[1] mille vastulauses analüüsis Mihkel Mutt muu hulgas noorte autorite suhet rahvusluse temaatikasse ja osutas oma üldistust mööndes, et nooremate loodud kirjanduses avaldub sotsiaalsus eeskätt globaalse kaudu ning rahvusriikluse temaatikat poleks justkui olemaski.[2] Kõnealune luulekogu on hea näide selle kohta, et rahvuse teema on ka vaid (taas) vaba Eestit kogenud autorite loomingus täiesti olemas, aga ehk ähmasemalt ja argisemalt kui ärkamisaegadel või siis, kui vabadust tuli elus hoida ridade vahel. Eda Ahi „madal meri, värvitu ja märg” (lk 11) ei tõuse uhkelt kallastest ning „vetikate kombel läänemeres” vohavat võõrast täis veri (lk 13) ei kisenda pidulikult nagu Gustav Suitsu luuletuses „Lõpp ja algus” eelmise sajandi hakul. Praegu on lihtsalt kõik teisiti. Maailm on muutunud ääretuks ja „kurat teab, kus päevaroju randub” (lk 9). Noortel (eestlastel) polegi justkui põhjust võidelda ega mässata ja sellega oleks nagu ette kaotatud suur sõõm nooruse essentsist. „Sadam” valgustab mu meelest üsna ilmekalt ka omamoodi põlvkondlikku kogemust, kui selliseid mõisteid enam kasutada saab. Neile eestlastele, kes nõukaaega suurt või üldse ei mäleta, on viimasel 25 aastal üsna edukalt sisse kasvatatud teadmine, et eestlaseks olemise juurde käivad eestluse nimel tehtud „suured teod”. Need on aga juba justkui kõik enne meid ära tehtud. Meie rahvuslikus ajalooteadvuses on seega oma koht teatud võlal, teadvustatud või teadvustamata süütundel toomata ohvrite pärast, ja küllap ka see koorem (kuigi kindlasti mitte ainult see!) paneb nooremaid mõnikord rahvusteemast tõukuma. Sest meil on vabadus tõukuda. Vabadus, mille heaks me ise paradoksaalselt midagi teinud pole.
Luuletuses „reas” kuulutab Ahi siiski väga selgelt, et ka see põlvkond on võitluste puudumisest hoolimata endist viisi olemas:
me seisame sirgelt hüperboreas.
me seisame sirges ja sitkes reas
ega lähegi läbi mere
sest et ei ole mõtet: on mõõn.
meil on ikka need laulud peas
juhuks kui ükskord on lainel hari
mis lööb puhtaks liisunud meeled.
siis kui on jälle midagi trotsida. (Lk 44.)
Muti sedastus noorte autorite globaalseks arenenud sotsiaalse närvi kohta peab vähemalt selle luulekogu puhul samuti paika. Tekstide pidetu ruum on inspireeritud paljudest paikadest Helsingist Roomani ja vallatud üleüldisest ärevusest. Mure maailmakorra ajutise loomu pärast ja kahtlased eelaimused liigestest lahti aegadel on üleilmsed, mitte eestluskesksed: „maailm pöörab järsult uue külje. / kukutakse tükkideks ja tolmuks. / kõik on üha tuhmim, üha kitsam” (lk 18) või „kõik oli läinud liiga libedalt. / ja libe tee on see, kus murtakse / igasugu luid ja lubadusi. // [—] nii muretsesin. sina aga murdsid / mulle ühe tüki šokolaadi” (lk 5).
Eelmises kogus „Julgeolek” („Verb”, 2014) tooni andnud Ukraina-teema on esil ka „Sadamas”, kus Ahi arendab edasi „Julgeolekus” juba kasutatud toomingate motiivi (lk 16). 2014. aasta šokile ja reaktsioonilistele mässumeeleoludele on vahepeal koorik peale kasvanud, kuigi haav pole mõistagi paranenud: „me ei ole enam sama mures, kuigi siiamaani leidub maid, / mis on kurvad mis on kildudeks / [—] kas nad peavad vastu? küllap vist” (lk 16). „Julgeoleku” revolutsioonimeelsus ja häbitunne „vedeluse” pärast on „Sadamas” asendunud otsingutega, kuidas leppida oma võimetusega ebaõiglast maailma muuta ja kõigest hoolimata elada. Oma üürikese privilegeeritud positsiooni tunnetamine tänapäeva maailma kaoses, kus otsekontakt neist privileegidest ilma jäänutega on lihtsam kui kunagi varem, on samuti üks meie aja eksistentsialistlikest proovikividest: „mõne maa ei paku talle pagu. / teine kuid — / kas saab kord põlust jagu?” (Lk 13.)
Võib-olla peegeldavad luulekogu võrdlemisi sagedased ja teinekord isegi häirivavõitu joobe- ja joovastuskujundid ilustamatuid tagasilööke aja vaimu vääramatuse nentimisel („pitsitab? / siis tuleb võtta pitsid”, lk 9), kuid ometi ei lange Ahi kunagi pessimismi. Ta otsib aktiivselt sügavust, mille nimel peaks näilisest mõttetusest hoolimata tegutsema, ja haarab sellest: „veel on elu, mida rinnust kista / et me ei ole siin, et rinda pista / ordeneid, vaid elukaugusega” (lk 11); „ma mõõnan, et prahti on üleliia. / aga ma möönan, et mõni asi / on endiselt kindlasti üle prahi. / seda vist tasubki otsida” (lk 44).
Tasub.
[1]http://www.postimees.ee/4074701/helme-pohjendab-runnakut-eesti-kultuurile-tsirkuse-maik-on-juures.
[2]http://arvamus.postimees.ee/ 4097779/mihkel-mutt-mitte-ainult-kultuurist-vastuseks-trumpi-teinud-mart-helmele.
Margit Tintso, Looming, september 2017
Loe edasi
Harbour
Eda Ahi is a self-standing great of contemporary Estonian poetry. Admittedly, the average Estonian reader (and most amateur poets) still views poetry as something put to rhyme and rhythm; as tied to speech. Ahi does also write that kind of poetry, but she’s rather alone in riding the wave. She is perhaps comparable only to today’s rappers and hip-hop poetry, the form of which generally requires rhyme and rhythm.
Yet, Ahi’s genetic descent is from highbrow poesy, and her debut, the award-winning collection Masquerade (Maskiball, 2012), has been likened to Betti Alver’s style. Masquerade was followed by the restless winds of Ahi’s Gravity (Gravitatsioon, 2013) and Security (Julgeolek, 2014).
Then, Ahi displayed her strong linguistic talent and knack for rhyme, flirting with “great Russian poetry” and making references to Estonian poetry history (while simultaneously showing a sense of self-irony), as well as concealing autobiographical elements in poetic word play.
Harbor is Ahi’s best collection to date. It creates a somewhat mild world: the atmosphere of an old wooden residential neighborhood near the downtown. But it also feels like there is more darkness than before. Pretty metaphors are smeared and broken: “I dwell not in the same disquiet, / although I still now find lands / that are sad that are shattered / in whose breast pocket mines sprout / into towering stalks of death’s disquiet” (“Hackberry”, p 16). In some sense, one could say that Ahi’s more masculine side pushes forth in the new collection – coming off as stronger, more decisive, more determinant, more longing, and more ready to walk out as the lover in a relationship, but also much more clearly bohemian. The voice of Ahi’s protagonist is more of a trickster, but also more melancholic than before.
Ahi’s metaphors also seem moodier and more shifting than in earlier collections: “you light matches in the wind. / but acorns sprout in your pocket.” (“Harbor”, p 8), and “light the match fast / to dispel the smell of death.” (“Foaming”, p 12). Ahi writes what is personal with bold, sweeping generalization – it becomes poetry, not a realist’s recording. She’s sometimes cold, but sometimes very warm. Occasionally, she finds a way to use the style as a kind of willful confession: “there’s no escaping your native climate. // I’ve made honest choices. I’ve made a distinction. glaring mistakes. / disheartened quite a lot of men. / disheartened the only right man. / — any regrets? probably just that last.” (“Inventory”, p 19).
Yes, Harbor has its fair share of romantic poetry that is passionate and scornful – acknowledging its own intensity and lust, only to ridicule it on the very next page and resuming its freedom game. Some sections converse with earlier poetry by Kristiina Ehin (such as Ehin’s Spring in Astrakhan, 1999): there is a degree of macaronics; there is lithe and girlish teasing. Sometimes, I feel like I can recognize my whole life in Ahi’s poems: “it’s hard to speak. / there’s rasping in my throat. / there’s still the taste of yesterday’s words in my mouth” (p 9). At the same time, Eda Ahi is larger than life. She writes about our era, herself, and love, and in doing so, she plays with them just like she does with poetry: gracefully. Almost effortlessly. And then, you find lines that cause pain; and then, there are lines that appear hidden in a deck of cards.
Jürgen Rooste (1979) is a poet, journalist, and one of the most renowned Estonian writers of his generation. He has published fifteen poetry collections and received the Cultural Endowment of Estonia’s Award for Poetry on two occasions, among many other literary awards.
Jürgen Rooste, Estonian Literary Magazine 2/2017
Loe edasi
Tagasi teose juurde